taha muud, kui juua pudelikese õlut ja laulda mõne laulu. Täitke mu väikesed soovid ja ma olen üliõnnelik.
PAUL: Laulame, ainult vaikselt.
PAUL ja KURAT (laulavad): Nurmel voogas rukis kollane, ütles poiss nii oma piigale: Tule, lähme, keegi meid ei näe, rukkisse nad jooksid, hoides käest.
Rukkist tulid, palged lõõmamas, viljakõrred patse ehtimas. Kured läksid ära lõunasse, keiser kutsus poisi kroonusse.
Talvel üle välja venis saanitee. Eidekesel saanis nukraks muutus meel. Meenutas, kuis saja aasta eest samal põllul sai ta poisilt suudluse.
EESRIIE
Kõrtsis on Paul ja proua Paul. Saabub Aleksander Ips.
IPS: Tere õhtust!
PAUL: Õhtust teilegi!
PROUA PAUL: Mis postkontoris uudist?
IPS: Uued margid tulid müügile. Neljane seeria kajakatest. Mõned filatelistid käisid neid ostmas.
PROUA PAUL: No näete, ja teie räägite alati, et teil pole uudiseid!
IPS: Nojah, kui te seda uudiseks peate…
PROUA PAUL: Ma toon teile teie hariliku menüü. (Läheb kööki.)
PAUL: “Luiges” olla eile suurem verevalamine olnud, see vurrudega uksehoidja leidis oma noore naise ühe härra sängist ja läks ennast üles pooma. Naine ja armuke ei lasknud, lõikasid nööri läbi, võtsid vaese mehe alla. Siis oli uksehoidja neile endile otsa peale teinud.
IPS: See on nagu anekdoot.
PAUL: Nojah, eks ole, ära mine poojat keelama! (Naerab.) Sellesama noaga, millega paarike tal nööri läbi lõikas, lõikas tema läbi nende kõrid. Ikka kole küll.
IPS: Aga selles teos on midagi võimsat!
PAUL: Võimas uksehoidja! Kui ta vangist valla saab, siis hakkab rahvas ainult tema uksest käima. Ikka kuulus inimene. (Tulevad proua Rumbask ja Aadam.)
AADAM: Emake, ma lähen kiiktooli. (Hakkab kiikuma.)
RUMBASK: Uhh! Kas te teate, kust ma tulen?
PAUL: Kust siis, proua Rumbask?
RUMBASK: Ma käisin Lusika juures. Ta ei käinud ju eile siin ja ometi oli järjejutupäev. Muidugi, ometi kord sai rahulikult kuulata, aga mul hakkas süda valutama. Mõtlesin, et käin ja vaatan ta üle. Ikkagi vana mees juba, paljugi mis võib juhtuda!
PAUL: Noh, ja mis?
RUMBASK: Teate, ta oli oma toas vangis!
PAUL: Tohoh! Kes ta vangi pani?
RUMBASK: Harjavars oli kukkunud niimoodi pahasti ukse ette, et ust ei saanud enam seestpoolt lahti teha. Vaene vanamees oli söömata, istus nagu papagoi puuris, aga aknast appi hüüda ei tahtnud, häbenes. Mullegi ei tahtnud otsa vaadata, ei tänanud, sai hoopis kurjaks. Ega ma talle pahaks ei pane, selge ju, et tal oli piinlik. Ta püüab meil siin alati nii traksis olla, aga näed, kuidas lood tegelikult on. Ei saa harjavarrestki jagu. Kui ta siia tuleb, olge nii kenad, ärge öelge talle, et ma rääkisin. Las ta arvab, et keegi ei tea.
IPS: Arusaadav. (Tuleb proua Paul supiga.)
PROUA PAUL: Tervist, proua Rumbask, tere Aadam. Näete, härra Aleksander, teie eine, head isu. Kuidas sul läheb, Aadam?
AADAM: Käisime emakesega kinos.
PAUL: Mis seal jooksis?
AADAM: Muumiatest.
RUMBASK: Väga hirmus oli. Otse haudadest ronisid mõned välja!
PROUA PAUL: Fuih! Aadam, sa ei tohiks emale selliseid filme näidata. Käige midagi ilusat vaatamas, armastusfilme, või niisuguseid, kus tantsitakse.
RUMBASK: Aadam viib mind vahel neid ka vaatama, ta on hea poiss.
AADAM: Muumiad kägistasid kõik külaelanikud ära ja need, kelle nad ära tapsid, muutusid omakorda muumiateks ja hakkasid ka kägistama.
PAUL: Keda siis nemad kägistasid, kui kogu külarahvas surnud oli?
AADAM: Nad ujusid laevadele ja kägistasid meremehi. Ja meremehed hakkasid ka kägistama.
IPS: Nagu gripp.
RUMBASK: Ega ma suurt vaadata ei julgenud, istusin, silmad kinni.
PROUA PAUL: Väga õige. (Tuleb Lusikas. Kõik teevad ükskõikse näo.)
LUSIKAS (väga kuraasikalt): Tervist!
PAUL: No tere, Harald! Kuidas läheb?
LUSIKAS: Ikka hästi! Miks sa küsid?
PAUL: Viisakusest. Tahad teed?
LUSIKAS: Anna üks õlu! Või anna kohe kaks! Mis sest ühest pudelist mehele saab? Vanasti, kui ma ütlesin: “Üks õlu!”, siis ei tähendanud see ühte pudelit, vaid ühte kasti. Ja kõrtsmik teadis seda, vedaski kasti kohale. Ta tundis mind.
PROUA PAUL: Te olite ikka joodik, härra Lusikas!
LUSIKAS: Mina olin selline elumees, mitte joodik! Töö oli alati tipp-topp tehtud, lastel põsed punnis ja naisel kullast kingad jalas, võis ka endale lusti lubada.
AADAM: Miks su lastel põsed punnis olid?
LUSIKAS: Sest neil oli kõht toitu nii täis, et ots ulatus suhugi. Ega nad õues ei mänginud, seisid kogu aeg minu kõrval köögis ja sõid tainast. Küll see maitses neile!
AADAM: Kus nad praegu on?
RUMBASK: Kiigu, Aadam!
AADAM: Ma praegu rohkem ei taha. Kiigu nüüd sina!
RUMBASK: Mis mina, vana inimene, ikka lolli mängin!
AADAM: Tule! (Veab ema kiiktooli, kiigutab teda.) Kiikuda on hea!
PAUL: Küll sina oled hoolitsev, Aadam! Kuule, Harald, tule võta siis oma õlled! (Tulevad Karoliina ja Jan.)
KAROLIINA: Kõik ongi koos! Kas te teate, mis päev täna on?
AADAM: Jõulud! (Hakkab laulma.) Püha öö! Õnnistud öö!
RUMBASK: Ei ole, Aadam, täna ei
