style="font-size:15px;"> „Ja pärast tänast oled sa pensionil?“
Uus sõna, mis ta oma noorema õega on õppinud. „On pensionil. Sellest rääkides kasutavad nad alati olevikuvormi, on pensionil – see on igavesti kestev, püsivalt olevikus. Võib-olla nad teavad midagi, mida mina ei tea.
„Kui ma võidan, siis mitte, poeg. Kui ma täna õhtul võidan, siis jätkan mängimist.“
„Aga kui kaotad – kas siis saame koera?“
Lastele tähendab pensionileminek kutsikat. Lubasime Stefaniega neile, et kui ma treeningud lõpetan ja me enam mööda maailma ringi ei reisi, ostame koera. Võib-olla paneme talle nimeks Kortikoid.
„Jah, sõbrake, kui kaotan, ostame koera.“
Ta naeratab. Ta loodab, et issi kaotab, et issi kogeb pettumust, mis ületab kõik teised. Ta ei mõista – ja kuidas saaksingi talle seda kunagi selgeks teha – kaotamise valu, mängimise valu. Mul endalgi on kulunud pea 30 aastat selle mõistmiseks, mu oma sisemaailma võrrandi lahendamiseks.
Küsin Jadenilt, mida ta päeval tegema hakkab.
„Lähen konte vaatama.“
Heidan küsiva pilgu Stefaniele. Ta tuletab mulle meelde, et viib lapsed loodusmuuseumi. Dinosaurused. Mõtlen oma vildakale selgroole ja sellele, milline see skelett muuseumis kõikide teiste dinosauruste seas välja näeks. Tennisaurus Rex.
Jaz katkestab mu mõttelõnga. Ta ulatab mulle muffini, sest tahab, et ma sellest kõik mustikad välja korjan, enne kui ta seda sööma hakkab. Meie hommikune rituaal. Iga mustikas peab olema eemaldatud kirurgilise täpsusega, mis nõuab keskendumist. Torka nuga sisse, keera seda ringi ja lükka mari välja ilma seda noaga puutumata. Keskendun muffinile ja tunnen kergendust, mõeldes millestki muust kui tennisest. Siiski ei suuda ma Jazile muffinit andes teeselda, nagu ei tunduks see käes tennisepallina, mis paneb mu seljalihased ootusest võbelema. Aeg tõmbub koomale.
PÄRAST HOMMIKUSÖÖKI, kui Stefanie ja lapsed on mulle head-aega-musid andnud ja muuseumi läinud, istun vaikselt laua taga ja vaatan toas ringi. See on tüüpiline hotellisviit, kus olen peatunud, isegi väga tüüpiline. Puhas, šikk, mugav – ikkagi Four Seasons, seega armas, kuid siiski järjekordne versioon kohast, mida kutsun mitte-koduks. Eikellegimaa, kus me sportlastena vegeteerime. Sulen silmad, püüan keskenduda õhtule, kuid mõtted triivivad möödanikku. Mu mõttel on viimasel ajal omadus teha omamoodi backspin’i. Kohe, kui võimalus avaneb, tahab ta pöörduda algusesse, sest olen lõpule nii lähedal. Aga ma ei saa seda lubada. Veel mitte. Ma ei saa lasta endal liiga kaua minevikus puurida. Tõusen ja kõnnin ümber laua, kontrollin oma tasakaalu. Kui end enam- vähem kindlalt tunnen, lähen ettevaatlikult duši alla.
Ägan ja karjun kuuma vee all. Painutan aeglaselt, puudutan reielihaseid, ärkan aegamisi ellu. Mu lihased lõdvestuvad. Mu nahk laulab. Mu poorid avanevad. Soe veri uhub veenides. Tunnen, kuidas miski minus värahtab. Elu. Lootus. Viimased piisad noorusest. Ometi ei tee ma järske liigutusi. Ei taha teha midagi, mis mu selga ehmataks. Las ta magab sisse.
Vannitoa peegli ees seistes ja end kuivatades uurin oma nägu. Punased silmad, hall habemetüügas – nägu erineb täiesti sellest, millisega alustasin. Teisalt erineb see näost, mida eelmisel aastal sellest samast peeglist nägin. Kes ma ka poleks, igatahes mitte see poiss, kes seda odüsseiat alustas; ma pole ka see mees, kes kolm kuud tagasi teatas, et see lõpule jõuab. Olen nagu tennisereket, millel on neli korda käepidemekatet ja seitse korda keeli vahetatud – kas seda saab samaks reketiks nimetada? Kusagil neis silmis märkan ma siiski seda poissi, kes pole kunagi tahtnud tennist mängida, kes soovis pooleli jätta, kes jättiski mitu korda pooleli. Näen seda linalakka, kes vihkas tennist, ning tahan teada, kuidas tema näeks seda kiilaspäist meest, kes endiselt vihkab tennist ja siiski mängib. Kas ta oleks šokeeritud? Lõbustatud? Uhke? Küsimus tekitab tüdimust, teeb uniseks, aga on alles keskpäev.
„Palun lase sellel olla möödas.“
„Ma pole veel valmis, et see kõik oleks möödas.“
Finišijoon karjääri lõpus ei erine finišijoonest matši lõpus. Eesmärk on jõuda selle lähedusse, sest lõpu kohalolek annab müstilise jõu. Kui olen finišile lähedal, siis tunnen, kuidas lõpp mind magnetina tõmbab, andes impulsi joone ületamiseks. Kuid just enne seda, kui jõuan selle jõu mõjuulatusse, tunnen teist jõudu, sama tugevat, mis tõukab mind eemärgist eemale. See on seletamatu, müstiline – need kaksikjõud, need nii vastandlikud energiavood, mõlemad paratamatult olemas. Tean seda, sest olen veetnud suurema osa oma elust üht otsides ja teisega võideldes, mõnikord nende kahe vahel ummikus, peatatud, edasi-tagasi põrgatatud nagu tennisepall.
Täna, tuletan ma endale meelde, vajan raudset distsipliini nende jõudude ja kõige muu teele sattuvaga hakkamasaamiseks. Seljavalu, halvad löögid, loll ilm, enesehaletsus. Need mõtted on ühelt poolt asjatu muretsemine, kuid teiselt poolt vajalik meditatsioon. Olen 29 mänguaasta jooksul selgeks saanud, et kui öeldakse „elu võib pillutada su teele kõike muud peale kraanikausi“, on reaalsus see, et lõpuks viskab ta ka selle. Sinu töö on takistusi hävitada. Neil end peatada või ennast neist häirida lasta tähendab, et sa vead end alt, ent iseenda altvedamine põhjustab kahetsuse, mis halvab su rohkem, kui üks hädine selg seda teha võib.
Vedelen voodil, veeklaas kõrval, ja loen. Kui silmad väsivad, panen teleka mängima. „Täna õhtul toimub USA lahtiste teine ring! Kas see on Andre Agassi hüvastijätt?“ Mu nägu vilksab ekraanil. Teistsugune kui see, mida peeglist näen. Minu mängu-nägu. Uudistan oma seda mina moonutatud teleri-peeglis ja mu ärevus kasvab järjekordse pügala või kahe võrra. Oli see viimane reklaam? Viimane kord, kui CBS mu matši reklaamib?
Ma ei suuda põgeneda tunde eest, et hakkan kohe surema.
Pole kokkusattumus, mõtlen ma, et tennis kasutab elu keelt. Edu, servima2, viga, läbimurre, love3 – tennise põhielemendid on seotud igapäevaeluga; iga võistlus on kui eluring. Isegi tennise ülesehitus – see, kuidas tükid üksteise sisse sobituvad nagu matrjoškad, aimab järele seda, et mõni üksik sõna, seik võib muuta elu. Punktid saavad geimideks, need settideks, seejärel turniirideks ja kõik on nii tihedalt seotud, et iga punkt võib osutuda otsustavaks. See tuletab mulle meelde, kuidas sekunditest saavad minutid, tunnid ja igast tunnist võib saada sinu parim. Või tumedaim. See on meie valik.
Aga kui tennis on elu, siis see, mis tennisele järgneb, peab olema hoomamatu tühjus. See mõte tekitab külma tunde.
Stefanie tuiskab koos lastega uksest sisse. Nad potsatavad voodile ja mu poeg küsib, kuidas ma end tunnen.
„Hästi, ikka hästi. Kuidas oli konte vaadata?“
„Vahva!“
Stefanie annab lastele võileibu ja mahla ning kupatab nad siis uuesti õue.
„Neil on mängukohtumine,“ selgitab ta.
„Nagu meil kõigil.“
Nüüd võin teha väikse uinaku. Hilisõhtust matši, mis võib kesta üle südaöö, saab 36aastaselt mängida vaid siis, kui enne on tehtud üks uinak. Pealegi nüüd, kus ma üldjoontes tean, kes ma olen, tahan silmad sulgeda ja end selle kõige eest ära peita. Umbes tunni järel avan silmad. Ütlen valjusti:
Otsetõlkes
Otsetõlkes armastus, tennises null punkti.
