on sport, mida tehes räägitakse iseendaga. Ei ole teisi sportlasi, kes räägiksid endaga nii nagu tennisemängijad. Pesapallurid, golfarid, väravavahid küll pomisevad omaette – jah, muidugi, kuid tennisistid kõnelevad endaga ja vastavad endale. Mänguhoos näevad nad välja nagu avalikku kohta sattunud hullumeelsed: käratsevad, sõimavad ja peavad oma teise mina, alter ego’ga tuliseid debatte. Miks? Sest tennis on nii neetult üksildane. Ainult poksijad võivad tennisemängijate üksildust mõista – ja siiski on neil nurgamehed ja mänedžerid. Ka poksija vastane pakub talle omamoodi seltsi, temaga saab kähmelda ja tema peale uriseda. Tennisist seisab näost näkku vaenlasega, vahetab temaga lööke, kuid mitte kunagi ei saa teda puudutada või rääkida tema ega kellegi teisega. Reeglid keelavad väljakul isegi treeneriga suhelda. Vahel öeldakse, et jooksja on suhteliselt üksik tegelane, aga lubage naerda. Ta vähemalt tunneb ja haistab vastaseid oma käeulatuses. Reketikandja on kui saarel. Kõigist sportmängudest on tennis kõige lähemal üksikvangistusele, mis paratamatult viib omaette rääkimiseni, mis minu jaoks algab siin, pärastlõunase duši all. Just siin hakkan endale asju ütlema, hulle asju, uuesti ja uuesti, kuni ma neid usun. Näiteks seda, et pool-sant suudab USA lahtistel võistelda. Et 36aastane mees võib lüüa parajasti oma tippu jõudvat vastast. Olen karjääri jooksul võitnud 869 matši, olen selles arvestuses kõigi aegade viies – ja paljusid neist matšidest on võidetud just pärastlõunase duši ajal.
Vesi möirgamas mu kõrvus – heli, mis ei erine palju paarikümne tuhande fänni hõiskamisest –, meenutan erilisi võite. Mitte võite, mida fännid meenutaksid, vaid võite, mis mind ikka veel öösiti äratavad. Squillari Pariisis. Blake New Yorgis. Pete Austraalias. Seejärel meenutan mõnda kaotust. Raputan pettumuses pead. Ütlen endale, et täna on eksam, milleks olen õppinud 29 aastat. Mis täna ka ei juhtuks, ma olen seda juba vähemalt korra kogenud. Olgu see füüsiline katsumus, olgu vaimne test – see pole midagi uut.
„Palun lase sellel olla möödas.“
„Ma pole veel valmis, et see kõik oleks möödas.“
Hakkan nutma. Nõjatun vastu duširuumi seina ja lasen sel tulla.
HABET AJADES JAGAN ENDALE KARME KÄSKE: „Võta üks punkt korraga. Las ta näeb tohutult vaeva. Pane ta tööle iga punkti nimel. Mis iganes juhtub, hoia pea püsti. Ja jumala pärast, mängi mõnuga või vähemalt ürita nautida iga hetke – isegi valudes ja kaotuses, kui nii on sulle täna ette nähtud.“
Mõtlen oma vastasest Marcos Baghdatisest ning juurdlen, mida ta võiks parasjagu teha. Ta on turniiril uus tegija, kuid mitte tüüpiline uustulnuk. Baghdatis on maailma edetabelis kaheksas, Küproselt pärit suur tugev kreeka kutt, oma võistlusaastaga suurepärases sõiduvees. Ta on jõudnud finaali Austraalia lahtistel ja poolfinaali Wimbledonis. Ma tunnen teda üsna hästi. Möödunud aasta USA lahtistel mängisime ühe treeningseti. Tavaliselt ma suure slämmi ajal seda teiste mängijatega ei tee, kuid Baghdatis palus seda relvituks tegeva võluga. Üks Küprose telesaade tegi temast klippi ja ta küsis, kas tohib meid koos harjutades filmida. „Muidugi,“ ütlesin ma. Miks mitte? Võitsin treeningseti 6: 2 ja pärast seda oli ta üks suur naeratus. Nägin ära, et ta on tüüp, kes naeratab nii õnneliku kui ka närvilisena ning ei ole võimalik öelda, kumb ta parasjagu on. See käitumine meenutas mulle kedagi, aga ma ei suutnud välja mõelda, keda.
Mainisin Baghdatisele, et ta mängib veidi minu moodi. Ta vastas, et see ei ole kokkusattumus. Ta kasvas üles, magamistoa sein minu pilte täis, ja kujundaski oma mängu minu järgi. Teisisõnu mängin täna õhtul oma peegelpildiga. Ta mängib tagajoonel, lööb palli varakult, valmis võidu nimel hullumeelseteks riskideks, just nagu mina. Sellest tuleb tihe rebimine, kus kumbki üritab kehtestada oma tahet, kumbki otsib võimalusi lajatada tagakäsi piki joont. Ta servid ei ole tapvad, nagu pole ka minu omad, mis tähendab pikki punkte, kaua kestvaid pallivahetusi, ohtralt kulutatud energiat ja aega. Sean oma vaimu valmis pööreteks, kombinatsioonideks, kurnavaks tenniseks, selle spordiala kõige julmemaks vormiks.
Loomulikult on üheks suureks erinevuseks minu ja Baghdatise vahel füüsis. Meil on erinevad kehad. Tal on minu endine keha. Ta on krapsakas, kiire, vilgas. Pean alistama enda noorema versiooni juhul, kui plaanin lasta oma vanemal versioonil jätkata. Sulen silmad ja ütlen endamisi: „Kontrolli seda, mida sa saad kontrollida.“
Ma ütlen seda uuesti, valjusti. Valjusti ütlemine muudab mu olemise vapraks.
Keeran vee kinni ja seisan värisedes. Kui palju lihtsam on olla vapper kuuma veejoa all. Tuletan endale meelde, et sooja vee vaprus ei ole siiski tõeline vaprus. Sellel tundel ei ole lõppkokkuvõttes tähtsust, vaid vapraks muudab mu see, mida ma teen.
STEFANIE JA LAPSED NAASEVAD. Aeg on Gili vett valmistama hakata.
Ma higistan palju, rohkem kui enamik teisi mängijaid, seetõttu pean mitu tundi enne võistlust jooma hakkama. Joon kvartide kaupa võlueliksiiri, mille on minu jaoks leiutanud Gil, mu viimase 17 aasta treener. Gili vesi on jook süsivesikutest, elektrolüütidest, soolast, vitamiinidest ja veel mitmest koostisosast, mida Gil hoiab suures saladuses (ta on selle retseptiga juba kaks aastakümmet jännanud). Tavaliselt alustab Gil vee sundjootmist võistluseelsel õhtul ja utsitab mind tagant mängu alguseni. Seejärel lonksan vett mängu ajal. Mängu eri etappidel joon ise versioone, igaüks erinevat värvi. Roosa energia saamiseks, punane taastumiseks, pruun varude täiendamiseks.
Lapsed armastavad mind jookide segamisel aidata. Nad kaklevad selle pärast, kes saab pulbri välja kühveldada, kes lehtrit hoida, kes vee plastpudelitesse valada. Kuid mitte keegi peale minu ei või panna pudeleid mu kotti – riiete, käterätikute, raamatute, päikeseprillide ja randmepaelade kõrvale (reketid lähevad lähe-vad alati kõige viimasena). Keegi peale minu ei puuduta mu tennisekotti ja kui see on lõpuks pakitud, seisab see ukse juures nagu palgamõrvari varustus – märgina sellest, et aeg on jõudnud nõiduslikule tunnile nii palju lähemale.
Kell viis helistab Gil hotelli fuajeest.
Ta küsib: „Oled valmis? Aeg alla kobida. On aeg, Andre. Aeg on käes.“ Tänapäeval ütlevad kõik „Aeg on käes“, kuid Gil on öelnud seda juba aastaid ja mitte keegi ei ütle seda nii nagu tema. Kui Gil ütleb, et aeg on käes, tunnen, kuidas kiirendusraketid stardivad ja adrenaliin sööstab vulkaanilaavana lakke. Ma tunnen, et suudaksin auto pea kohale tõsta.
Stefanie kutsub lapsed uksele ja ütleb neile, et issil on aeg minna. „Mida te, põngerjad, ütlete?“
Jaden hüüab: „Pane täiega, issi!“
„Pane täiega,“ kordab Jaz kajana.
Stefanie suudleb mind ega ütle midagi, sest mitte midagi ei ole öelda.
All Autos istub Gil ees, šikilt riides. Must särk, must lips, must pintsak. Ta riietub igaks mänguks, nagu ootaks teda ees pimekohting või maffia tapatalgud. Aeg-ajalt kontrollib ta külg- või tahavaatepeeglist oma pikki musti juukseid. Istun tagaistmel koos Darreni, oma austraallasest treeneriga, kes särab alati Hollywoodi päevituse ja naeratusega nagu pärast loterii peavõitu. Mõne minuti jooksul ei ütle keegi midagi. Siis hakkab Gil ühe meie lemmiklaulu, Roy Clarki vana ballaadi sõnu meelde tuletama ja tema sügav bassihääl täidab autosalongi:
„Käime vaid käidud teid ja teeskleme,
meil midagi on veel ees …“
Ta vaatab küsivalt mind, ootab.
Ma ütlen: „Me ei saa vihmas lõket süüdata.“
Ta
