mülgas. Iga paari päeva takka käi lehmi aitamas. Rohkem väsivad teised tümas ronimisega kui jäksi võtavad lahja rohu söömisega. Ei aita ka see suurt, et talvel tehti mõnikümmend sammu kõva silda. Sillaots muutus loomade tallates peagi läbipääsematuks. Ainult mullikad, need pääsid kergesti läbi: kergitasid ainult nagu viisakad tüdrukud saba, et see mudaseks ei saaks, ja läksid järgmise künkani, kus tõmbasid hinge tagasi.
Aga enne Andrest hakkas Pearu oma lepiku alla kraavi kaevama. Ta hakkas piirikraavist peale, jättes tüki maad selle uue kraavi ja kõva maa vahele. Millalgi oli katsutud sellest maatükist heinamaad saada, aga hiljem anti ta jällegi karja tallata, sest rohi oli niitmiseks liiga kehv. Nüüd tahtis Pearu uuesti õnne katsuda väljaaluse niidu soetamisega. Samal ajal, kui kaevati tema kaitseks kraavi, hakkas Pearu ise teda laastama ja mätastest puhastama.
Andres ei uskunud, et sellest tööst midagi saab, tema arvates võis siin ennem mets kui rohi kasvada pärast maa kuivatamist. Aga temasse see asi ei puutunud, tehku üleaedne kuis tahab. Andresel on teised mured, omad mured. Tema mõtleb, kuidas oma maad Aaseme poolt vee eest kaitsta. Ta on paar korda Aaduga juttu teinud piirile kahasse hakata kraavi kaevama, nagu Andres teeb seda üheskoos Pearuga, aga Aadu ei tea veel, kas tema Aaseme ostab või ehk mõni teine. Seni on aga Aaseme vesi mõisa vesi, milleks tema teda hakkab laskma.
Mõistis Andreski, et Aadul päris õige jutt, aga tema asja see ei parandanud. Mõisa vesi täitis tema krundile peale ja tema pidi ennast selle vastu kaitsma. Ei saa seda teha Aaduga kahasse, siis teeb Andres seda üksi. Muidugi mitte tänavu, sest eelkõige peab praeguse kraaviga otsapidi jõkke jõudma.
Aga enne kui sinnamaani saadi, tuli saunatädiga Eesperes imelik jutuajamine. Põhjuseks oli üsna tühine asi. Seda olid Andres ja Krõõt mõlemad varemaltki märganud, aga nemad ei teadnud selle peale kuigi suurt rõhku panna.
Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. Kui saunaeit seda nägi, ütles ta kohe:
„See ei tähenda head, kui võeras koer nõnda teeb. Pererahva endi vahel peab siis midagi olema või midagi tulema.”
„Aga meie vahel põle ju,” ütles perenaine.
„Küll juba on või küll juba tuleb,” kinnitas saunaeit, „ei koer muidu, ei tema peta.”
Aga nüüd tuli perenaisel meelde, et isegi õuest ukse eest oli ta paar korda hommikuti koeramusta leidnud, mille pärast oma Pollo tapelda ja viimane kord keretäiegi saanud.
Saunaeit pani sellegi lohakuse teisepere koera arvele, öeldes:
„Küll on see juba Oru oma töö, sest teie koer käib ju nende akna all, olen ise näind. Tahtsin juba ammugi öelda, et ei see ole õige asi, et ei koer lähe heast-paremast nõnda, aga pidasin suu, sest võib-olla arvatakse, et mina kes teab mis. Rääkisin ainult oma vanamehele, aga tema ütles ka, et ei see ole õige asi, midagi peab üleaedsete vahel viltu minema. Koer võiks ju meie akna alla tulla, aga ei tule, sest meiega põle tegemist, meie oleme saunarahvas. Aga teiseperega on tegemist, sellepärast käivadki teised nõnda vastastikku. Vana peremehe ajal oli kõigil teada, et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all. Lase või soolaga, ei kuula teised, mädandid, ikka kipuvad. Niisuke roju on koer, kui kahe pererahva vahel on midagi.”
Ei kulunudki palju aega, varsti tuli asi kätte, nagu saunaeit ennustanud.
Oli kevadel pisut enne sõnnikuvedu ja kesakündi. Eespere sead ja paar rasket lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt oma, ühelt küljelt Tagapere piiriaed. Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. Eesperes oli kodus ainult perenaine ühes väikese lapsega. Tema kuulas ja kuulas karjumist, ilma et oleks teadnud arvata, mis see küll võiks olla, sest karjuja hääl oli võõras. Et aga hääl oma kesa poolt kostis, siis lõi tal äkki südamesse, et ega ometi loomadega midagi ole. Nõnda ruttas ta lauda otsa vaatama, kuis loomadega lugu. Seal nägi ta, et karjuja on üleaia peremees, kes seisab oma rukki ääres, mis tuules lainetab. Ja imelik! Üleaia peremehe juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud, nii et sead ja lehmad pääsevad vabalt teisepere rukkisse.
Krõõt mõistis kohe, et see pole õige asi. Silmapilk jooksis ta tuppa tagasi, kahmas sealt lapse sülle ja läks kesale vaatama, mis seal tõepoolest lahti on. Kesal puutusid lehmad kohe silma, aga sead olid kadunud. Need olid vististi läbi aiaaugu juba teisepere rukkisse läinud.
Naabri perenaist nähes jättis Pearu karjumise ja ei lõhkunud ka aeda enam. Ta ootas ja vahtis, kuni naabrinaine tema juurde jõudis. Siis ütles ta poolnaljatades, pooltõsiselt:
„Teisepere perenaine tuleb õige ise lapsega sigade karja.”
„Kus need sead siis on?” küsis Krõõt vastuseks. „Kuulsin karjumist, tulin vaatama, et kas õige teised paha peale pääsend või.”
„Ei tea, kus nad nüüd on,” ütles Pearu, „läksid teised esteks rukkisse.”
„Miks sa siis aja maha lõhud?” küsis Krõõt.
„Siin põle mul temast lugu, puid oli mujale vaja,” vastas Pearu ja vahtis ise häbelikult kõrvale.
„Oleks ometi enne meile öelnd, me ei oleks siis loomi omapead kesale last. Ega siin olegi jumal teab mis võtta, seerivad niisama teised põllul ümber,” seletas perenaine.
„Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?” küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt tema appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka „kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa”. Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
„Tulevad!” hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha kui aga imestades ja siunates öelda:
„Vaata sindreid! Ma’p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…”
Krõõt ei võtnud mehe sõnu kuuldavakski, hakkas lapsega ruttu üle põllu koduvärava poole minema, sead võnnides kannul. Kui nad vahetevahel kippusid maha jääma, tegi perenaise põssatamine neile uuesti jalad alla. Oli ta sead tänavasse värava taha saanud, siis ajas ta ka lehmad kesalt ära, laps ikka alles süles.
Oru peremees seisis kogu see aeg lõhutud aia juures, ilma et ta kätt või jalga oleks liigutanud. Seisis ja vaatas ainult, kuidas naabri perenaine esteks läks, sead kannul, ja kuidas ta pärast ajas lehmi. Üleaedse eit oli teist moodi, peaaegu nagu teist tõugugi kui tema vanamoor, sest üks oli pikk ja kõhnavõitu, teine aga lühike ja matsakas. Sellepärast vahtiski Pearu nii väga seda naabri perenaist.
Ometi oli ta pisut nagu pettunud. Tema oli lootnud, et sigu tuleb ehk ajama Juss, võib olla peremees isegi, ja meestega võiks ajada mehejuttu. Aga nüüd ei tulnud tüdrukki, vaid perenaine ise, laps süles. Mis temale ikka öelda, ega tema ometi midagi vastama hakka, millest võiks tekkida pikem asjalik jutt ja sõnadega kemplemine. Pealegi on ju perenaine alles nooruke, kõnnib lapsegagi, nagu mõtleks naeru või nutu peale. Niisugusele ei saa Pearu midagi öeldud. Oleks Krõõt sõnagi lausunud, siis oleks ta vistiti kohe iseoma rukkisse läinud sigu taga ajama, aga Krõõt ei tahtnud Pearult midagi, kutsus ainult oma sigu heleda häälega.
„Veart eit sel nuabrimehel,” kiitis Pearu endamisi, sülitas, pani käed seljale kokku ja läks lonkides kodu poole, jättes aiapuudki sinnasamasse, kuhu ta nad aialõhkumisel pildunud – osalt peenrale, osalt
