ärbelda, aga praegune teeb näo, nagu Pearut poleks olemaski.
Varsti pärast seda juhtus nõnda, et kui Eespere Juss ühel hommikul vara koplist läks hobuseid tooma, siis leidis ta nad naabri viljaauna kallalt.
„Kust nad siis sinna said?” küsis Andres.
„Ma ei tea,” vastas Juss.
„Väravat sa vaatamas ei käinud?”
Ei, Juss polnud kopliväravasse saanud, vaid oli hobusega otseteed koju tulnud.
Andres läks ise asja uurima. Ta käis kopliaia läbi, see oli terve. Aga värav oli irvakil ja sealt vahelt olid hobused välja pugenud, seda näitasid jäljed.
„Kuule, Juss,” ütles Andres sulasele, „sina viisid õhtul hobused kopli ja jätsid vist värava võrust lahti.”
„Ei, mina panin värava võrusse,” vastas poiss.
„Tead sa seda kindlasti?” päris peremees.
Juss teadis seda päris kindlasti.
„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi.
Nõnda see seks korraks jäigi. Aga mõne päeva pärast kordus asi uuesti ja hullemasti. Ühel hommikul, kui Andres pimedas välja läks, öhötas noor mära talle õuevärava tagant vastu. Tähendab, jällegi olid hobused koplist välja pääsnud, mööda põldusid ümber kolanud ja viimaks koju tulnud. Jälgi ajades leiti nüüd, et kusagil nõrgemas paigas oli paar aialatti katki aetud ja sealt olidki hobused põllule tulnud.
„Mis sa hulludega tahad teha, kui aeda hakkavad ajama,” siunas Andres.
„Noorel märal põle ilmaski seda ametit olnd,” püüdis perenaine oma kaasavara kaitsta. „Tema emagi ei ajand aedu, põlnd teine seda tõugu.”
„Ehk siis vana,” kahtles Andres. „Aga miks ta siis mullu ei ajand, kui aiad olid viletsamad? Kust ta tänavu selle hullu moe on saand?”
Polnud parata, hobused pidi ikkagi kopli viima. Andres käis ise veel kord kogu aia läbi, ja kus leidis madalama või nõrgema koha, sinna raius mõne okslise kuuse peale.
See näiski aitavat, sest nädalat kaks seisid hobused aia taga. Aga siis toodi ühel hommikul vara Orult Mäele käsk, peremees tulgu hobuste järele, nad olnud kapsas. Andres ise ei läinud, saatis Jussi. Aga sellele ei antud hobuseid kätte, peremees mingu ise. Andres saatis poisi uuesti Orule ja andis talle kümme rubla kaasa, öeldes:
„Maksa, mis nõutakse, ja too hobused ära.”
Seegi kord tuli Juss tühjil käsil. Pearu hobuseid poisi kätte ei andnud. Andres vihastas.
„Mis temp see siis nüüd on,” ütles ta.
Aga mõtles mis mõtles, viimaks võttis ta ometi sulaselt päitsed ja läks ise hobustele järele.
„Mis vigurit sa mängid, et hobuseid kätte ei anna?” küsis Andres Pearult.
„Näh, tahtsin sulle endale näidata, mis kahju nad teind, et kui minu loomad vahel juhtuvad, siis tead,” vastas Pearu.
„Kui nad kahju on teind, eks siis tee raha õigust,” ütles Andres. „Ma andsin poisile ju kümme rubla kaasa, kas sest ei piisand?”
„Sinu raha ma ei taha, seda pahna mul omalgi küll,” sähvas Pearu.
„Mis sa siis tahad? Hobuseid pandiks või?” küsis Andres.
„Ei taha,” vastas Pearu. „Tahan sulle ainult näidata, mis su hobused kahju teind.”
„Seda ei taha ma näha, ennem tasun kahju nagu kord ja kohus.”
„Tule ja vuata, mis nad kapsas teind, viljaauntest ma ei reagigi,” kutsus Pearu.
„Ei tule,” vastas Andres järsult. „Sinu loomad käisid minu orast tallamas, ajasin ma nad kinni või kutsusin sind vaatama? Tegin ainult aja ette, kust sina kevadel kiusuks maha lõhkusid. Tegin sinu loomadele aja ette, minul omal põle seda aeda tarvis.”
„Ja nüüd tahad, et ka mina peaksin sinu hoostele aja ette tegema?” küsis Oru.
„Mina ei taha sinult midagi, ainult anna hobused kätte,” ütles Andres.
„Enne lähme vuatame kahjud üle,” arvas Pearu.
„Enne hobused kätte,” nõudis Andres.
„Siis hobuseid ei sua,” ütles Pearu kindlalt.
„Kes neid mulle keelab?” küsis Andres. „Kes julgeb keelata?”
„Mina!” karjus Pearu vastu. „Mina, Pearu Murakas!”
„Sina, s..avares?!” osatas Andres. „Kus mul õige hobusekeelaja väljas! Tahan näha, kes julgeb takistada, kui mina oma hobused tahan koju viia.”
„Kuule, nuabrimees,” ütles Pearu nüüd ähvardavalt, „see asi läheb prosessi alla.”
Aga Andres ei pannud seda mikski ja hakkas karjaaia poole minema, kust paistsid hobused.
„Kaeba või keisrile, aga hobused viin ära,” ütles ta.
Nüüd pistis Pearu suure häälega lõugama, sest muud ei julenud ta üleaedse vastu ette võtta. Karjumise peale jooksis kogu majarahvas kokku.
„Ma ajan sulased su kallale,” ähvardas Pearu Andrest.
„Tulgu aga seia, küll ma neile näitan, kudas Luukas õlut teeb,” vastas Andres. Ise pani ta hobustele karjaaias päitsed pähe ja tõi nad sealt välja, et koju minna.
„Kus Krants on?!” hüüdis Pearu. „Krants! Võta teda! Kisu! Kisu lõhki!”
„Hoia, et ta änam minu ukse alla kükitama ei tule, muidu löön ta maha!” hüüdis Andres Pearule vastu.
„Aga kui sinu karvanäss veel minu akna alla tuleb, siis lasen ta surnuks!” karjus Pearu.
„Rabapüssiga vist?” pilkas Andres.
„Küllap leidub mõni muugi krihvel,” vastas Pearu.
Nõnda lõppes esimene riid Vargamäel. Andres läks hobustega Oru õueväravast takistamata välja ja pani selle hoolikalt oma järel kinni, nagu näidata tahtes, et tal selleks aega küll.
„Head päeva, teisepere rahvas!” hüüdis ta enne minekut pilkavalt.
„Mine kus kurat!” andis Pearu talle tervituseks kaasa.
Kui Andres kodus asjast jutustas, ütles Krõõt:
„Eks sa siis võind neid kapsaid vaatama minna, oleks ehk siis riiuta saand.”
„Ei tule riid täna, siis tuleb ta homme, ega ilma selleta ikka saa,” vaidles Andres vastu. „Parem olgu siis juba täna. Ja või see sellega jääb.”
„Mis sa hullujuttu ajad,” sõitles teda Krõõt. „Mis
