kurat, a’a na peale, jätad mu sõrgadeta!”
„Tee lahti!” vastab Mari.
„Peremees on ju ees,” vastab Juss.
„Või peremees ees,” osatab tüdruk. „Peremees versta maa peal.”
Ja edasi vihisevad vikatid. Peremehe suu on aina naerul: ta on omale tüdruku saanud, kes Jussilegi jalad alla teeb. Suugi on Maril parajal paigal.
Nagu mineval aastal, samuti käib perenaine ka tänavu kodumail perel abiks. Selleks tegi peremees kena hälligi, mida kerge paigast paika viia. Võttis pika ridva – otsis pihlakat, aga leidis toominga –, painutas sellest suure pikerguse võru, millele perenaine õmbles külge tüki särgialase-riiet – parajasti nii lõdvalt, et langeks kotina lonti ja peaks lapse sees, kui see liigutama hakkab.
Alguses pandi see kiigu mõne painduva puu latva või suurema kase oksa tuule kiigutada, sest perenaisel endal polnud ju selleks aega. Pärast otsis peremees sündsa ridva ja see pisteti põõsasse puie vahele. Ritv oli selle poolest va kallis asi, et tema otsa võis ka põllul hälli riputada.
Kui laps muidu ei tahtnud seista, anti talle märg lapp kätte lutsida, ja et ta pisutki jumalavilja saaks, seoti nartsu sisse piimas leotatud leivasisu. Seda märga lappi imedes lamas laps ridva otsas kiigus ja vehkles oma väikeste käekestega, nagu teeks ta endale juba varakult ilmas ruumi.
Nõnda võis perenaine perel igal pool abiks olla ja selle olukorraga harjusid kõik: perenaine ise, peremees ja Jusski. Ainult Mari oli nähtavasti teises arvamises, sest ta ütles mõnikord Krõõdale:
„Perenaine, las nüüd olla, sul muidugi kahe koorm kanda, mina jooksen seekord sinu eest.”
Seega sai Krõõt loomade talitusel nii mõnigi kord hinge tagasi tõmmata. Mai polnud kunagi perenaist arvesse võtnud, aga Mari võttis. Ta oli ikka nii nobe ja kärmas, nagu ei teeks töö ja talitus talle üldse suuremat vaeva. Ise ei pannud ta seda mikski, sest kui tema kärmus jutuks tuli, ütles ta ikka:
„Mis nüüd mina, perenaine oleks pidand mu ema nägema.”
Aga seda ei saanud Vargamäe noor perenaine kunagi näha, sest tema puhkas juba mulla all: Mari oli vaenelaps, isa tal ei olnudki.
Mari emast ja tema surmast oli Vargamäel mitu korda juttu olnud. Sellepärast ütles Juss ükskord Marile, kui see jällegi oma naeruga talle kõrvu kinni hakkas:
„Omal emagi surnd, aga muudkui naerab.”
Aga Mari vastas endise naeruga:
„Suri ema, suren ka mina, kauaks inimesel päivi, sellepärast naerangi.”
„Oled ju alles noor, varsahambad suus,” ütles poiss.
„Sinust vanem, sa täismees,” nokkis tüdruk vastu.
„Muidugi täismees, mis sa siis arvad,” vastas Juss. „Juba kolme aasta eest sain leerist lahti.”
„Kinni ei jäänd?” küsis tüdruk nagu uudishimus.
„Ega seda ole,” suurustas poiss.
„Aga oleks mina olnd õpetajaks ehk köstriks, kohe oleks su teiseks aastaks jätt.”
„Peatükid olid mul selged, kuis siis kinni saab jätta?”
„Aga näe, mina oleks jätt.”
„Sina muidugi, sina põle ju õpetaja.”
Millalgi segas peremees Mari ja Jussi jutu vahele, öeldes:
„On sel Maril küll Jussiga maade jagamist!”
„Me teeme Jussiga kahekesi pulmad!” hüüdis tüdruk peremehele vastu ja vaatas ise nii teravalt oma pruunide silmadega poisile otsa, et selle süda sees aina kihvatas.
„Mari, ä’ä tee me Jussile liiga,” ütles perenaine tüdrukule tasakesti. Aga Mari naeris ainult perenaisele vastuseks.
„Näe, Juss on kuurustama hakand, ei lähe teisel toit änam sisse ühtigi. Võtab nalja viimati tõeks,” rääkis perenaine edasi.
„Ei ta võta,” ütles nüüd Mari ja pöördus siis poisi poole, küsides:
„Juss, ega sa võta tõeks, et me kahekesi pulmad teeme?”
Aga Juss vaikis, nagu ei peaks ta tüdruku sõnu vastamisvääriliseks.
„Juss, ä’ä pane Mari lori tähelegi, mis pulmade tegija sina oled, sul alles kroonuteenistuski ees,” ütles nüüd perenaine.
„Mina olen üksik poeg, mind ei võeta,” seletas poiss vastu. „Mul elab ainult ema.”
„Aga kui ema sureb,” arvas perenaine.
„Ei ta sure,” uskus poiss.
„Juss on mammapojuke, nannipunnike,” kiitis Mari.
„Ä’ä naera ühti, olen mees nagu teisedki,” ütles Juss tõsiselt.
Peremees ja perenaine ei pannud sulase ja tüdruku vada peale suurt rõhku, sest neil oli peaasi, et käed käisid. Juss kippus ennast mõnikord otse katkestama, sest ta tahtis tüdrukule näidata, mis mees tema õige on. Aga tüdrukule käsi külge ei pistnud, see ei lubanud. Lõõpis ja lobas muidu poisiga ja õrritas teda.
Jõe ääres heinamaal pidi see õrritamine väga kurvalt lõppema. Seal tuli ujumisest jutt ja Juss hakkas kiitlema oma ujumisoskusega.
„Üle jõe sa ikkagi ei julge ujuda,” ütles talle Mari.
„Julgen,” vastas poiss.
„Siit kõige laiemast kohast üle haua?” näitas tüdruk jõe poole.
„Siit üle haua,” kinnitas Juss.
„Ei usu, ei usu,” vaidles tüdruk vastu.
„Kui tahad, näitan sulle keskhommikul,” ütles Juss.
„Ä’ä parem näita, teed end minu ja teiste naeruks,” arvas tüdruk.
„Ega seda ole,” kinnitas poiss. „Ujun üle mis laksub,” suurustas ta.
„Aga kudas sa tagasi saad?” naeris Mari.
„Kui tahad, ujun tagasi ka,” ütles Juss.
„Kui mina tahan,” võttis tüdruk sõnast kinni. „Aga sina ise ei taha? Kardad? Jänes püksis?”
„Küll näed, et ei ole,” kaitses end Juss.
Ja niipea kui keskhommik kätte jõudis, läks Juss jõkke oma kangust näitama, kuna aga Mari natukese maa taha jäi pealt vaatama. Asi huvitas ka peremeest, sest jõgi oli siit paigast lai ja kalda ääres keerles vesi õige tugevasti, vulistades hooti põhjast külma vett üles.
Üle jõe ujus Juss kerge vaevaga, aga ometi kostis häälest hingeldamine, kui ta teiselt poolt kaldalt tüdrukule hüüdis:
„Noh, kas nüüd usud, et üle
