lihalõigud välja, einestati korteris, mis kuulus meierei juurde. See oli ainus jäänus nüüdseks kadunud suvituskohast. Seintel lipendas räbaldunud tapeet tõmbetuules. Proua Aubain langetas mälestustest rusutult pea; lapsed ei söandanud enam kõnelda. „No mängige siis ometi!“ ütles ta neile ja lapsed traavisid minema.
Paul ronis küüni, püüdis linde, viskas tiigiveel lutsu või peksis kaikaga tüsedaid aame, mis kõmisesid nagu trummid.
Virginie toitis küülikuid, tormas rukkililli korjama ja väleda jooksuga vilksatasid tal jalas tillukesed tikitud püksid.
Ühel sügisõhtul tuldi mööda karjamaad tagasi.
Noorkuu valgustas üht taevaserva ja udu hõljus nagu särp Toucques’i käärude kohal. Keset murumättaid pikutavad veised vaatlesid rahumeelselt nelja möödujat. Kolmandas koplis tõusid mõned ja seadsid end kaares nende ette. „Ärge kartke midagi!“ ütles Félicité, ja sosistades mingit lausumist, silitas ta kõige ligemal oleva looma selga; see pööras ümber, teised tema järel. Aga kui järgmine rohumaa sai läbitud, kostis hirmsat möirgamist. See oli udu varjus olnud pull. Ta lähenes kahele naisele. Proua Aubain tahtis jooksu pista. „Ei! Ei! Mitte nii kiiresti!“ Ometi lisasid nad sammu ja kuulsid selja taga lähenemas ägedat puhkimist. Pulli sõrad tampisid kui vasarad karjamaa rohtu: nüüd ta juba kappas: Félicité pöördus, rebis maast kahe käega mättaid ja viskas need loomale vastu silmi. Pull laskis koonu alla, kõngutas sarvi, värises raevust ning möirgas hirmsasti. Kopli servas üritas proua Aubain oma kahe väiksekesega meeleheitlikult kõrget piiret ületada. Félicité taganes ikka veel pulli ees ja pildus teda ühtevalu murumätastega, mis looma pimestasid, ise samal ajal karjudes: „Kiiremini! Kiiremini!“
Proua Aubain laskus kraavi, tõmbas Virginie ja Pauli järele, kukkus mitu korda, püüdes kraavipervele ronida, lõpuks sai ta tänu hingejõule sellest üles.
Pull oli Félicité vastu piirdeaeda surunud, ta ila pritsis naisele näkku, veel hetk – ja loom rebib ta lõhki. Kuid Félicité jõudis end viimasel hetkel kahe põikpuu vahele libistada, ja suur elukas jäi jahmunult seisma.
See vahejuhtum andis Pont-1’Évêque’is mitmeks aastaks kõneainet. Félicité ei olnud selle üle uhke, ta isegi ei aimanud, et on midagi kangelaslikku korda saatnud.
Virginie hõivas kogu ta aja, sest tüdrukul oli üleelatud hirmu tagajärjel tekkinud närvihaigus ning doktor Poupart soovitas Trouville’i kuurorti.
Tol ajal polnud kombeks seal käia. Proua Aubain kuulas järele, pidas Bourais’ga nõu, tegi ettevalmistusi, nagu läheksid nad pikale reisile.
Pakid saadeti juba eelmisel õhtul Liébard’i vankriga teele. Järgmisel päeval tõi mees kohale kaks hobust, kellest ühel oli seljas sametseljatoega naistesadul; teise laudjal moodustas rullikeeratud tekk midagi istmetaolist. Proua Aubain ronis Liébard’i taha üles. Félicité võttis Virginie enda juurde ja Paul istus kaksiratsa härra Lechaptois’ eesli selga, kes oli antud laenuks tingimusel, et tema eest hästi hoolt kantakse.
Tee oli nii vilets, et kaheksale kilomeetrile kulus kaks tundi. Hobused vajusid kederluuni porri ja tegid sealt välja saamiseks järske puusaliigutusi: kord komistasid nad vankrirööpale, kord pidid nad hüppama. Liébard’i mära jäi mõnes kohas äkki seisma. Mees ootas kannatlikult, kuni loom jälle liikuma hakkas, ja jutustas omanikest, kelle valdused piirnesid teega, lisades nendele lugudele kõlblaid mõtisklusi. Kui nad Toucques’i külas kressidest pärjatud akendest möödusid, tähendas ta õlgu kehitades: „Siin üks proua Lehoussais, kes selle asemel, et võtta noor mees…“ Félicité ei kuulnud lõppu; hobused lasid traavi, eesel galopeeris; kõik jõudsid teerajale, väravapuu lükati eest, ilmus kaks sulast ja enne läveesist virtsalompi roniti loomade seljast maha.
Mammi Liébard külvas perenaise rõõmuavaldustega üle. Ta tõi lauale eine, mis koosnes vasikapraest, rupskitest, verikäkkidest, kanafrikasseest, õuna-vahuveinist, puuviljatordist ja viinas tõmmata lastud ploomidest, kõiki roogi saatsid meelitused prouale, kes paistab olevat parima tervise juures, preilile, kes olevat „vaimustav“, härra Paulile, kes olevat kõvasti „visanud“, unustamata ka nende kadunud vanavanemaid, keda Liébard’id olid tundnud, sest olid mitme põlvkonna jooksul perekonna teenistuses olnud. Talul nagu neil endilgi oli muinsuse hõng juures. Laetalad olid koitanud, seinad suitsust mustunud, aknaruudud tolmust hallid. Tammepuust nõudekapp mahutas kõikvõimalikke tööriistu, veekanne, taldrikuid, inglistinast kausse, hundilõkse, lambaraudu, pirakas süstal ajas lapsed naerma. Kolme õue peale polnud puud, mille juurel poleks kasvanud seeni või võras võõrikupuhmast. Tuul oli palju oksi maha murdnud. Tüvi oli keskelt uued oksad ajanud; kõik nad kooldusid õunte raskuse all. Pruuni sametit meenutavad ebaühtlase paksusega õlgkatused pidasid vastu ka kõige tugevamatele tuuleiilidele. Samas lagunes vankrikuur tasapisi. Proua ütles, et annab endast peagi teada, ning käskis loomad uuesti saduldada.
Sõideti veel pool tundi, enne kui jõuti Trouville’i. Väike reisiseltskond tuli loomade seljast maha, et ületada Ecores’id, kaljurannik, mis rippus laevade kohal; mõni hetk hiljem jõuti kaldapealse lõpus asuva „Kuldvillaku“ hoovi, emand Davidi juurde.
Virginie tundis end esimestest päevadest peale õhuvahetuse ja kümbluste mõjul paremini. Supelkostüümi puudumisel kümbles ta särgis; hoidja riietas ta ümber tolliametniku putkas, mida kasutasid supelsaksad.
Pärastlõunati mindi eesliga teisele poole Musti Kaljusid Hennequeville’i lähedale. Esialgu tõusis rada küngaste vahel nagu mööda pargimuru, siis laskus tasandikule, kus küntud põllud vaheldusid karjakoplitega. Teepervel sirutusid põldmarjatihnikutest välja astelpõõsad; siin-seal joonistas mõni suur kuivanud puu oma okstega sinisesse õhku siksakke.
Peaaegu alati puhati niidul, millest Deauville jäi paremale ja Le Havre vasakule, ees oli vaade avamerele. Meri sätendas päikeses, läikiv nagu peegel, nii vaikne, et vaevu oli kuulda ta kohinat; peitupugenud varblased vidistasid ja üle kõige kummus mõõtmatu taevavõlv. Proua Aubain istus oma õmblustöö kallal; Virginie punus tema läheduses kõrkjaid, Félicité kitkus lavendliõisi, igavlev Paul tahtis edasi liikuda.
Teinekord sõitsid nad paadiga üle Toucques’i ja otsisid merikarpe. Mõõn jättis kuivale merisiilikuid ja millimallikaid ning lapsed jooksid, et haarata vahupritsmeid, mida tuul endaga kaasa viis. Unised lained rullusid liivale langedes piki rannikut, mis ulatus nii kaugele kui silm võttis; aga maa poolt oli luidete piiriks ja eraldajaks „soo“, suur hipodroomikujuline rohumaa. Kui nad sealtkaudu tagasi tulid, muutus Trouville nõlvakul iga sammuga suuremaks, näides kõigi oma ebaühtlaste majakeste lõbusas korratuses nagu õitsele puhkevat.
Kui ilmad olid liiga palavad, ei väljunud nad üldse toast. Väljast tulev pimestav kiirgus kattis valgustriipudega ribikardina praod. Külast ei kostnud ainsatki heli. All tänaval polnud hingelistki. Laiali laotunud vaikus võimendas esemete rahu. Kauguses tihtisid toppijate vasarad paadipõhju ja lämbe puhang tõi tõrvalõhna.
Peamiseks meelelahutuseks oli paatide randumine. Toodritest möödas, hakkasid nad loovima. Purjed langetati kahe kolmandiku peale; nad lähenesid palliks paisunud foki all, libisesid lainete vahel loksudes poolde sadamasse, kus ankur järsu ropsuga vette heideti. Edasi sobitati paat kai äärde. Madrused loopisid visklevaid kalu üle parda; vankrite rivi juba ootas ja puuvillastes pearättides naised sööstsid korve vastu võtma ning oma mehi kaelustama.
Üks naine kõnetas kord Félicitéd, kes veidi aja pärast väga rõõmsalt tuppa astus. Ta oli taasleidnud oma õe; ja Nastasie Barette, Leroux’ naine, ilmus peagi ise kohale, imik rinnal, parema käe kõrval üks laps, vasakul aga väike junga, kes seisis, käed puusas, barett ühe kõrva peal.
Veerandtunni möödudes viskas proua Aubain selle õe välja.
Neid
