nüüd soodne võimalus temast vabaneda.
Papagoi nimi oli Loulou. Tema kere oli roheline, tiivaotsad roosad, pea sinine ja kurgualune kuldkollane.
Aga tal oli tüütu komme nokkida õrt, millel ta istus, ta kitkus endal sulgi välja, pildus oma mustust laiali ja ajas vannikesest vett maha. Proua Aubain, kellele ta närvidele käis, andis ta Félicitéle päriseks.
Félicité võttis linnu õpetamise käsile. Peagi kordas papagoi: „Võluv noormees! Teener, härra! Ole tervitatud, Maarja!“ Lind oli paigutatud ukse lähedale ning paljud panid imeks, et ta ei vastanud nimele Jacqout, mis siis, et kõiki papagoisid kutsutakse Jacquot’deks. Teda võrreldi emakalkuni ja pudrunuiaga: need olid tõelised noahoobid Félicitéle! Loulou oli kummaliselt kangekaelne, ta lihtsalt ei rääkinud enam, kui teda vaadati.
Siiski otsis lind seltskonda; pühapäeviti, kui preilid Rochefeuille’d, härra de Houppeville ning uued majasõbrad apteeker Onfroy, härra Varin ja kapten Mathieu kaarte mängisid, peksis ta tiibadega vastu klaasi ning rabeles nii raevukalt, et oli võimatu üksteist kuulda.
Bourais’ väljanägemine paistis talle kahtlemata iseäranis veider olevat. Nii kui ta mees märkas, kriiskas ta kõigest jõust naerda. Tema rõkatused kaikusid hoovis, kaja võimendas neid, naabrid, kes endid akendele sättisid, naersid samuti; et papagoile mitte silma alla sattuda, sibas Bourais piki seinaäärt ja varjas oma profiili kübaraga, jõudis jõeni, misjärel sisenes aiapoolse ukse kaudu, ning pilkudes, mis ta papagoile läkitas, puudus õrnus.
Loulou sai lihunikusellilt vastu nokka, kui ta oli oma pea tema korvi pistnud; sestpeale katsus ta alati selli läbi särgi näpistada. Fabu lubas tal kaela kahekorra käänata, ehk küll ta polnud jõhkard, vaatamata tätoveeringutele kätel ja paksule põskhabemele. Vastupidi! Pigem oli tal papagoi vastu nõrkus, eriti kui ta kõrgendatud meeleolus oli ja linnule vandesõnu õpetada püüdis. Félicité, keda säärased kombed ehmatasid, paigutas linnu kööki. Talt võeti kett ära ja nii tiirutas ta vabalt mööda maja ringi.
Kui papagoi trepist alla laskus, toetas ta oma kõvera noka astmetele, tõstis kõigepealt parema, siis vasaku jala üles; Félicitél oli hirm, et säherdusest võimlemisest võib lind peapöörituse saada. Siis jäi papagoi haigeks, ei saanud enam rääkida ega süüa. Tal oli keele all paksend, nagu seda vahel kanadelgi esineb. Félicité ravis ta terveks, kiskudes selle näsa oma küüntega välja. Ükskord oli härra Paul papagoile ettevaatamatult sigarisuitsu sõõrmetesse puhunud; teine kord jälle, kui proua Lormeau lindu päevavarju otsaga õrritas, napsas see talt rõnga ära; lõpuks läks ta kaotsi.
Félicité oli linnu hetkeks rohule asetanud, et see end veidi värskendaks, ja siis ise hetkeks ära läinud; kui ta tagasi tuli, papagoid ei kuskil! Algul otsis ta lindu põõsastikust, vee äärest ja katustelt, tegemata väljagi emandast, kes talle hüüdis: „Vaadake ometi ette! Te olete hull!“ Seejärel vaatas ta üle kõik Pont-1’Évêque’i aiad ja peatas möödujaid. „Ega te juhuslikult minu papagoid pole näinud?“ Nendele, kes papagoid ei tundnud, kirjeldas ta teda. Järsku uskus ta sumavat veskite taga midagi rohekat ja lendlevat. Aga kohale jõudes ei midagi! Üks harjusk kinnitas talle, et oli lindu just nüüdsama Saint- Melaine’is mammi Simoni poekeses kohanud. Félicité jooksis sinna. Keegi ei saanud aru, mis ta tahtis. Viimaks naasis ta kurnatult, kotad lagunenud, hing paelaga kaelas; ta istus proua lähedal pingil ja jutustas talle oma eksirännakutest, kui midagi kerget tema õlale langes. Loulou! Mida paganat ta küll oli teinud? Võib-olla oli end ümbruskonnas tuulutamas käinud!
Félicitél oli raske sellest loost üle saada, õigupoolest ei toibunudki ta sellest enam iial.
Külmetuse tagajärjel jäi ta angiini, veidi hiljem kõrvapõletikku. Kolme aasta pärast oli ta kurt; ta rääkis väga valjult, isegi kirikus. Olgugi et Félicité patud poleks olnud häbiks talle enesele ega koormaks üldsusele, kui nad oleksid levinud piiskopkonna kõigis nurkades, pidas härra küree sündsaks teda mitte enam mujal pihile võtta kui käärkambris.
Kujuteldavad kuminad nüristasid ta lõplikult. Perenaine ütles talle tihti: „Mu jumal, küll te olete tobe! Tema aga vastas „Jah, proua,“ otsides mõnd eset enda ümbrusest.
Ta kitsuke mõttemaailm ahenes veelgi, kirikukellade helinat ning loomade ammumist polnud tema jaoks enam olemas. Kõik olevused tegutsesid viirastuslikus vaikuses. Ainus müra, mis nüüd veel ta kõrvu jõudis, oli papagoi hääl.
Justkui Félicité lõbustamiseks jäljendas ta praevarda plõnksumist, kalakaupmehe kiledat hõikumist, nende vastas elava mööbelsepa sae vingatusi; uksekella helina peale ahvis lind proua Aubaini: „Félicité! Uks! Uks!“
Nad pidasid kahekõnesid, papagoi kandis tüdimuseni ette kolme lauset oma repertuaarist, Félicité vastas talle seosetute sõnadega, mille abil ta ometi sai oma südant puistata. Loulou oli talle üksilduses peaaegu nagu poeg, nagu armuke. Lind ronis mööda ta käsi üles, näkitses huuli, klammerdus rätikusse; ja kui ta kallutas otsaesist ning vangutas ammede kombel pead, värisesid ta suured tanutiivad ja linnu tiivad üheskoos.
Kui pilved kuhjusid ja kõu kõmistas, hakkas papagoi kriiskama, arvatavasti meenusid talle kodumetsade paduvihmad. Vee voolamine viis linnu ekstaasi: ta lendles meeletult, tõusis lakke, pööras kõik segi ja tuiskas läbi akna aeda plädistama, aga naases kähku kamina juurde, kus hüples sulgi kuivatades, ja vibutas kord saba, kord nokka.
Ühel 1837. aasta kohutava talve hommikul, kui Félicité oli papagoi külma pärast kamina ette asetanud, leidis ta linnu surnult keset puuri, pea maas ja küünised raudtraadis kinni. Oli verevalum ta tapnud? Félicité uskus petersellimürgistust; ja vaatamata igasuguste tõendite puudumisele, kahtlustas ta Fabud.
Ta nuttis nii lohutamatult, et emand ütles talle: „Olgu, laske lind siis täis toppida!“
Félicité küsis nõu rohuteadlaselt, kes papagoi vastu alati kena oli olnud.
Apteeker kirjutas Le Havre’i. Keegi Fellacher võttis selle toimetuse enda peale. Et pakid postitõllas mõnikord kaotsi läksid, otsustas Félicité linnu ise Honfleuri viia.
Teed käies möödus ta raagus õunapuudest. Maanteekraavidel oli jääkaas peal. Talude juures haukusid koerad; käed peleriini all, väikesed mustad puukingad jalas ning turukorv käes, sammus ta kärmesti kesk sõiduteed.
Ta läbis metsa, möödus Haut-Chêne’ist ja jõudis Saint-Gatieni. Tema järel kihutas tolmupilves nõlvakust alla kiirpostitõld justkui tuulispask. Märgates naist, kes end häirida ei lasknud, ajas konduktor end katte all sirgu, postipoiss karjus samuti, samas kui neli hobust, keda ta ei suutnud tagasi hoida, kiirust lisasid; kaks esimest riivasid Félicitéd; järsult tõmbas postipoiss nad teepervele, tõstis aga samas raevunult käe ja virutas Félicitéle oma suure piitsaga täiest jõust kõhust krunnini säherduse obaduse, et naine selili lendas.
Esimene liigutus, mis Félicité pärast teadvusele tulemist tegi, oli avada korv. Õnneks polnud Loulou viga saanud. Ta tundis paremal põsel kõrvetust; näo juurde tõstetud käed värvusid punaseks. See oli veri.
Ta võttis verstapostil istet, tupsutas rätikuga nägu, siis sõi ära leivakoorukese, mille igaks juhuks korvi oli pistnud, ning trööstis end oma hädas linnu vaatlemisega.
Lõpuks jõudis ta Ecquemauville’i ja hoomas Honfleuri tulesid, mis sätendasid öös nagu täheparv; taamal laius uduselt meri. Siis valdas teda nõrkushoog: lapsepõlve viletsus, esimese armastuse pettumus, õepoja ärasõit, Virginie’ surm haarasid teda ühekorraga nagu tulvaveevood, nad kerkisid talle kurku ja matsid hinge.
Seejärel soovis ta kõnelda laevakapteniga; ja ütlemata, mida ta tahab saata, andis talle edasi
