veini; Virginie’le tegi nalja, et ta võib purju jääda, ja nii ta siis rüüpas seda veini paari sõrme jagu, mitte rohkem.
Tüdruku jõud taastus. Sügis kulus tasapisi. Félicité rahustas prouat. Aga ühel õhtul, kui ta oli ümbruskonnas ühe käigu teinud, kohtas ta ukse ees härra Poupart’i kabrioletti, arst ise oli eeskojas. Proua Aubain sidus kübarapaelu.
„Andke mulle mu sütepann, rahakott ja kindad. Ainult rutem!“ Virginie’1 oli kopsupõletik, asi oli võib-olla lootusetu.
„Veel mitte!“ ütles doktor ja mõlemad ronisid sõidukisse, tantsisklevate lumeräitsakate alla. Öö oli saabumas. Ilm oli väga külm.
Félicité sööstis kirikusse küünalt panema. Seejärel jooksis ta kabrioletile järele, sai selle tund hiljem kätte, hüppas kergelt vankripärale, kus ta end ilunööride abil püsti hoidis, kuni talle tuli mõte: „Värav polnud lukus! Mis saab, kui vargad sisse tungivad!“ Ja ta hüppas maha.
Järgmisel päeval koidu ajal ilmus Félicité tohtri juurde. Too oli tagasi tulnud ja maale sõitnud. Siis püsis ta kõrtsis, uskudes, et võõrad toovad teateid. Varavalges istus ta viimaks Lisieux’ postitõlda.
Klooster asus väikese kallaktänava lõpus. Enne poolde tänavasse jõudmist kuulis Félicité kummalisi helisid, matusekelli. „Need on teistele,“ mõtles ta ja sikutas ägedalt koputit.
Mõne hetke pärast kostsid lohisevad sammud, uks paotus ja nähtavale ilmus nunn. Hea õde ütles kaastundlikul ilmel: „Ta lahkus just äsja.“ Samal ajal hakkas Saint-Léonard’i kell kõvemini lööma. Félicité ruttas teisele korrusele.
Kambrilävelt silmas ta Virginie’d, kes lamas selili, käed ristis, suuke lahti, pea kuklas tema kohale koolduva musta risti all, liikumatute surilinade vahel, mis olid vähem kahvatud kui ta pale. Proua Aubain lavatsi jalutsis, millest ta kätega kinni hoidis, tõi kuuldavale ahastavaid nuuksatusi. Abtiss seisis paremal pool. Kummutil kumasid punaste laikudena kolm küünlajalga ja aknad olid härmas. Nunnad viisid proua Aubaini minema.
Kaks ööd ei lahkunud Félicité surnu juurest. Ta kordas samu palveid, viskas surilinale pühitsetud vett, siis istus jälle ning vaatles last süvenenult. Esimese valvekorra lõpuks märkas ta, et nägu on kollaseks tõmbunud, huuled sinetavad, nina kõhetub ja silmad vajuvad sügavamale koobastesse. Félicité suudles neid palju kordi ja poleks eriti imestanudki, kui Virginie oleks nad uuesti avanud; temasugustele hingedele on üleloomulik täiesti tavaline asi. Ta korrastas last, mähkis ta surilinasse, asetas ta puusärki, pani talle pärja pähe ning laotas laiali ta juuksed. Need olid blondid ja tüdruku vanuse kohta harukordselt pikad. Félicité lõikas paksu juuksetuti, mille ta oma põue libistas, ja otsustas, et ei loobu sellest iial.
Põrm toodi Pont-1’Évêque’i, sest nõnda oli soovinud proua Aubain, kes sõitis surnuvankri järel kinnises tõllas.
Pärast missat kulus veel kolmveerand tundi kalmistule jõudmiseks. Paul sammus matuserongi peas ja nuuksus. Tema taga Bourais, seejärel tähtsamad elanikud, mustades keepides naised ja Félicité, kes mõtles oma õepojale; et ta ei olnud saanud poisile viimset austust avaldada, oli ta nüüd veel kurvem, just nagu oleks õepoega koos Virginie’ga maetud.
Proua Aubaini meeleheide oli piiritu.
Algul tõstis ta mässu Jumala vastu, leides, et oli olnud ülekohtune võtta temalt tütar – tema, kes ta polnud kunagi teinud kurja ja kelle südametunnistus oli nii puhas! Aga ei! Ta oleks pidanud tüdruku lõunasse viima. Teised arstid oleksid ta päästnud! Proua süüdistas end, tahtis tütrele järgneda, karjus unes õudusest. Üks unenägu painas teda eriti. Tema mees, riides nagu madrus, saabus pikalt reisilt ja ütles talle nuttes, et on saanud korralduse Virginie endaga kaasa võtta. Siis pidasid nad nõu, kuhu pakku minna.
Ükskord tuli proua vapustatult aiast. Äsja (ta osutas paigale) olid talle ilmunud isa ja tütar, ligistikku, nad ei liigutanud end, ainult jälgisid teda.
Palju kuid jäi ta osavõtmatult oma tuppa. Félicité noomis teda leebelt; ta peab elama oma pojale ja veel „temakese“ mälestusele.
„Temake?“ haaras proua Aubain sõnasabast, just nagu ärgates. „Oh! Muidugi!.. Muidugi!.. Te ei ole teda unustanud!“ See oli vihje surnuaiale, millest prouat hoolikalt eemale hoiti.
Félicité käis seal iga päev.
Täpselt kell neli möödus ta majaderivist, ronis nõlvakust üles, avas jalgvärava ning jõudis Virginie’ hauale. Seal oli roosast marmorist sambake, mis toetus kiviplaadile, raudketid ümbritsesid hauaplatsi. Kääpad kadusid lillevaiba alla. Félicité niisutas lehti, uuendas liiva, laskus põlvili, et paremini maad harida. Proua Aubain, kui ta suudaks siia tulla, tunneks sellest kergendust, leiaks mingitki lohutust.
Kõik tüdruku väikesed asjad hõivasid seinakapi kahe voodiga toas. Proua Aubain vaatas neid üle nii harva kui võimalik. Ühel suvepäeval andis ta järele ning kapist lendasid välja koiliblikad.
Virginie’ kleidid olid laua all reas, nende peal lebasid kolm nukku, rõngad, nukunõud ja pesukauss, mida ta oli kasutanud. Nad tirisid välja ka seelikud, sukad ja rätikud ning laotasid need kahele voodile laiali, enne kui need uuesti kokku pandi. Päikesekiired langesid neile vaestele esemetele, tuues esile plekid ja voldid, mis olid keha liikumise järgi neile sisse jäänud. Õhk oli soe ja sinine, rästas vilistas, kõikjal näis valitsevat sügav rahu. Nad leidsid pisikese plüüškübara, pikkade karvadega ja kastanpruuni, kuid koid olid selle peaaegu nahka pannud. Félicité nõudis seda endale. Naised jäid teineteisele otsa vaatama, nende silmad täitusid pisaratega; viimaks avas emand oma süle, teenija viskus ta käte vahele; nad kaisutasid teineteist, kergendades oma kurbusekoormat neid võrdsustavas suudluses.
See juhtus esimest korda nende elus. Proua Aubain polnud ekspansiivne loomus. Félicité oli talle suudluse eest tänulik just nagu heateo eest ning edaspidi armastas ta teda õrnalt loomaliku kiindumuse ja religioosse lugupidamisega.
Félicité südameheadus kasvas üha.
Kui ta kuulis tänavalt rännakmarsil rügemendi trummipõrinat, sättis ta end kannu siidriga ukse ette ning pakkus sõduritele juua. Ta põetas koolerahaigeid. Ta soosis poolakaid: nende seas leidus isegi üks, kes kuulutas, et tahab teda naiseks võtta. Kuid nad läksid tülli, sest ühel hommikul palvuselt tagasi jõudes avastas Félicité mehe köögist, kuhu too oli sisse tunginud ja valmistanud rosolje, mida ta endale samas rahumeeli sisse kühveldas.
Pärast poolakaid tuli papi Colmiche, rauk, kes oli kuulus oma 93-ndal toimepandud hirmutegude poolest. Ta elutses jõe ääres sealauda varemetes. Uulitsapoisid seirasid teda müüripragude vahelt ja loopisid teda munakatega, mis kukkusid koikule, millel vanamees lebas ning vappus pidevates köhahoogudes, pikajuukseline, punetavate silmalaugude ja kasvajaga käsivarrel, mis oli suurem kui ta pea. Félicité muretses talle pesu, katsus ta urgast rookida, lootis teda küpsetamiskotta sokutada ilma prouat asjasse segamata. Kui kasvaja lõhkes, sidus ta seda iga päev, tõi papile mõnikord lehttaignapiruka ning asetas teda päikese kätte õlekoole; õnnetu vanamees tänas teda ilatsedes ja võbisedes kustuval häälel, ning et ta kartis Félicitéd kaotada, sirutas tema poole käsi, kui naine hakkas ära minema. Ta suri ja Félicité laskis pidada tema hingeõnnistuseks missa.
Samal päeval sai Félicitéle osaks suur vedamine: õhtusöögi ajal ilmus proua de Larsonnière’i neeger, kes tõi papagoi tema puuris koos õrre, keti ja tabalukuga. Parunessi sedel teatas proua Aubainile, et tema meest on edutatud tööle prefektuuri, nad sõidavad ära juba õhtul; ta palus vastu võtta mälestuseks ja lugupidamise märgiks see lind.
Papagoi valdas juba ammust ajast Félicité meeli, sest
