style="font-size:15px;"> Külalised lahkusid varavalges; Julianuse isa oli just viimase neist välja juhatanud ja viibis alles salakäigu lävel, kui udust äkki üks kerjus tema ette ilmus. See oli palmitsetud habemega põlevasilmne mustlane, hõbevõrud kummagi käsivarre ümber. Äraseletatud näoga lalises ta seoseta sõnu:
„Ahjaa! Sinu poeg!.. Palju verd!.. Palju au!.. Ikka õnnega koos! Keiserlik perekond!“
Hea lossihärra vaatas paremale ja pahemale, hüüdis mis jaksas. Ei hingelistki! Üksnes tuul vihises ja tihe hommikuudu kattis maad.
Ta ajas nägemuse oma liig vähesest magamisest väsinud pea süüks. „Kui ma sellest räägin, naerdakse mind välja,“ ütles ta endamisi. Ometi lummas isandat pojale kuulutatud hiilgus, mis siis, et tõotus polnud selge ja võis koguni kahelda, kas ta seda üldse kuulnudki oli.
Abikaasad varjasid teineteise eest oma saladust. Mõlemad aga hellitasid last võrdse armastusega, nad pidasid poissi Jumalast märgituks ning ümbritsesid teda otsatu tähelepanuga. Häll oli polsterdatud kõige peenemate udusulgedega; selle kohal põles ööd kui päevad tuvikujuline lamp; kolm amme olid lapsukest kiigutamas; ning sinisilmne ja roosapalgeline laps ise sarnanes oma brokaatmantlikeses ja pärlitega väljaõmmeldud mütsikeses Jeesuslapsega. Hammaste tuleku ajal ei nutnud Julianus kordagi.
Kui poiss sai seitsme aastaseks, õpetas ema ta laulma. Et poeg kasvaks julge, tõstis isa ta suure hobuse selga. Laps naeratas heameelest ning õppis otsekohe selgeks kõik, mis puutus sõjahobustesse.
Üks väga õpetatud vana munk tutvustas Julianusele Pühakirja, araabia numbreid, ladina tähti ja miniatuurimaalimise kunsti. Nad töötasid koos ühe madalama torni tipus, eemal ilmakärast.
Pärast tundi laskusid nad alla aeda ning õppisid seal aegamisi jalutades lilli tundma.
Mõnikord märgati lossist all orus sammumas koormaloomade voori, mida saatis veidrais hommikumaa rõivais jalamees. Viimases kaubitseja ära tundnud, läkitas lossihärra tema jutule oma teenri. Usaldav võõras pööras oma teelt kõrvale; ta juhiti vastuvõturuumi, kus ta kirstudest samet- ja siidkangaid, kuldehteid, lõhnavürtse ja teadmata otstarbega imeasju välja kraamis; lahkudes viis mehike kaasa tubli kasu, ilma et talle seejuures vähimatki kurja oleks tehtud.
Teinekord koputas uksele salk palverändureid. Nende niisked kuued aurasid kolde ees; kui nad kõhud kõvasti täis olid puukinud, pajatasid nad oma reisidest: pikkadest laevasõitudest vahutaval merel, jalgsirännakutest kõrvetavas liivas, metsikutest paganatest, Süüria koobastest, Sõimest ja Pühast Hauast. Minnes kinkisid nad noorele isandale merikarpe oma mantlite küljest.
Tihtipeale võõrustas lossihärra pidulikult oma endisi relvavendi. Märjukest rüübates meenutasid mehed kunagi löödud lahinguid, tormijookse kantside peale piiramismasinate müras ja ohtraid haavatasaamisi. Julianus kuulas neid ja elas lärmakalt kaasa; tema isa ei kahelnud siis, et pojast saab edaspidi vallutaja. Õhtuti aga, kui Julianus palvuselt naastes kummardavatest vaestest mööda kõndis, jagas ta oma kukrust almuseid nii kombekalt ja nii suursugusel viisil, et ema uskus poega tulevikus kindlasti peapiiskopiks saavat.
Kabelis oli Julianuse koht vanemate kõrval; ja kaua teenistus ka ei kestnud, põlvitas poiss oma palvepingil, karusnahkne mütsike sealsamas põrandal ja käed palveks kokku pandud. Ühel päeval silmas ta missa ajal korraks pead tõstes väikest valget hiirt, kes müüriaugust välja lipsas. Loomake sibas altari esimesele astmele, tegi paar tiiru vasakule ja paremale ning põgenes siis tuldud teed tagasi. Järgmisel pühapäeval häiris last mõte, et ta võib loomakest uuesti näha. Hiir tuligi; sestpeale ootas Julianus teda igal pühapäeval, hiir häiris teda sedavõrd, et ta hakkas loomakest lausa vihkama ning otsustas talle lõpu peale teha.
Pannud ukse kinni ja pudistanud altari astmeile koogiraasukesi, jäi ta hiireaugu juurde varitsema, kepike peos.
Õige pika aja pärast ilmus nähtavale tilluke roosa ninakene, seejärel hiir ise. Julianus nähvas hiirele kepiga, siis aga vaatas kohkunult väikest keha, mis enam ei liigutanud. Kiviplaadil oli piisk verd. Ta pühkis veretilga kähku oma varrukaga ära, viskas hiire õue ega hinganud juhtunust kellelegi.
Kõiksugu linnukesed käisid aias marju nokkimas. Julianus avastas, kuidas herneid õõnsasse putke panna. Kui ta puu otsas vidinat kuulis, hiilis ta kikivarvul lähemale, tõstis toruotsa, ajas põsed punni ja puhus; linnukesi sadas talle kaela nii ohtrasti, et poisike ei suutnud naeru pidada, õnnelik oma kurja teo üle.
Ühel hommikul, kui ta parajasti kindlusemüüri pidi aiast naasis, nägi ta valli harjal prisket tuvi päikese käes uhkeldamas. Julianus seisatas, et teda vaadelda; müüris oli selle koha peal pragu, üks lahtine kivike juhtus poisi sõrmede alla. Ta tegi randmega äkilise liigutuse ning kivi tabaski lindu, kes hoobilt vallikraavi kukkus.
Julianus sööstis alla, kriimustas end padrikus, nühkis ja otsis igal pool, innukam kui noor koer.
Tukslev murtud tiibadega tuvikeha rippus ühe oleandripõõsa okstes.
Tema visa hing ärritas last. Julianus hakkas tuvi kägistama; krampides tõmblev lind pani poisi südame põksuma, täites selle metsiku ja toore naudinguga. Linnu viimse tõmbluse juures tundis Julianus end nõrkevat.
Õhtulauas teatas isa, et Julianuse vanuses on paras aeg jahikunsti õppida; ta tõi poisile ühe vana käsikirja, milles seisis küsimuste ja vastuste kujul üleval kogu jahiteadus. Keegi õpetaja valgustas seal oma õpilast, kuidas koeri välja õpetada, pistrikke taltsutada ja püüniseid üles panna; juhatas, kuidas tunda hirve tema pabulate, rebast jälgede, hunti urgude järgi; selgitas, kuidas on kõige parem ulukite radu eristada, mismoodi neid üles aetakse, kus nende pelgupaigad tavaliselt asuvad, missugused tuuled on kõige soodsamad; lisaks oli seal veel loomahäälitsuste nimistu ja jahiõiguse seadustik.
Kui Julianus kõiki neid asju peast öelda mõistis, valis isa talle koerakarja.
Kõigepealt eraldati talle kakskümmend viis berberi hurta, kes on nobedamad kui gasellid, kuid kärsitusele kalduvad; siis seitseteist paari punaseid valgete tähnidega bretooni koeri, kes end saakloomal naljalt eksitada ei lase ja kel on tugev rind ja kõlav hääl. Metssigade ründamiseks ja ohtlikuks varitsemiseks oli seal nelikümmend griffonit, karvased kui karud. Peaaegu eeslikõrgusi tulekarvalisi tatari karjakoeri, kel on lai turi ja õiged kindrad, peeti tarvaste jälitamiseks. Spanjelite must karv läikis nagu atlass; talbotite klähvimine ei jäänud maha hagijate kilast. Eraldi õues lõrises ketti raputades ja silmamunasid pööritades kaheksa alaani dogi, kaheksa kohutavat elukat, kes võivad ratsamehele rindu karata ega pelga lõvigi.
Kõik koerad sõid nisuleiba, jõid kivikünadest ja kandsid kõlavaid nimesid.
Jahikullide valik oli ehk veelgi uhkem; hea isand oli endale suure raha eest hankinud isaseid kaukaasia kaljukotkaid, babüloonia stepipistrikke, haruldasi heledasuliseid Saksamaalt pärit jahipistrikke ning rabapistrikke, kes olid püütud kõrgetelt kaljudelt külmade merede äärest kaugetes maades. Nad elasid õlgkatusega saras ning olid suuruse järjekorras ketitatud õrre külge, kust neid vahetevahel värskendamise mõttes murumättale tiibu sirutama toodi.
Valmis tehti jahipaunad, õngekonksud, püünised ja igasugu lõksud.
Sageli mindi jahile linnukoertega, kes peagi saaki haistes paigale tardusid. Siis hiilisid koerapoisid neile tasahilju ligi ning laotasid hiiglasuure võrgu üle loomade liikumatute kehade. Ainsa käskluse peale hakkasid koerad haukuma; vutid tõusid lendu; siis sööstsid jahile kaasa kutsutud ümbruskonna daamid ühes oma abikaasade, laste ja toaneitsitega jaole ning püüdsid linnukesed kerge vaevaga kinni.
Teinekord aeti jälle jäneseid metsast trummipõrinaga
