varjudega. Head mutikesed läksid ära. Mammi Simon einetas.
Pisut hiljem võttis ta Loulou ja tõi selle Félicité juurde:
„Hea küll, jätke nüüd jumalaga!“
Ehkki Loulou polnud laip, õgisid teda vaglad; üks tiib oli tal katki murdunud, takud pudenesid kõhust. Kuid oleviku suhtes pime, suudles Félicité linnu otsaesist ja hoidis teda oma põse vastas. Mammi Simon võttis papagoi, et see altarile paigutada.
Nurmed õhkasid suve hõngu; kärbsed sumisesid; päike pani jõe helkima ja soendas kivivoodrit. Kambrisse tagasi tulnud mammi Simon magas magusasti.
Kellalöögid äratasid ta; väljuti just õhtujumalateenistuselt. Félicité jampsimine vaibus. Protsessioonile mõeldes nägi ta seda vaimusilmas nii elavalt, justkui oleks ise sellest osa võtnud.
Kõik koolilapsed, eeslauljad ja pritsimehed liikusid kõnniteedel, samal ajal kui sõiduteel lähenesid kõigepealt hellebardiga šveitslane, suure ristiga kirikuteener, jõmpsikate järele valvav algkooliõpetaja, oma pisitüdrukute pärast muretsev nunn; neist kolm kõige armsamat, inglilokilist, loopisid õhku roosiõisi; diakon, käed laiali, juhatas muusikat; ja kaks viirukisuitsutajat keerasid end igal sammul Püha Sakramendi poole, mida nelja vöörmündri hoitud leekivpunasest sametist baldahhiini all kandis kaunis missarüüs härra küree. Rahvavool tungles majade seinu katvate valgete linikute vahel neile järele; lõpuks jõuti kaldapealsele.
Külm higi niisutas Félicité meelekohti. Mammi Simon tupsutas neid lapiga ja märkis endamisi, et seda teed peame me kõik minema.
Rahvahulga müha paisus, muutus hetkeks väga valjuks, siis hakkas eemalduma.
Laskmine pani aknaruudud värisema. Need olid postipoisid, kes tervitasid monstrantsi saabumist. Félicité pööritas silmi ja päris nii kõva häälega kui suutis:
„On ta ilus?“ papagoi pärast muretsedes.
Algas agoonia. Üha tihedamini kergitas korin ta ribisid. Suunurkadest tulid vahumullid ja kogu ta keha vappus.
Peagi võis eristada vanaaegsete puhkpillide norskamist, selgeid lapse- ja madalaid meeshääli. Kõik vaibus mõneks hetkeks ja sammumüdin, mida lillevaip summutas, meenutas loomade astumist karjamaal.
Vaimulikkond astus hoovi. Mammi Simon ronis toolile, et küündida väikese ümmarguse aknani, mis jäi altarist tublisti kõrgemale.
Rohelised vanikud rippusid maitsetu pitsiga kaunistatud altaril. Seal keskel oli väike laegas, mis sisaldas reliikviaid, altari nurkades oli kaks apelsinipuud ja piki kogu altarit hõbedast küünlajalad ning portselanist vaasid, kust sirutusid päevalilled, liiliad, pojengid, digitaalised ja hortensiapuhmad. Kõik need kriiskavad värvid langesid viltu astmelt vaibani, mida jätkus veel tänavasillutiselegi; ja haruldased esemed püüdsid pilku. Kullatud suhkrutoosil oli kannikestest pärg, Alençoni kividest ripatsid sillerdasid samblal, kaks hiina sirmi demonstreerisid oma maastikke. Rooside alla peidetud Louloust ei paistnud muu kui lasuurkivi meenutav pea.
Vöörmündrid, eeslauljad ja lapsed rivistusid õue kolme külge üles. Preester tõusis pikkamisi mööda astmeid ja asetas pitsidele suure päikesekujulise monstrantsi. Kõik põlvitasid. Oli väga vaikne. Vaid viirukipannid kõikusid hoogsalt kettide otsas.
Taevassinine vine tõusis Félicité tuppa. Ta ajas sõõrmed puhevile ja hingas seda müstilise meelusega sisse, seejärel sulges ta laud. Tema huulil oli naeratus. Tema südamelöögid aeglustusid, aegamisi muutusid nad üha ebamäärasemaks, tasasemaks nagu seisma jääv purskkaev, nagu vaibuv kaja; ja kui ta tegi oma viimse hingetõmbe, uskus ta nägevat pooleldi avanenud laotuses hiiglaslikku papagoid, kes liugles ta pea kohal.
LEGEND PÜHA JULIANUS VÕÕRUSTAJAST
Julianuse ema ja isa elasid lossis, mis asus mäenõlvakul keset metsi.
Kõigil neljal nurgatornil olid teravatipulised seatinast soomustega katused; tornide alusmüür toetus kaljurahnudele, mis järsult vallikraavide sügavusse laskusid.
Õue sillutis oli niisama puhas kui mõne kiriku kivipõrand. Pikad lohelõugadega vihmaveetorud sülgasid sademete vee mahutite suunas; kõikidel korrustel seisid aknaveertes maalitud savipotid, milles õitses kas basiilik või heliotroop.
Teivastest tara piiras esiteks viljapuuaeda, seejärel lillepeenraid, mille kirevad õiemustrid kujutasid arve, siis viinapuuväätidest lehtlat, kus värsket õhku hingata, ning palliväljakut paažide meelelahutuse tarvis. Teises küljes paiknesid koeramaja, tallid, pagarikoda, viinaköök ja aidad. Nende ümber laius haljas rohumaa, mida ääristas kõrge okaspõõsahekk.
Siin elati rahujalal juba nii ammu, et langväravat ei saanudki enam alla lasta; vallikraavid olid pilgeni vett täis; pääsukesed tegid laskeavadesse pesi; ja ammukütt, kes päeval vallidel jalutas, tõmbus päikese kõrvetama hakates rahumeeli vahimajakesse ning vajus seal sügavasse unne nagu munk.
Seespool müüre helkis kõikjal sepiseid; kambrites kaitsesid seinavaibad külma eest; kummutid olid täis linast pesu, keldrites seisis virnade kaupa veinivaate ja tammised kirstud naksusid hõbedakottide koorma all.
Relvasaalis võis lahingulippude ja metsloomapeade vahel näha kõikide aegade ja kõikide rahvaste sõjariistu amalekkide lingudest ja garamandide viskodadest kuni saratseenide lühikeste laiade mõõkade ja normannide soomussärkideni välja.
Köögi suurima küpetusora otsa võis ajada terve härja; kabel oli niisama luksuslik kui kuninga isiklik palvela. Ühes kõrvalisemas nurgas leidus koguni rooma saun, kuid hea isand pidas saunaskäimist paganate kombeks ega lubanud endale seda mõnu.
Alati rebasenahksesse kasukasse mähitud lossihärra jalutas oma lossis ringi, mõistis vasallide vahel õigust ja lahendas naabritegi tülisid. Talvel vaatles ta langevaid lumeräitsakaid või laskis endale jutustusi ette lugeda. Kohe esimeste ilusate ilmadega sõitis ta aga muula seljas mööda rohetavate orasepõldude vahel looklevaid kitsaid teid välja külameestega juttu puhuma ja neile nõuandeid jagama. Pärast seiklusrikast poissmeheelu oli ta endale viimaks ühe kõrgest soost neitsi kaasaks kosinud.
Emand oli valget verd, uhkevõitu ja tõsine. Tema tanu sarved riivasid uksesilluseid; kalevist kleidi saba lohises kolme sammu jagu kandja taga. Lossiproua majapidamises valitses kord nagu kloostris; igal hommikul jagas ta oma teenijatüdrukutele töö kätte, valvas keediste ja võiete valmistamise üle, ketras või tikkis altarikatteid. Palvete peale kinkis Jumal talle poja. Sel puhul peeti lossis suured joodud ja söömapidu, mis kestsid kolm päeva ja neli ööd, tõrvikute valgel ning harfihelide saatel lasti lehehunnikuil külitades hea maitsta kõige haruldasemate ainetega vürtsitatud kanadel, mis olid rasvased nagu lambad; külaliste lõbuks hüppas ühe piruka seest välja elus kääbus; ning kui piduvõõraste hulga pideva kasvu tõttu karikaid nappima kippus, oldi sunnitud jooma elevandiluust jahisarvede ja kiivrite seest.
Nurganaine ei võtnud nendest pidustustest osa. Ta lebas rahulikult oma asemel. Ühel õhtul virgus emand ning märkas aknast paistva kuukiire valgel otsekui üht liikuvat varju. See oli jämedas villases mungarüüs vanake, kel oli roosikrants pihus ja kerjakott õlal ning kes nägi välja nagu eremiit. Võõras ligines voodipäitsile ja sõnas vaevu huuli paotades: „Rõõmusta, oo ema! Sinu pojast saab pühak!“
Nurganaine tahtis karjuma hakata, kuid vana munk tõusis kuukiirel liueldes tasa õhku ja kadus siis. Emand kuulis inglite hääli, tema pea langes tagasi padjale, mille alla oli peidetud granaatkividest raamis usukannataja luutükike.
Järgmisel
