ta minult varastanud!“ mõtles Félicité.
Viimaks lind saabus – sirgelt istus oivaline lind mahagonipuust soklile kinnitatud puuoksal, üks jalg õhus ja pea viltu, näksimas pähklit, mille topisetegija oli toredusearmastusest üle kullanud.
Félicité sulges papagoi oma tuppa.
Sel nurgakesel, kuhu ta väheseid inimesi sisse laskis, oli ühtaegu nii kabeli kui ka komisjonipoe ilme, nii palju oli siin igasuguseid usutarbeid ja muid iseäralikke esemeid.
Suur kapp takistas ukse avamist. Aeda avaneva akna vastas vaatas väike ümmargune aken hoovi; laual pukkvoodi läheduses oli veekann, kaks kammi ja tükk rohelist seepi mõranenud taldrikul. Seintel oli näha roosikrantse, medaleid, hulgaliselt Pühi Neitseid, kookoskoorest nõu pühitsetud vee jaoks; altari kombel kattega kaetud kummutil oli Victori kingitud merikarpidest toos; siis kastekann ja suur pudel, koolivihikud, estampgeograafia, paar poolsaapaid; ja peegliga sama naela küljes rippus paelupidi tilluke plüüškübar! Félicité läks sedasorti austusavaldustes isegi nii kaugele, et säilitas ühte härra redingotti. Kõik vanakraam, mida proua Aubain enam ei tahtnud, leidis koha tema toas. Nõnda olid tal kunstlilled kummuti äärel ja krahv d’Artois portree aknaorvas.
Lauajupi abil seati Loulou sisse eenduvale kaminasimsile toas. Igal hommikul, kui ta ärgates lindu koiduvalguses nägi, meenutas Félicité kadunud päevi, tähtsusetuid toiminguid kuni nende pisimate üksikasjadeni, ilma nukruseta, täielikus rahus.
Kellegagi suhtlemata elas ta kuutõbise tardumuses. Kristuse Ihu Püha protsessioonid elustasid teda. Ta käis naabrite juures tõrvikuid ja õlgmatte otsimas, et tänavale püstitatavat altarit kaunistada. Kirikus vaatles Félicité alati süvenenult Püha Vaimu ja täheldas, et temas on midagi papagoist. Sarnasus paistis talle veel ilmsemana odaval pühapildil, millel oli kujutatud Jeesuse Kristuse ristimist. Oma purpurpunaste tiibade ja smaragdrohelise kehaga oli see kindlasti lausa Loulou koopia.
Ostnud pildi, riputas ta selle krahv d’Artois’ asemele, nii et ta neid mõlemat korraga nägi. Nad liitusid Félicité mõtetes, papagoi osutus seetõttu pühitsetuks Püha Vaimu läbi, viimane aga sai tema silmis sel moel palju elavamaks ja mõistetavamaks. Jumal-Isa ei võinud ju ometi enese avaldamiseks valida tuvi, sest neilsinatseil olevustel pole kõnevõimet, vaid pigem ühe Loulou eellastest. Félicité palvetas pilti vaadates, vahetevahel aga keeras end veidi ka linnu poole.
Félicité tundis soovi nunnaks hakata. Proua Aubain laitis selle mõtte maha.
Esiplaanile nihkus tähtis sündmus: Pauli abiellumine.
Pärast seda kui ta oli esialgu olnud notari kirjutaja, siis ärialal, tolliametis, maksuametis ja isegi alustanud vete ning metsade eest hoole kandmist, avastas ta äkki jumaliku ilmutuse läbi kolmekümne kuue aastaselt oma kutsumuse: registriamet! Ja ta näitas selles üles nii suurt võimekust, et järelevaataja andis talle naiseks oma tütre ja lubas protektsiooni.
Soliidseks muutunud Paul tõi pruudi emale näha.
Temake halvustas Pont-1’Évêque’i tavasid, mängis printsessi, solvas Félicitéd. Proua Aubain hingas nende lahkumisel kergendatult.
Järgmisel nädalal saadi teada härra Bourais’ surmast ühes Alam-Bretagne’i võõrastemajas. Kumu enesetapust leidis kinnitust; tekkisid kahtlused tema aususe suhtes. Proua Aubain uuris oma arveid ning sai viibimata Bourais’ mustade tegude jälile: raha raiskamine võlgade tasumise asemel, salajane metsa müük, võltsitud kviitungid jne. Enamgi, tal oli sohilaps ja suhted „kellegi isikuga Dozulest“.
Need häbiteod vaevasid emandat väga. 1853. aasta märtsikuus kaebas ta valu rinnakorvis; ta keel paistis olevat tuhkja kihiga kaetud, kaanid ei leevendanud rõhumist; ja üheksandal õhtul heitis ta hinge, olles täpselt seitsmekümne kahe aastane.
Teda oli peetud nooremaks tänu pruunidele juustele, mis kahele poole kammituna ümbritsesid ta kaamet rõugearmilist nägu. Vähe sõpru leinas teda, sest ta käitumises oli olnud eemaletõukavat kõrkust.
Félicité nuttis teda taga, nagu tavaliselt ei nuteta pererahva puhul. Et proua suri enne teda, ei mahtunud talle pähe, näis käivat vastu asjade loomulikku kulgu, olevat vastuvõetamatu ja koletu.
Kümne päeva pärast (aeg, mis kulus Besanconist kohalejõudmiseks) ilmusid pärijad. Minia tuhnis laegastes, valis mööblit, müüs ülejäänu maha, siis läksid nad registriametisse tagasi.
Proua tugitool, väike ümmargune laud, sütepann ja kaheksa tooli olid läinud! Gravüüride kohad joonistusid seintel koltunud ruutudena. Nad olid kaasa viinud kaks kušetti koos madratsitega ning seinakapis polnud näha enam ühtegi Virginie’ asja. Félicité käis ühelt korruselt teisele, kurbusest nagu joobnud.
Järgmisel päeval seisis uksel kuulutus; apteeker karjus talle kõrva, et maja on müüa.
Félicité vaarus ja pidi istet võtma.
Peamiselt kurvastas teda see, et ta peab oma toast, vaese Loulou jaoks nii mugavast toast välja kolima. Silmitsenud lindu ahastaval pilgul, anus ta Püha Vaimu ja kinnistas sel moel paganlikku kommet lugeda palveid papagoi ees põlvitades. Mõnikord riivas päike katuseaknast sisse piiludes papagoi klaassilma, sundides seda jämedat valguskiirt heitma, mis Félicité joovastusse viis.
Félicitél oli emanda pärandatud kolmsada kaheksakümmend franki. Aiast sai ta köögivilja. Mis puutub riietesse, siis neid jätkus tal elupäevade lõpuni ja valgustuselt sai kokku hoida, kui magama heita juba videvikus.
Ta ei käinud peaaegu üldse väljas, selleks et vältida vanakraamikaupmehe poodi, kus olid välja pandud mõned endised mööblitükid. Kuna Félicité maanteel toimunud õnnetusest saadik jalga liipas ja ta jõud üha kahanes, käis koloniaalkaubanduses laostunud mammi Simon talle hommikuti puid lõhkumas ja vett pumpamas.
Ta nägemine jäi päev-päevalt nõrgemaks. Ribikardinat ei tõmmatud enam üles. Hea hulk aastaid läks mööda. Aga maja ei üüritud välja ega müüdud ka maha.
Hirmust, et teda võidakse majast välja ajada, ei nõudnud Félicité mingisugust remonti. Katusesindlid mädanesid; kogu talve oli ta padjarull märg. Pärast lihavõtteid köhis ta verd.
Seepeale kutsus mammi Simon arsti. Félicité tahtis teada, mis tal viga on. Et ta oli peaaegu kurt, jõudis temani üksainus sõna: „Pneumoonia.“ See oli talle tuttav ja ta vastas tasaselt: „Ah! Nagu proual,“ leides olevat loomuliku sama haigust põdeda kui emand.
Lähenes altarite ehtimise aeg.
Esimene neist oli alati tänava kaldapoolses otsas, teine postkontori vastas, kolmas tänava keskpaigas. Kolmanda asukoha suhtes oli võistlevaid pakkumisi; lõpuks valisid koguduseliikmed proua Aubaini õue.
Lämbumishood sagenesid ja palavik tõusis. Félicité kahetses, et ei saa midagi altari heaks teha. Oleks ta sinna vähemalt mõne asjagi võinud viia! Siis meenus talle papagoi. See polevat sünnis, väitsid naabrid. Aga küree andis loa; Félicité muutus sellest nii õnnelikuks, et palus küreed, et see pärast tema surma ta ainsa vara, Loulou endale võtaks.
Teisipäevast laupäevani, Kristuse Ihu Püha eelõhtul läkastas ta veel tihedamini. Õhtul kiskus ta nägu krampi, huuled kleepusid vastu igemeid, ilmnesid oksendushood; järgmise päeva varahommikul tundis ta end minekul ja laskis kutsuda preestri.
Kolm head mutikest ümbritsesid pühapäevaülikonnas, mis ei sobinud kokku selle leinalise õhustikuga. „Andestage mulle,“ ütles Félicité ja üritas kätt tõsta, „ma uskusin, et teie tapsite tema!“
Mida
