tatarlastelt saadud jahipistrik. Pistriku nahkse peakoti küljes rippus suletort, siniste jalgade küljes värelesid kuldsed kuljused: ta püsis kindlalt oma isanda käsivarrel, sellal kui hobu üle avarate tasandike kappas. Julianus päästis pistriku rihmadest valla ja lasi siis äkitselt lendu; vahva lind tõusis otsejoones õhku nagu nool; võis näha, kuidas laotuses kaks eri suurusega täppi tiireldes teineteisega ühinesid ja seejärel sinitaeva kõrgustesse kadusid. Pistrik ei viitnud pikalt aega, juba õhus rebis ta saagi lõhki; ja tema tiivad värisesid, kui ta peremehe soomuskindale laskus.
Sel moel küttis Julianus haigruid, harksabu, vareseid ja kaeluskotkaid.
Ta armastas jahisarve puhudes järgneda oma koertele, kes lippasid üles mäenõlvadest, kargasid üle ojade, jooksid metsade poole; kui põder nende hammustustest ägama hakkas, tappis Julianus uluki osavalt, et seejärel nautida raevu, millega koerad tükkideks kistud põtra auraval nahal õgisid.
Uduse ilmaga tungis Julianus sügavale sohu, et varitseda hanesid, saarmaid ja metsparte.
Päikesetõusul ootas teda paraadtrepi ees kolm kannupoissi; vana munk tegi katuseaknast välja küünitades asjata märke, et teda tagasi kutsuda, Julianus ei pööranud ringi. Ta läks päikeselõõsas, sajus, rajuilmaga, jõi kamalust allikavett, sõi ratsutades metsõunu, puhkas tamme all väsimust; ta naasis keset ööd, ise vere ja poriga koos, okkad juustes, ning haises üleni metsloomade järele. Kui ema Julianust kallistas, laskis ta sel jahedalt sündida, kuid näis seejuures tähtsamatest asjadest mõtlevat.
Ta tappis karusid pussiga, sõnne kirvega ja metssigu jahiodaga; ükskord, kui tal oli käepärast vaid kepp, kaitses ta end õnnelikult isegi huntide vastu, kes võllapuu all laipu järasid.
Ühel talvehommikul läks Julianus välja enne päikesetõusu, ta oli hästi varustatud: õlal kandis ta arbaletti ja sadulakaarele oli kinnitatud nooletupp.
Kaks mägrakoera saatsid tema väikesekasvulist taani tõugu ratsut, kelle ühtlane samm pani maa kõmama. Ta mantli küljes rippus jääpurikaid, puhus lõikav tuul. Üks taevaserv lõi helendama; Julianus märkas koiduvalgel küülikuid, kes oma urusuude ees ringi kalpsasid. Otsekohe sööstsid koerad neile kallale; kärmesti murdsid nad mõnel neist selgroo.
Peagi jõudis ratsanik metsa. Ühe oksa peal magas külmast kangestunud metsisekukk, pea tiiva all. Julianus niitis tal hooletu mõõgahoobiga jalad alt ning jätkas teekonda, vaevumata saaki üles korjama.
Kolme tunni pärast leidis ta end ühe mäe harjalt, mis oli nii kõrge, et taevas näis sealt vaadates peaaegu must. Julianuse ees laskus pika müüri sarnane kalju, mis rippus sügaviku kohal; selle serval aga tuiutasid kaks metsikut sokku kuristikku. Kuna Julianusel ei olnud nooli ühes (sest tema hobune oli maha jäänud), tuli talle pähe nende juurde ronida; pooleldi küürakil ja paljajalu jõudis ta esimese sokuni ning suskas sellele pussnoa ribide vahele. Teine hüppas hirmunult tühjusse. Julianus sööstis sokku lööma, tema parem jalg libises ning ta kukkus esimese ohvri laibale, käed laiali ja pea üle kuristiku serva.
Tagasi tasandikule jõudnud, jätkas ta oma teed kaldaäärset pajuvõsa pidi. Kured lendasid aeg-ajalt väga madalalt üle tema pea. Julianus tappis neid piitsaga ega rabanud kordagi tühja.
Selle aja peale oli veidi soojem õhk juba härmatisekahu sulatanud, maapind auras ja päikegi näitas end. Julianus nägi kauguses hiilgamas jäätanud järvepinda, sel oli tinane helk. Järve keskel seisis loom, keda ta ei tundnud – see oli musta koonuga kobras. Pikast vahemaast hoolimata tegi üks nool looma vagaseks; Julianus kahetses, et ei saa nahka ära tuua.
Seejärel jõudis ta välja sihile, mida palistavad võimsad puud moodustasid metsaserval oma latvadega otsekui auvärava. Padrikust kalpsas esile metskits, teeristile ilmus kabehirv, urust kobis välja mäger, paabulind laotas murul laiali oma saba; kui Julianus oli kõik nad maha nottinud, ilmusid uued kitsed, uued hirved, uued mägrad, uued paabulinnud, siis veel rästad, pasknäärid, tuhkrud, siilid, ilvesed, lõpmata arvul loomi, samm-sammult üha rohkem. Ulukid tiirutasid värisedes Julianuse ümber, nende pilgud olid õrnad ja anuvad. Kuid Julianus ei väsinud tapmast, kordamööda tõmbas ta arbaleti vinna, paljastas mõõga, pistis pussiga ega mõelnud millelegi, ei mäletanud, millest kõik alguse oli saanud. Ta pidas jahti tundmatul maal määramata ajast peale, üksnes tema olemasolu tõsiasjast piisas selleks, et kõik läheks korda unenäolise kergusega. Erakordne vaatepilt sundis teda peatuma. Hirved täitsid väikest amfiteatrikujulist nõgu; nad hoidsid tihedasti üksteise ligi ning soendasid end oma udus aurava hingeõhuga.
Võimalus nii suurejoonelisi tapatalguid pidada lõi Julianusel mõneks hetkeks hinge kinni. Ta tuli ratsu seljast maha, kääris käised üles ja võttis loomad sihikule.
Esimese noole vihinat kuuldes pöörasid kõik hirved ühekorraga pead. Ühtlase loomakarja sisse tekkis lõhesid; kostis kaeblikke hääli ning kari läks liikvele.
Nõo äär oli väljakargamiseks liiga kõrge ja järsk. Otsekui kindlusemüüri vangistatud hirved sagisid väljapääsu otsides ringi. Julianus aga muudkui sihtis ja laskis; nooled sadasid alla nagu äikesevihm. Hirmust metsistunud hirved hakkasid omavahel võitlema, ajasid end tagajalgadele püsti, langesid üksteisele peale; nende läbisegi sarvedest ja keredest tekkis hiiglaslik liikuv küngas, mis peagi kokku varises.
Lõpuks heitsid loomad hinge ja jäid liivale sirakile, sõõrmed vahus, sisikonnad väljas, tasapisi vaibus ka nende kõhtude lainetamine. Seejärel jäi kõik vaikseks.
Öö oli saabumas; metsa taga punas okste vahel taevas otsekui verine palakas.
Julianus nõjatas selja vastu puud. Pärani silmi põrnitses ta üüratut veresauna, mõistmata, kuidas ta oli võinud seda teha.
Teispool orgu silmas ta laane serval isahirve ühes emahirve ja vasikaga.
Võimas must hirvepull kandis kuueteistkümneharulisi sarvi ja valget habet. Sügislehtede värvi hele emahirv näkitses rohtu; tähniline vasikas imes tema nisa, ilma et oleks seejuures ema kõndi häirinud.
Arbalett undas veel ühe korra. Hirvevasikas leidis viibimata otsa. Siis saatis hirveema taeva poole sügava, läbilõikava, inimhäälse kaebe. Ärritatud Julianus sihtis talle otse rindu ja sirutas looma maha.
Seda nähes tegi hirvepull hüppe. Julianus läkitas tema suunas oma viimase noole. See tabas looma otsaette ja jäi sinna pidama.
Võimas hirvepull ei teinud haava märkamagi, ta astus üle surnukehade, et Julianusele kallale söösta, ta lõhki käristada; Julianus taganes sõnulseletamatult suures hirmus. Kummaline metsloom jäi seisma; leegitsevi silmi kordas ta pühalikult nagu patriarh ja õigusemõistja kolm korda, samal ajal kui kauguses lõi kirikukell:
„Ole sa neetud! Neetud! Neetud! Ühel päeval, julma südamega inimene, tapad sa oma isa ja ema!“
Loom vajus põlvili, sulges tasa laud ja heitis hinge.
Julianus oli kui juhmiks löödud, järsku rõhus teda väsimus, tülgastus ja piiritu kurbus võtsid tema üle võimust. Ta nuttis kaua, pea käte vahel.
Julianuse hobune oli kadunud, koerad olid ta maha jätnud; tema ümber laiuv üksindus oli täis igasugu ähvardavaid ebamääraseid ohte. Hirm tõukas teda kodu poole, ta valis hea õnne peale ühe raja ning oli peagi lossi väravas.
Öösel ei saanud Julianus sõba silmale. Voodi kohal rippuva lambi väreluses nägi ta üha uuesti suurt musta hirve. Selle ettekuulutus painas teda; ta heitles iseendaga, et seda väärata. „Ei! Ei! Ei! Ma ei või kuidagi neid tappa!“ Siis mõtles ta: „Aga kui ma seda ometi sooviksin?..“ ja ta kartis, et saatan võib talle sellise tahtmise sisendada.
