See tähendab Lääne toodete ja Lääne eluviisi levitamist. Selline protsess ei ole ajaloos ainulaadne: minevikus on meie planeedil toimunud mitu sarnast kultuuriekspansiooni: sumeri-akadi kultuuri, hellenistliku kultuuri, Hiina Hani kultuuri ja Araabia islami kultuuri levimine. Kõik need protsessid olid seotud impeeriumide rajamise ja teiste rahvaste alistamisega. Lääne ekspansiooni algus oli sarnane, ka eurooplased lõid oma impeeriumid. Siiski on suur erinevus mineviku ja tänapäeva suurte impeeriumide vahel. Tänapäeval ei ole ekspansioon peamiselt poliitiline või usuline, vaid majanduslik. Sõduri ja misjonäri asemele on tulnud kaupmees, juht, pankur. Relva võimu asemele on tulnud raha võim, jutluse asemele on tulnud reklaam, ikoonide asemele on tulnud kaanetüdrukud. Seega levitab globaliseerumine ka kaasaegset Lääne väärtushinnangute süsteemi, mis põhineb Ernest Gellneri sõnade kohaselt „tarbijalikul skeptitsismil”. Selline väärtushinnangute süsteem ja maailmavaade ei ole vastuvõetav paljudele inimestele, kes elavad mujal maailmas, eriti islamimaades; kuid isegi Läänes ei võta seda omaks paljud teisitimõtlejad, nagu näiteks globaliseerumisvastased aktivistid, rohelised ja mõne traditsioonilise usukogukonna liikmed.
Mineviku impeeriumides koondus valitsejate, kuningate ja keisrite kätte enneolematu võim. See oli ennekõike võim inimeste üle. Meie ajastu esilekerkivat ülemaailmset impeeriumi iseloomustab eelkõige see, et enneolematu võim looduse üle koondub kaasaegsete kuningate ja keisrite – valitsuste, diktaatorite, aga ka suurte kompaniide juhtide – kätte. Tänapäeva maailmalaval peavad põlised riigimehed jagama võimu uute ärimeestega. Tihtipeale on need kaks eri võimuliiki vastastikku seotud, isegi segunenud. Suuräri rahastab ja toetab valitsejaid, kes on tulnud selle ridadest ja jäänud truuks selle huvidele. Nii rahanduse kui poliitika maailmas koondub võim ühe või paari supervõimu, megafirma või korporatsiooni kätte. Inimkonna loodud süsteemi juhib suures ulatuses selle oma loogika; sellest on saanud jumal, keda me peame teenima ja kummardama. Soome filosoofi Georg Henrik von Wrighti järgi nimetame me seda meie ajastu jumalat tehnosüsteemiks. Selle loogika seisneb kasvu, tõhususe, säästlikkuse ja kontsentreerimise halastamatus loogikas. Globaliseerumine on vajalik, vältimatu loogiline samm selle tehnosüsteemi ajaloos, mille sümbol oli islami kamikadzede hävitatud Maailma Kaubanduskeskus New Yorgis.
Meie, inimesed, ja kõik, mis me loome, oleme tingimata osalised suuremas süsteemis, mida kõige tihedamini kutsutakse looduseks. Looduses on evolutsioon toimunud tõenäoliselt enam kui 10 miljardit aastat. Nii evolutsioon kui tema praegune toimimine on järginud teatud loogikat. See loogika on määranud ka elu arengu, sealhulgas nii inimkonna kui kõigi teiste elusolendite oma. Üks selle loogika põhielemente on see, et allsüsteemi, nagu näiteks ökosüsteemi või liigi, areng ja toimimine peab kohanduma looduse loogikaga, muidu ei jää see püsima. Loodus on süsteem, mis jääb püsima isegi siis, kui mitu tema allsüsteemi, olgu siis liiki, populatsiooni või ühiskonda (kaasa arvatud meie enda oma), välja sureb.
Elu on dünaamilise tasakaalu seisund, isereguleeruv homöostaatiline protsess. Kuid see homöostaas ei ole oma dünaamilisuse tõttu täiuslik. Ta sisaldab omadusi, mis võivad viia iseenda hävitamisele, peamiselt keskkonna hävitamise kaudu. See võib juhtuda loomade populatsioonidega. Seda on juhtunud inimestega, sealhulgas tõenäoliselt suurte tsivilisatsioonidega Mesopotaamias, Põhja-Indias, Kesk-Ameerikas ja Lihavõttesaarel. Sellest hoolimata on inimkond tervikuna püsima jäänud, tänu asjaolule, et ka see oli organiseerunud „looduslikul” moel, olles jagunenud suhteliselt autonoomseteks hõimudeks, ühiskondadeks ja kultuurideks. Isegi kui tsivilisatsioonid hukkusid, jäid barbarid ja metslased ellu. See tähendab, et looduse osad, allsüsteemid, ei ole tingimata homöostaasiks võimelised; homöostaatiline on elu, elusloodus tervikuna. Loodus on isereguleeruv, alalhoidlik süsteem ja koosneb allsüsteemidest, mis tihtipeale ei ole isereguleeruvad. Elu saavutab homöostaasi, on võimeline ennast reguleerima tänu oma tohutule mitmekesisusele. Loodus koosneb miljonitest liikidest, populatsioonidest ja miljarditest organismidest. Homöostaas on nende koosmõju tulemus.
Viimase paari tuhande aasta jooksul on inimolendid saavutanud enneolematu võimu oma keskkonna üle, eriti elusolendite üle. Looduslik homöostaas, looduse reguleerivad seadused puudutavad meid üha vähem. Demograafilise plahvatuse ja loodusressursside kasvava tarbimise tõttu muudab inimkond praegusel hetkel drastiliselt loodust ennast. Täpsemalt kahandab inimtegevus looduse mitmekesisust ja nõrgendab nii selle isereguleeruvaid mehhanisme. Selle tulemusena muutub nii elus kui eluta loodus üha ebastabiilsemaks ja on altini suurematele kõikumistele. Kuna inimestena oleme osa loodusest, ei saa nende kõikumiste eest pageda; meid ähvardavad tihedamini põuad, tormid, näljahädad ja epideemiad. Maailm ei ole meile kunagi eriti sõbralik paik olnud, nüüd muutub see veel ebasõbralikumaks. Meil on õnnestunud luua oma oaasid selle möllu keskele, aga neid ei ole piisavalt, ja nende hoidmine nõuab üha rohkem jõupingutusi ja varusid.
Sellest vaatenurgast on globaliseerumiseks nimetatud protsess kahe teraga mõõk. Senikaua, kui see on seotud majandusliku võimu ja vahendite koondamisega, ühepalgelisuse suurenemisega, väiksemate piirangutega massilisele reisimisele ja kaupade transpordile üle riigipiiride, suurendab see looduse ja ühiskonna võimalikku ebastabiilsust. Ei ole raske tuua näiteid. Hiljutine suu- ja sõrataudi ning hullulehmatõve puhang Euroopas on loomade suurtesse farmidesse koondamise ning loomade ja lihatoodete ühelt maalt või regioonist teise viimise otsene tulemus. Kahjulike arvutiviiruste levik on Microsoft’i programmide de facto monopoli tulemus. (Kuna mina neid ei kasuta, ei ole mul siiani olnud arvutiviirustega mingeid probleeme.)
Terrorirünnakud Pentagoni ja Maailma Kaubanduskeskuse vastu näitasid meile veel kord, kui haavatav võib tänapäeva maailm olla. Pilvelõhkujad, mis majutasid tuhandeid kontoreid kümnete tuhandete töötajate ja külastajatega, olid äärmuslik näide võimu ja otsustamise koondamisest, aga ka ruumi kokkuhoiust läänemaailma pealinnas. Siin toodi ilmselgelt stabiilsus ohvriks tõhususele ja kokkuhoiule ning sellel olid katastroofilised tagajärjed. Sellised kõrge poliitilise ja majandusliku võimu kontsentratsiooniga kohad nagu suurte kompaniide peakorterid, parlamendid ja valitsuste residentsid või hiiglaslikud tehased, mis monopoliseerivad mingit ala, on kindlasti tulevaste terrorirünnakute sihtmärgid. Kontsentratsioon, massiline tootmine teeb kauba odavamaks, aga suurendab võimalust, et ühel veal, ühel mürgisel ainel, ühel arvutiviirusel on laastav mõju kogu maakerale. Kui terroristid oleksid rünnanud Microsoft’i peakorterit Redmondis Washingtoni osariigis, oleks see halvanud monopoolse MS Windows’i tarkvara arengu. Seevastu ei saa ükski terrorirünnak tõsiselt kahjustada võistlevat Linux’i töösüsteemi, mis on täielikult detsentraliseeritud.
Inimeste ja asutuste füüsiline koondumine, monopolid, massiline reisimine ja piiranguteta kaupade transport on etteaimamatus ja ebakindlas maailmas potentsiaalne ohuallikas. Ja nagu ülaltoodud näited osutavad, on need protsessid paljudel juhtudel ületanud kõik mõistlikud piirid. See käib Lääne eluviisi kohta, eriti selle Ameerika variandi kohta tervikuna. See eluviis on tõhusalt hävitanud suure osa maailma kultuurilisest mitmekesisusest, levides maalt maale, mandrilt mandrile, tehes üha enam inimesi sõltuvateks vaid mõne korporatsiooni toodetest (Microsoft, Boeing, Intel ja teised). Nüüd teame me paremini kui kunagi varem, et kõiki maailma inimesi ei saa majutada ühte pilvelõhkujasse; aga on poliitikuid, misjonäre, ärimehi ja kirjanikke, kes pingutavad selle nimel, et paigutada kõik inimesed ühte kultuuri, ühte usku, ühte keelde, ühte väärtushinnangute süsteemi.
Kultuurid, keeled ja usundid on ellujäämisstrateegiad maailmas, mis on paljuski darvinistlik, ja kui me enamiku nendest hävitaksime, kahandaksime oma võimalusi jääda ellu äärmuslikes tingimustes, olgu siis uuel jääajal või maailmas, mille on purustanud veel üks maailmasõda. Me peaksime rohkem teadvustama, et ka maailmasõjad said võimalikuks tänu globaliseerumisele ning ülemaailmsetele integratsiooni- ja kontsentreerimisprotsessidele.
Kas globaliseerumine on seega kurjus, mille vastu me peaksime võitlema, saatuslik viga inimkonna või isegi looduse enda ajaloos? See on võimalik, kui globaliseerumise negatiivsed küljed peale jäävad; kui see tähendab majandusliku ja poliitilise võimu suuremat koondumist, bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse hävitamist majandusliku tõhususe
