omavahel tugevasti korreleeritud mõisted) ja „lähedale”, „endale” andmine, toomine. Eelistame õllekannu laual kadakale Saaremaal, roomatti pilliroopuhmale Väikeses väinas, kalapraadi kalale jões oma talu all, karunahka teadmisele, et karu on olemas kuskil Alutagusel, Karjalas või Jakuutias. Tahame, et ilus ja kallis oleks meie „oma”, meie ligi, käe- ja silmaulatuses. Niiviisi kuhjame enda ümber asju, loome negentroopia oaase ja paraku ka suurendame üksluisust endast eemal. Käime hästi riides, sisustame oma korteri nii toredasti, kui suudame. Kui maja on meie oma, kaunistame sedagi, tänava ja linna aga jätame hooletusse, maastiku mitmekesistamisest ja kaunimaks muutmisest peaaegu üldse mõtlemata – ju siis on meie isiksuse piirid mõõta vaid paari, vahel ehk paarikümne meetriga, harva rohkem.
Tundub, et inimene on oma piire viimaste aastasadade vältel tublisti ahendanud. Kui vanasti igaüks tundis oma vastutust „maa” puhtuse eest, ühe nurjatu käitumine võis rüvetada maa, küla, kihelkonna, siis veel XIX sajandil oli „oma” vähemasti oma küla maa. Sotsiaalsel plaanil vastab sellele isiksuse ahenemisele keskkonnas tema ahenemine ja isoleerumine kollektiivis. Kapitalism ja individualism on sõltuvad suurused. Teame, et muiste oli „sugu” nii Eestis kui kas või Skandinaavias midagi hoopis reaalsemat ja olulisemat kui hiljem. Võiks öelda, et sugu oli olulisem inidiviidistki. Hiljem taandus lähikondsete ring perekonnale, nüüd on perekondki ahenenud nukleaarseks (vanemad-lapsed) ja suur osa nukleaarsetest perekondadest ei ole enam täielikud.
Tulles tagasi ökonomismi, ent ka majandusteaduse juurde, tuleb tõdeda, et siingi figureerib isiksus äärmuseni ahendatult nii ruumis, ajas kui sotsiaalsetes vahekordades. Indiviid, kasu või kahju kandja, ei ulata mingil juhul üle ühe inimpõlve; tavaliselt ei küüni ta perspektiiv kaugemale mõnest aastast, nagu oli juttu eespool. Indiviidil pole omakseid ja tema keskkond on enam-vähem vaid tema korter, maja või krunt; tema kasu on mingi asi, mille ta saab asetada oma korterisse või krundile.
Potentsiaalselt ja paljudes ühiskondades ka tegelikult on isiksus otsekui kahekihiline. Esimene kiht on „mina”, inimene ise; teine kiht selle inimese sotsiaalne ja muu sõltuvustik, tema keskkond, või nagu saab öelda suupärase eesti sõnaga – lähikond. Sedasi võib isiksus olla otsekui kolmnurk, mille üheks tipuks on kitsam „mina”, teiseks tipuks „lähikondsed” ja kolmandaks „lähikeskkond”. Selline isiksus on kolmel tipul kindlalt tasakaalus; kitsalt, ühetipuliselt määratletud isiksus aga tasakaalu ei leia. Et isiksuse ühetipuline ahtus ei ole universaalne, vaid pigem nn. Lääne kultuurile omane nähtus, tõendab võrdlus kas või Ida-Aasiaga, kus isiksuse piirid on tunduvalt laiemad, nagu on mitmel puhul püüdnud näidata Hiinast pärit ameerika antropoloog Francis L. K. Hsu.
Ent peame meeles, et kõik on imelik, isegi väga imelik. See tähendab ka, et miski, mida oleme õppinud, kuskilt omaks võtnud, ei pea veel olema endastmõistetav tõde. Kõik võib muutuda ja varieeruda – see muutumine ja varieerumine ei ohusta ega muuda maailma imelikkust; kui kindlad tõed ja veendumused ei kesta, siis imeja imetlus jääb. Ja tõemeeli võib küsida endalt ja teistelt, miks ei või me piiritleda end hoopis laiemalt, lugeda omaks kõik, mis avalikult või vargsi on meile tõesti lähedane ja omane. Meil on kodu, kodumaastik, kodumaa, omaksed, kask, mis kasvab õues, oja vaikne vulin, jäälind, vesipapp. Siis muutub nende omaste asjade või olendite vastane vägivald vägivallaks isiksuse vastu, isiksusevastaseks kuriteoks. Ja miks on see, kui huligaan lööb mu nina veriseks, suurem kuritegu kui see, et ta tapab koera, kelle kasvatasin kutsikast, või murrab puu, mille istutasin ja millele tassisin suvel põuaga ämbritäisi vett. Ja inimesed, kes reostavad jõge, kus õppisin ujuma mina ja õppisid minu esivanemad, on teinud kurja tervele mu soole.
Nii muiste mõeldigi, nii mõtlesid ka meie esivanemad. Selline ühtekuuluvustunne loodusega, oma lähiümbrusega on täiesti ühtesobimatu nüüdisaegse majanduse, arengu ja industrialiseerimisega. Industriaalühiskonna rajamine, kus inimesel on palju vara, on tähendanud ka inimese minimeerimist, tema isiksuse ahendamist: inimest ennast on vähem.
Ei ole mingit põhjust lugeda niisugust mõtlemist, niisugust ühtekuuluvustunnet loodusega ekslikuks või vähemalt tühiseks hingevirvenduseks. Tunded on vahel targemad kui meie ise, ja imelik on seegi, kuidas vahel peame nägema vaeva, et õigustada vägivalda omaenda tunnete kallal (näiteks fraasid „progress nõuab ohvreid”, „puid raiutakse, laastud lendavad”); kuidas peame korrutama, et kõik, mis on, on vältimatu ja sellepärast hea, et haledus on naiselik ja paha, vägivald ja võitlus mehelik ja hea. Oleme naiseliku oma maailmast samuti eemale lükanud kui looduslikugi.
Võib-olla oleme oma isiksuse nii minimaalseks ahendanud selleks, et pääseda oma ebaökoloogilise tegutsemise jälgedest, et lugeda neid kuskil „väljaspool”, eemal asuvaks. Kuid aeg on läinud edasi ja kui vanasti alepõletajad võisid kurnatud maa metsale tagasi anda ja uude paika siirduda, siis meil ei ole enam kohta, kuhu minna oma tegevuse tüütute tulemuste eest, ülerahvastuse ja reostuse eest.
Väited, et maakeral jätkuks ruumi ja toitu veel kümme korda või kümme korda kümme korda suuremale elanikkonnale, toetuvad samuti ahtale isiksusekäsitusele. Kui isiksuse piirid ei ulata väljapoole oma keha-, korteri- või krundipiire, mahub neid maakerale tõesti veel õige palju. Kui aga isiksuse piire võtta laiemalt, võib küsida, kas nüüdki juba ei talla me tüütult palju teiste varvastel, teiste kodukinkudel või meelisradadel.
Elame piiratud maailmas, osana maailmast, osana oma keskkondadest, mis põimuvad ühte kõigi teiste olevate ja võimalike olendite keskkondadega. Ei ole midagi, mis asuks meist, meie keskkonnast väljaspool. Kauge ja lähedane on suhtelised. Vaesustades, tühjaks ammutades maailma rikkusi laostame oma keskkonda ja iseend.
Algul ei märka seda keskkonna vaesumist enamik meist. Esimesed, kes adusid, et looduse, elukeskkonna ja inimese vahekorras on midagi käest ära, olid kõige tundlikumad ja hellemad – kirjanikud, kunstnikud ja filosoofid. Nad protestisid omal viisil, oma aja väljendites juba XVII sajandi lõpust peale. Nad rääkisid naiseliku ürglooduse võlust ja kahetsesid selle hävimist; nad hakkasid tundma huvi loodusinimeste, loodusrahvaste vastu, pidades neid vahel isegi eurooplastest õigemini, „loomulikumalt” elavateks inimesteks, kellelt meil oleks palju õppida.
Niisuguseid kaunishingi ja looduse haletsejaid on pilgatud ja näägutatud tänini. Võime nõustuda, et esteetilisest tunde- ja vaatepunktist lähtuv tehnilise progressi kriitika on saamatu ja sentimentaalne. Kuid pole mingit põhjust olla päri väitega, mida vaevalt otse öeldakse, kuid mis aksioomina on meil kindlalt olemas – nimelt sellega, et progress, tarbimise kasv on paratamatud, absoluutsed ja peaaegu pühad väärtused, mis on väljaspool kriitikat ja millele inimene peab ohverdama kõik muu. Ei ole mingit põhjust uskuda, et meie kohus on kohaneda omaenda loodud kitsikuse, saastatuse, tempo, müra ja ülerahvastusega, et inimese kohus on kohaneda ebainimlikkusega. Inimloomus ja tema vahekorrad keskkonnaga, tema kohanemus, on liiga põline ja keeruline, et seda saaks painutada meie sajandi kärmete keskkonnamuutuste järgi, „aja nõuete” järgi; et seda saaks kohandada „kaasaegse linnaehituse”, etüleeritud bensiini, spetsialiseeritud suurtootmise ja muu sellisega.
Inimene on midagi enamat kui tootja või tarbija, ning tema loomust ja vajadusi esindama ja tema tulevikku kavandama pole utilitaristid sugugi rohkem volitatud kui sentimentalistid.
Mingisugune utilitarism ega ökonomism – esinegu ta majandusliku mõtlemise või majandusteadusegi sildi all – ei saa öelda midagi mõistlikku inimtegevuse kaugemate eesmärkide, see on ökosüsteemi meie seisukohalt parima oleku kohta. Seda, millises maailmas tasub elada, ei saa me küsida majandusteaduselt, kuigi majandusteadus saab paljugi arukat öelda selle kohta, kuidas (kõige väiksemate kuludega) sellise maailmani jõuda, kui ta küllalt selgelt määratletud on.
Inimeste sihid on muutunud hoopis vähem kui vahendid sihtidele jõudmiseks. Ja see ebakõla kolossaalsete vahendite ja vanade irratsionaalsete sihtide vahel on muutunud ohtlikuks. Auto- ja tekstiilitööstus rahuldab suuresti meie inimlikku edevust – nüüd on see edevus pöördumatult
