Э. Maкфeдьeн, Экoлoгuя жuвomныx. Mocквa.
MacLeish, K. 1972. Tasadays: Stone Age Cave Men of Mindanao. – The National Geographic Magazine, No. 8.
Marshack, A. 1971. Cognitive Aspects of Upper Paleolitic Engraving. – Current Anthropology, No. 4/4.
Peissel M., 1969 = M. Пecceль, Зamepянный мup Кuнmaнa-Poo. Mocквa.
Polgar S., 1972. Population History and Population Policies from an Anthropological Perspective. – Current Anthropology, No. 2.
Possehl G. L., 1967. The Mohendjo-Daro Floods: A Reply. – American Anthropologist, No. 1.
Rappaport R. A., 1971. Ritual, Sanctity and Cybernetics. – American Anthropologist, No. 1.
Rooth A. – B., 1971. The Alaska Expedition 1966. – Acta Universitatis Lundensis, Section I.
Schmalhausen, I. 1968 = И. И. Шмaльгayзeн. Кuбepнemuчecкue вonpocы бuoлoгuu. Нoвocибиcк.
Semjonov, S. 1968 = C. Ceмнoв, Paзвumue mexнuкu в кaмeннoм вeкe. Лeнuнгpaд.
Skinner, A. 1928. Bûngi Tales. – Journal of American Folk-lore, Vol. 41.
Stugren, B. 1972. Grundlagen der allgemeinen Ökologie. Jena. The Structural… 1967 = The Structural Study of Myth and Totemism. London.
Söderberg, B. 1971. An Ethno-Historic Survey of Family Planning. – Ethnos, No. 1–4.
Tokarev, S. 1969. „Religioon maailma rahvaste ajaloos”. Tallinn.
Tschopik, H. 1938. Taboo as a Possible Factor Involved in the Obsolescence in Navaho Pottery and Basketry. – American Anthropologist, Vol. 40.
Turnbull, C. 1963. The Lonely African. London.
Tylor,E. B. 1873. Primitive Culture. London.
Vassilevitš G., 1969 = Г. Вacилeвич, Эвeнки. Mocквa.
Waters, F. 1969. The Book of the Hopi. New York.
Watt, K. 1971 = K. Уaтт, Экoлoгuя u ynpaвлeнue npupoднымu pecypcaмu. Mocквa.
AUKARTUS ELU EES
See Albert Schweitzeri kuulus lause kõlab saksa keeles loomulikumalt kui eesti keeles. Ehrfurcht vor dem Leben on väljendus, mis kuulub vanasse traditsiooni, mis meile on omajagu võõras. Jätame aga kõrvale küsimuse, kas teda saab eesti keeles sobivamalt sõnastada, ja püüame vaadelda mõnd aspekti tema rikkast tähendusest.
Aukartus elu ees on vastus küsimusele, mida inimesed on endalt ja teistelt ajast aega küsinud. Sellel põlisel küsimusel on palju variante. Tuntum nendest on küll küsimus elu mõttest. Meile on võõramaks jäänud küsimused „kas Jumalat on olemas” ja „mis on püha”, kuid tuleb meeles pidada, et needki on omal ajal olnud sellesama põhiküsimuse variandid.
Küsimusega on nagu otsimisega. Küsime-otsime seda, millest tunneme puudust; tihti seda, mille oleme kaotanud. Mis see on?
Võib-olla jõuame tõele kõige ligemale, kui oletame, et inimene ei tunne end hästi, kui ta ei saa oma käitumises juhinduda kindlast hierarhilisest väärtussüsteemist. Väärtussüsteem on otsekui üks inimese maailma, tema keskkonna dimensioon, üks kõikide selles keskkonnas olevate objektide koordinaat. Mida väärtuslikum ese, seda kõrgemale ta väärtusastmikus paigutub; seda suurema arvuga mõõtub tema väärtus.
Sellise pealiskaudse metafoori tasemel näib kõik lihtne, muutub aga – nagu alati – keerulisemaks, kui asjasse süveneme. Mis ruum on inimese keskkond? On’s tema dimensioonid üldse mõõdetavad, ja kui on, kas saame neid mõõtusid omavahel võrrelda? Kas objekti väärtust saab tõepoolest mõõta või on tegemist paremal juhul ainult osalise järjestusega?
Me ei kahtle, et üks merikotkas on loodusesõbrale – väärtus on väärtus ainult kellelegi! – väärtuslikum kui üks mesilane. Kui palju mesilasi aga on väärt üks merikotkas? Analoogselt võime küsida palju küsimusi, mis meie metafoori päris kahtlaseks muudavad.
Inimene on väärtuslikum põld-uruhiirest. Mitu põld-uruhiirt on väärt inimene?.. Mitu ja kui suurt väiksemat kuplit on väärt Suur- ja Väike-Munamägi? Mitu munakat on väärt ohvrikivi Tartu Toomel?
Küsides niisuguseid naiivseid küsimusi, jõuame tahes-tahtmata veendumusele, et eetilisele inimesele ei ole maailm samasugune kui ratsionaalsele inimesele. Eetilise inimese maailm ei ole mõõdetav, see koosneb hulgast väärtustest, mis aga ei moodusta selget süsteemi, ei ole omavahel võrreldavad. Eetikas on ikka midagi absoluutset.
Mida see tähendab? Kõigepealt seda, et eetilisele inimesele on väärtusi, mis on üle kõikidest teistest; et nendel väärtustel ei ole ülemisi piire. Kuid vaevalt võib öelda, et nendel on olemas alumised piirid, et on selged eraldusjooned ülema ja alama, positiivse ja negatiivse, väärtusliku ja väärtusetu vahel.
Sel kombel sisaldab eetilise inimese maailm lõpmatut, ja on loomulik, et see kajastub ka keelepruugis, selles, kuidas me ikka oleme tavalisele-argisele – mis ei ole seetõttu tingimata väärtuseta või halb – vastandanud väärtused, mis on sellest argisest lõpmatult üle, mis on võrratud, tavatud, imelikud, pühad, isegi üleloomulikud ja jumalikud. Kõik need sõnad on iseloomustanud väärtusi, mis on tavalistest nii üle, et neid tavalistega võrrelda ei saa.
Maailma eetilises väärtustamises on kaks äärmust. Võime kujutleda inimest, kelle jaoks eetilisi väärtusi ei ole; tema vahekorrad kõigega ja kõigiga on eetiliselt neutraalsed ning neid suunavad mingid teised, näiteks füsioloogilised või esteetilised väärtused, inimese aistiline pool. Võime aga kujutleda ka inimest, kes suhtub eetiliselt kõigesse olevasse, kellele pisike putukas ja isegi liivatera on püha, ja ta tahaks vältida nende hävitamist või häirimist. Esimest äärmust esindav inimene on (vähemalt potentsiaalne) kurjategija, teise esindajat oleks endistel aegadel nimetatud pühakuks. Vaevalt on kummagi äärmuse esindajaid tõepoolest olemas olnud: röövlitelgi on oma eetika ja pühakutelgi oma inimlikud nõrkused.
Täiuslikkusele lähenevaid röövleid ja pühakuid on tõepoolest vähe ja nende mõju inimsoole oleks kaduvväike, kui kõikides inimestes ei oleks annus mõlemat, röövlit ja pühakut, või nagu omal ajal öeldi – tõbrast ja inglit, ning me ei oleks kõikuvas tasakaalus nende äärmuste vahel. Niiviisi omandab inimsoole muidugi suure tähtsuse see, kui palju tõprust ja ingellikkust temas parajasti on, missugune on nende mõlema tunnuse osakaal.
Usume, et nii tõprus kui ingellikkus on meile omased väga ammustest aegadest. Nende olemasolu saab põhjendada ka darvinistlikku tüüpi teleoloogiaga. Tõprus, loomalik-egoistlik püüd saada oma tahtmine, on elusolendile vältimatult vajalik omadus, mis aitab tal rasked ajad kellegi või millegi arvel üle elada.
Ingellik püüd teisi olendeid ja isegi asju hoida-kaitsta osutub kindlasti väga positiivseks parematel aegadel, kui inimsugu ei ohusta niivõrd karm keskkond kui tema ise. Ülekaalukalt tõbrastest koosnev inimkond hävitaks end siis ise, ülekaalukalt inglitest koosnev inimkond ei suudaks halval ajal olla nii julm ja jõhker, kui olud vahel nõuavad, ning häviks oma headuse tõttu. „Kes ennast lambaks teeb, selle söövad hundid” ütleb Saaremaa vanasõna.
Aga teleoloogilisi
