lapsed, kartes, et neist saab omastele palju häda. Mitmel pool Aafrikas on hukatud lapsi, kellel ülemised hambad tulid enne alumisi. Mitmed rahvad on hukanud kaksikuid. Laps hukati ka siis, kui ei olnud võimalust teda toita (ema suri sünnitusel ja amme polnud). Suremust on aidanud kõrgel hoida ka niisugused agressiooniaktid nagu peadeküttimine (mitmel pool Indoneesias) või teised vaenutegevused. Surmasse suhtuvad loodusrahvad mõneti teisiti kui meie: arktilistel rahvastel leiame kombe rauku tappa, mis sündis muide vanade nõusolekul ja nõudmiselgi – nii tugev oli tava võim. On andmeid, et mitmed Siberi rahvad (ketid, kamtšadaalid, handid) ei teinud midagi uppuja päästmiseks, nähtavasti pidades inimest juba veevaimude valituks ja sekkumist nende ettevõtmistesse ohtlikuks. Ka enesetapmisse suhtuvad loodusrahvad enamasti liberaalsemalt: mõnel pool (muistne Mehhiko) on enesetappu peetud eriti väärikaks surmaks.
Ka sekundaarsete vajaduste kasvamist on loodusrahvad suutnud pidurdada. Keeruline tabusüsteem, millest eespooljuttu oli, takistas üldse materiaalsete väärtuste muretsemist. Veel raskem, kui mitte võimatu, olnuks ühel inimesel või rühmal suuremat varandust koguda, soetada suuremaid varusid. Üldiselt on loodusrahvail eraomand kaunis piiratud – inimesele kuulusid vaid rõivad, ehted ja mõned tarberiistad. Needki pandi talle pärast surma matusepaika kaasa, nii et järgmine põlv pidi alustama otsast peale. Hantidelt näiteks on võõral peaaegu võimatu hankida vanu rõivaid, sest kõik, mis kellelegi kuulub, maetakse temaga koos. Loodusest saadu tuleb jagada rühmakaaslastega, mis väldib ebavõrdsuse ja kahandab suuremad saavutused keskmisele tasemele. Mõnel pool on kombeks olnud vanade asjade hävitamine teatava aja tagant. Creek-indiaanlased näiteks alustasid aastat sellega, et lõhkusid majariistad, potid ja relvad, kustutasid tuled ning tegid siis kõik uuesti (Driver 1969). Nii saavutati pidev hõivatus enam-vähem ühtede ja samade vajaduste korduva rahuldamisega: toidumuretsemisega, korvipunumisega, reeglipäraselt korduvate rituaalide täitmisega, ning neil polnud võimalust tõusta kõrgemale rahuldatustasemele, kus seni akuutsed vajadused lakkaksid olemast akuutsed ning nende asemele asuksid üha uued.
Huvitav on tõdeda, et saagijaotamise ja vara surnule kaasapanemise kommet on mitmel puhul peetud oluliseks tõkkeks loodusrahvaste „tsiviliseerimisel”: „D’Orbigny kirjutab patagoonlastest, et nad matavad koolnuga koos kõik tema relvad ja ehted ning isegi tapavad kõik temale kuulunud loomad [-], see kõik seab ületamatu tõkke nende igasugusele tsiviliseerumisele, takistades neid kogumast varandust ja soetamast püsivat kodu” (Tylor 1873).
Alaska indiaanlased rääkisid rootsi folkloristile Anna-Birgitta Roothile, kuidas neil kaks noormeest üritasid koguda kapitali ja avada poe, kuid see osutus võimatuks – kogutu tuli ikka ja jälle jagada hädalistele, ja äri jäigi asutamata (Rooth 1971).
Vajaduste vaoshoidmist soodustab suuresti see, et loodusrahvaste maailmapilt ei ole antropotsentriline: inimene ja tema soovid ei ole mingil juhul kõige olulisem ja määravam suurus, vaid üks süsteemi lüli. Inimesed on loomuldasa samasugused kui loomad või vaimudki, erinevused ei ole absoluutsed ja võivad muutuda: vahel on inimene loomadest ülem, vahel mõni loom inimesest. Müüte, mis põhjendavad inimese praegust erandseisundit, teame hantidelt, cherokee-indiaanlastelt. Viimased rääkisid, kuidas inimesed kord nii paljunenud, et loomadel sai kitsas kätte. Loomad leiutasid ja saatsid inimestele haigused. Hävimisohus inimesi aitasid ravimtaimed. Hantide rituaalide keskmeks olid „karupeied” – igaöine ligi nädalapikkune laulude ja tantsudega etendus, kus on oluline püüd tapetud karu lepitada. Karupeiesid võib tõlgendada veel sügavamalt – inimeste püüuna otsida lepitust ulukitega, loodusega, ajendiks võib-olla ka kartus, et inimene võib kord sattuda kütist ulukiks, sest pole ühtki täiesti kindlat põhjust, miks see vahekord peaks alati olema ühepidine. Veene, et inimene on igal juhul ja puhul loomast ülem ja üle, on loodusinimesele üldiselt võõras.
Antropotsentrismist tuleneb inimese – looduse, inimese – looma ühepoolne vahekord: inimene on ainult võtja, loodus ainult andja. Loodusrahvastel on see vahekord mõlemapoolne: ei või võtta andmata. Anna-Birgitta Roothi ülestähendustes (1971) on selle vastastikkuse kohta häid andmeid. Näiteks ütlevad indiaanlased, et neil oli tava panna midagi püütud kala vastu vette: riidetükk või mõni muu asjake. Kui mägedest toodi „meditsiini” (ravimtaimed, maagilise mõjuga esemed), viidi sinna midagi asemele. „Mägedest ei tohi midagi ära viia. Peab jätma sinna tüki sitsi, tuletiku või midagi muud” – „Kui tapetud loom koju toodi, pandi talle ette toidunõu ja öeldi: „Söö, sõber” Arvati, et see on vastutasuks karu või ahma tapmise eest –, et loomal oleks meeles, et ta on midagi saanud”
Bûngi-indiaanlased räägivad, et „ennevanasti ei joonud ükski bûngi kunagi, pöördumata enne vee poole, öeldes: „Ma soovin juua oma ema” (või isa või mis sugulust ta arvas). Seda selleks, et lepitada vee manitu’sid” (Skinner 1928). Zuñi-indiaanlased räägivad maisiga, nende endi seletust mööda: „Zuñid lähevad vara hommikul põllule, riputavad maisijahu ja ütlevad: „Teie, meie lapsed, öelge neile, et nad kiirustaksid”" Analoogset teame Mehhiko indiaanlastelt.
Loomulik, et sellisele loodusse suhtumisele on vastuvõtmatu igasugune ahnitsemine. Seda tunnistavad taas muinasjutud ja teised folklooritekstid. Teame, kuidas aplust taunitakse ka eesti folklooris: kütt, kes tapmisega piiri ei pea, saab karistuse; ahned inimesed, kes maa-aluste varadest rabavad ülearu kaasa, jäävad varast hoopis ilma; see, kes võtab natuke, parajasti nii palju kui tal vaja, et surmani nälga nägemata elada, elab õnnelikult.
Kanada indiaanlastel on lugu müütilisest „kultuuriheerosest” Mesost, kes muudab kased kõveraks ja nende koore korpjaks, et indiaanlased ei läheks lohakaks ja raiskajaks: „Ta kartis, et kui head ehitustohtu saaks igalt kaselt, läheksid indiaanlased laisaks ja ei peaks oma asjade eest hoolt. Ta kartis, et indiaanlased viskaksid ära asjad, mida veel kasutada saab, ega vaevuks otsima neid, mis kadunud. Ta arvas, et indiaanlased ei muutu kunagi kokkuhoidlikuks seni, kui igalt puult saab ohtralt tohtu. Nii võetaks varsti kõik puud maha ja mets lõpeks otsa, aga metsata ei saaks indiaanlased ja loomad elada” Meso olnud ka ise hoolas kütt. Tapnud looma, sõi ta sellest viimase kui soolejupi, jättes ainult naha, ja ütles nahale: „Edhi, tõuse ja mine” Selle peale sai nahk looma kuju, tõusis ja läks metsa tagasi. (Davidson 1928).
See lugu kõlab lausa ökoloogilise traktaadina, ökoloogilise käitumise põhjenduse ja õpetusena. Muidugi ei rahulda meid praegu usk, et viisakalt koheldud nahast saab uus loom, kuid liigutav on leida metsa-algonkinitel nii sügavaid ja selgeid arusaamu loodusseostest, elu ja surma ringkäigust, mida ei tohi häirida. Mõnel puhul on pärisrahvad leidnud (vahel õigusega), et kolonistid käituvad loodusega halvasti. Ühe Kalifornia wintuindiaanlanna suust pärineb järgmine tiraad: „Valged inimesed ei hoolinud kunagi maast või hirvedest või karudest. Kui meie, indiaanlased, tapame looma, sööme me ta kogunisti ära. Kui me juurikaid otsime, kaevame väikesed augud. Kui me maju ehitame, kaevame väikesed augud. Kui paneme rohu põlema, et rohutirtse kätte saada, ei hävita me kõike ära. Meie raputame tõrud ja käbid puu otsast maha. Meie ei raiu puid. Kasutame ainult surnud puud. Aga valged inimesed künnavad maa üles, juurivad puud välja, tapavad kõik. Puu ütleb: „Ärge tehke. Mul on valus. Ärge tehke mulle haiget” Aga nad raiuvad ta maha ja saevad katki. Maa vaim vihkab neid. Nad lasevad puud õhku ja vapustavad maa sügavusi. Nad saevad puud maha. See teeb puule haiget. Indiaanlased ei tee kunagi millelegi haiget, aga valged hävitavad kõik. Nad lasevad kivid õhku ja puistavad maa peale laiali. Kivi ütleb: „Ärge tehke. Te teete mulle haiget” Aga valged inimesed ei tee kuulmagi. Kui indiaanlased tarvitavad kive, siis ainult väikesi ümmargusi keetmiseks… Kuidas võib maa vaim armastada valgeid inimesi?.. Kõik, mille külge valge inimene puutub, saab haiget” (Alcheringa… 1970).
Loodusrahvaste uskumused ja arvamused loomadest ja loodusseadustest ulatuvad seega filosoofilistest arutlustest kuni meie meelest põhjendamatute ja seletamatute tabude ning veeneteni. Esimeste seos ökoloogilise mõtlemisega on igati selge. Et aga meile veidratena tunduvail tabudelgi, kui neid vaadata süsteemselt, ei puudu ökoloogiline funktsioon, olen püüdnud näidata eespool.
Muidugi
