oma tegevust, vältides selle kaudu ökosüsteemi muutumist soovimata suunas. Nii võib looduskaitset pidada „metategevuseks” – teisi, vahetule kasule suunatud tootmis- ja tarbimistegevusi kontrollivaks ja reguleerida püüdvaks tegevuseks.
Selge, et tootmise intensiivistudes peab tõhustuma ka looduskaitse (nii teooria kui ka tegevus). Ent oleks vale arvata, et looduskaitse, tootliku inimtegevuse kontrollimine ja reguleerimine looduskeskkonna säilitamise huvides, oleks ainuomane meie ajale. Meie aega iseloomustab pigem looduskaitse (nagu paljude teiste tegevusalade) tõusmine teaduslikule tasemele.
Nagu oli juttu, algab inimtegevuse ohtlik mõju looduslikele kooslustele juba paleoliitikumis. Teades muistse inimese tehnoloogia võimalusi (Semjonov 1968), võime küsida olulise küsimuse: kas inimene ei ole juba tollal reguleerinud oma tootmistegevust, hoides seda keskkonnale ohutumates piirides?
Ilmselt vajab see küsimus täpsustamist. Võime öelda, et esialgu reguleeris inimtegevust tema tehnoloogiline küündimatus; ka suurimate pingutustega ei suutnud inimene keskkonda oluliselt muuta. Ent kui ta hakkas seda muutma, kas ta tegi siis midagi enda ohjeldamiseks? Kas inimesed hakkasid neile kätte tulnud jõu ohtlikkust mõistma ja olid selle kasutamisega ettevaatlikud?
Pöördume ökoloogiast etnoloogiasse ja otsime suurest andmete hulgast midagi endisaja inimeste (äsjaste/ praeguste loodusrahvaste)3 loodust säästva tegevuse kohta. Ning ideoloogiate kohta, mis sellise tegevusega otse või kaudselt seostuvad. Muidugi tuleb meeles pidada, et etnograafia ja eelajaloo seostamine on keeruline ja problemaatiline: kuigi tasmaanlaste tehnoloogia vastab enam-vähem Euroopa omale nooremas paleoliitikumis, ei tähenda see, et tasmaanlased jäänuksid seisma kiviaega just sellistena, nagu nad olid mõnikümmend tuhat aastat tagasi. Iga rahvas ja kultuur, olgu ta meie meelest nii algeline kui tahes, on läbinud niisama pika evolutsioonitee, mis ei ole üldjuhul üksikasjus taastatav.
Praegu on side-tagasiside praktilise tegevuse ja teoreetilise mõtestamise vahel kiire: iga olulisem tegevus on läbi mõeldud ja planeeritud, tegevuse tagajärgi arvestab kohe teooria. Kui see ideaalolukord veel ülenisti ei kehti, liigume siiski selle poole. Seda tingib elu ise: ainult väga korralik teooria lubab meil oma tegevust optimaalselt planeerida, peale muu vältimaks ohtusid, mis tehnoloogia praegusel tasemel on väga kiired saabuma ja mille võimalikku ulatust määrab kas või maailma termotuumarelvade varu. See kõik tähendab, et praegu ei ole inimkonnal võimalust jõuda mõistliku mõtlemis-ja tegutsemisviisini „katse ja eksituse” meetodil, kobamisi evolutsioneerides. Vigadest õppimise aeg on möödas. Edaspidi võime eksida vaid hüpoteeside-oletuste tasemel ja need eksitused tuleb enne teooria või plaani valmimist ning käibelevõtmist avastada ja parandada. Piltlikult öeldes – nüüd on mõtted meie mängusõdurid, kellel laseme läbi teha vastutusrikkad tulevased operatsioonid. Muidugi kulutab ka mõtlemine, saati veel hüpoteetiline, hulka variante võrdlev mõtlemine, energiat, ent tohutult vähem selle kõrval, mida kulutaks eksimine tegevuses. Sama kehtib ka raali kohta: masinaaeg, mis kulub näiteks eksliku energiasüsteemi projekti kummutamiseks, on palju odavam kui energiasüsteemi kahjulikkuse tõestumine praktikas. Aeg ja areng nõuavad meilt aina rohkem ratsionaalsust, ja mida enam harjume ratsionaalselt oma tegevust hindama, end analüüsima ja kontrollima, seda kindlamad võime olla tulevikule. Eksimine on ühiskonnale ohtlik või koguni lubamatu luksus.
Teisiti oli muiste. Nagu öeldud, oli Homo sapiens niisugune, nagu ta on, juba kuskil viimase jääaja paiku, noorema paleoliitikumi alguses. Ent ülekaalukalt kütt, suurte imetajate tapja ja lihasööja on inimene juba üle poole miljoni aasta. Algsed Aafrika hominiidid olid veel (etnoloogia terminit kasutades) korilased, toitudes taimedest ja pisiloomadest. Subtroopikasse ja parasvöötmesse tungivad eelinimesed aga olid juba kütid (Howell 1964). Sellest möödunud aeg on kahtlemata küllalt pikk, et inimpopulatsioonides saanuksid tekkida tarvilikud regulatsioonimehhanismid ka evolutsiooniliselt, katse ja eksituse ning loomuliku valiku teel. Seda ka siis, kui inimestel (või eelinimestel) veel puudus praeguse ulatusega „kultuurimälu”.
Populatsiooni kultuurimäluks võime nimetada tema kasutada olevat elu jooksul omandatud ja järglastele õpetamise teel pärandatud kasulike kogemuste summat. Selline kultuurimälu on olemas teistelgi loomadel, vähemalt paljudel ahvidel: seda tõendab kas või inimeste kasvatatud šimpansipoja abitus looduskeskkonnas, mida ta muidu ahvivanemate juhatuse ja kontrolli all saanuks korralikult tundma õppida. Olulised on ka käitumiserinevused, elulaad, üksikute sama liiki ahvide populatsioonide erinevused, mille esmalt avastasid jaapani uurijad (Chauvin 1965).
Kultuurimälu allub evolutsioonile nagu „geneetiline mälu”, populatsiooni genofondki, ent tema evolutsiooni, kasulike muutuste levimise tempo populatsiooni piires ja isegi populatsioonist populatsiooni võib olla hoopis kiirem, tänu inimese suuremale kommunikatsioonivõimele ja mõistusele, mis vähendab kahjulike ja suurendab kasulike uuenduste arvu. Kõik see lubab arvata, et inimkonnal on olnud küllalt aega omandada mingeid vahendeid omaenda kahjuliku tegevuse vastu, mingeid enesekontrollimehhanisme, ohjeldamaks oma keskkonda muutvat tegevust, kui see saab ökosüsteemi tasakaalule ohtlikuks.
Kuigi need enesekontrollimehhanismid on kujunenud kultuurievolutsioonis, ei pea nad olema täiesti teadlikud, teaduslikud. Pole alust loota, et muistsetel korilastel, küttidel ja põlluharijatel oleks olnud kuigivõrd ratsionaalset ettekujutust looduskaitsest. Võime kahelda ka selles, kas nad teadsid, mis ohte nende tegevus võib tuua. Ja pole alust arvata, et nad alati taipasid mingi nende kultuuris (nimetame siin ja edaspidi kultuurimälu lühemalt lihtsalt kultuuriks, nagu on tavaks uuemas etnoloogias) oleva seiga looduskaitselist funktsiooni. Kuivõrd see on loomuliku, inimeste planeerimata toimunud evolutsiooni tulemus, pole imestadagi, et inimesed viimase ajani ei osanud analüüsida oma tegevuse ja uskumuste funktsioone, ei tundnud oma ühiskonnas ja kultuuris toimivaid süsteeme. Claude Lévi-Strauss rõhutab veenvalt kultuuri primaarsust inimese ees, kultuurimälu ja tema latentsete struktuuride primaarsust üksikinimese põgusa ja ahta teadvuse ees loodusrahvastel (The Structural Study of Myth and Totemism, 1967). Nii Lévi-Strauss kui teised etnoloogid osutavad, et loodusrahvaste tavaline põhjendus oma tavadele on kõike muud kui analüütiline ja kausaalne. „Nii on see alati olnud. Nii on meie isad meid õpetanud” – selline on tüüpiline vastus uurija küsimustele, miks käitutakse just nii või naa.
Tegelikult ei ole (ei olnud) näiteks eskimotel või arandadel põhjustki oma tavasid analüüsida. Seni kui elu käis rahuldavalt vana rada, polnud põhjust tema mõistlikkuses kahelda, kahtlemiseta aga ei sünni analüüsi ega teadlikke muutusi.
Loodusinimeste teadvus jaguneb sel kombel kaheks pooleks otsekui jäämägi, ja tema suurem ning kaalukam osa on varjul. Inimese tarkus on pooleldi teadlik, teadlikult õpitud ja omandatud, pooleldi „alateadlik”, pika evolutsiooniga omandatud. Selle evolutsioonilise, inimestele endile tundmatu kultuurimälu analüüsimine on huvitavamaid alasid praegusaegses etnoloogias. Osutub, et loodusrahvaste uskumused-kombed, mis senistes kirjeldustes tunduvad mõttetu käskude-keeldude-kommete virvarrina, moodustavad kummatigi päris sidusa süsteemi, kui neid vaadelda funktsionaalselt, tingituna rahva säilimise ja heaolu tarvetest.
Kas ja missugustel loodusrahvaste kommetel, käitumisjoontel on olnud ökosüsteemi tasakaalu hoidev funktsioon, mis, nagu eespool nimetatud, tähendab inimese, inimpopulatsiooni kontrolli oma tegevuse üle?
Ökosüsteemi tasakaalu aluseks on temas toimuvad energeetilis-informatsioonilised protsessid (Stugren 1972) ja tasakaalu häirimine tähendab nende protsesside muutmist, halvemal juhul pöördumatut muutmist mingi teise tasakaaluseisundi suunas, milles aga suurel osal ökosüsteemi kuulunud populatsioonidel ja kooslustel pole enam eksisteerimisvõimalusi või need on suuresti ahenenud.
Tavaliselt rikub inimene ökosüsteemi tasakaalu sellega, et hakkab mõnd tema osa liiga intensiivselt kasutama. Selle tagajärjeks on mõne lüli täielik või osaline väljalangemine toitumisahelatest, ökoloogilistest seostest. Nii sündis Euroopas ürgveisega, Arktikas tõenäoliselt mammutiga, Põhja-Ameerikas rändtuvi ja
Nimetus loodusrahvas (sks.
