muutusi (nn. neoliitiline revolutsioon), mille tulemusena senine ökoloogiline nišš inimesele kitsaks jäi (Coulborn 1969).
Kui R > V ja J > P, siis kujunevad eeldused laiendatud taastootmiseks. Muidugi juhul, kui ressursid ületavad tõepoolest tunduvalt vajadusi ja jõuvarud on palju suuremad kui tarvilik pingutus, sest väike ülejääk peab niikuinii olema: populatsioonid ning rahvad, kes asuvad keskkonnas, kus võrdused V=R ja P = J kehtivad väga täpselt (võiksime seda märkida (V > R, ja P > J), on pidevas ohus. Vähimgi ebasoodus muutus – vihmaaja hilinemine, pikem lumetorm – võib põhjustada neile katastroofi. Nii on (õigemini oli) lugu polaareskimotega ja bušmanitega Kalahari ja Namibi kõrbes.
Nagu nimetatud, oleks juhul, kui R > V, võimalus kasutada ressursside ülejääke tootmise laiendamiseks, täiustada tehnoloogiat, otsida uusi ressursse, kasvatada üles võimalikult palju lapsi jne. Näib, et enamik loodusrahvaid väldib (kuigi mitte teadlikult) olukorda, kus R > V
Loodusrahvad kulutavad energia ülejäägid tegevuseks, mis loodusressursse kuigi oluliselt ei tarbi, kuid aitab saavutada tasakaalu, nii et R=V ja P=J. Analoogia võiks olla traktorikütuse põletamine tühikäigul, künnitööd tegemata. Teame, et suur osa loodusrahvaste ajast ja energiast kulus tõepoolest toimingutele, millel pole eesmärki midagi loodusest hankida: näiteks rituaalid, kunst, ajaviide, lihtsalt suhtlemine (vestlus, kaklemine, sõdimine). Zuñidel (eespool nimetatud pueblo-indiaanlastel New Mexicos) kuluvat rituaalseiks toiminguiks umbes pool ajast (Farb 1968). Võib nimetada, et pueblo-indiaanlased elasid poolkõrbes ja pidid elatise hankimisega nägema ränka vaeva. Igal juhul kontrasteeruvad indiaanlased ja neegrid sellegi poolest valgete puritaanidest kolonistidega, et esimestele ei ole elu sisuks ainult töö ja Jumala palumine, nagu viimased endale vähemalt ideaaliks seadsid. Kristlus, eriti protestantlus, soodustas inimese energia koondumist ressursside hankimisele, tootmisele; loodusrahvaste tavad-ideoloogiad, vastupidi, tingisid inimese energia hajutamist tootlikesse ja teistesse tegevustesse, tootlikke teps eelistamata.
Loodusrahvastel olid rohkem või vähem ritualiseerunud needki toimingud, mida tsiviliseeritud inimesed peavad praktilisteks ja igapäevasteks ning püüavad teha nii väikese pingutusega, nii vähe aega ja jõudu kulutades kui võimalik. Jahilkäik, künd ja külv, puuraiumine, ketramine, kapsaistutamine polnud loodusinimestele (ja veel meiegi esivanematele) lihtsad ja argised. Iga toimetuse juures tuli arvestada paljusid käske ja keelde, tabusid, esivanemate õpetusi.
Navaho-indiaanlased näiteks järgisid korve punudes niisuguseid reegleid: korvipunuja tööpaik pidi olema kodust eemal. Keegi ei tohtinud teda vaadata, eriti lapsed. Keegi ei tohtinud pooleli tööd puudutada. Korvipunuja ei tohtinud loomadele liiga teha. Keegi ei tohtinud astuda üle materjali. Naisterahvas pidi korvi punudes hoidma korvipära ülespidi, muidu võis ta mõistuse kaotada. Naine ei tohtinud korvi punumise ajal mehega suguvahekorda astuda. Vihma käes väljas olles pidi ta käima aeglaselt; kui juhtus olema hobuse seljas, pidi maha tulema, kuni vihm üle on. Kui ta unustas mustrisse „ukseava” tegemata, võis ta kaotada silmanägemise. Punumiseks lõigatud äädikapuuvitsu võis kokku siduda ainult jukalehega, mitte nööriga vms. Kui punuja oli mustriga alustanud, võis ta süüa ainult natuke liha ja leiba, sool oli keelatud. Ühe vitsa latv tuli korvi panna kõrvu teise tüüga, mitte teisiti. Materjalijäänused pidi puu otsa või kaljuorba varju pandama. Värvivedelikku tohtis segada ainult äädikapuuoksaga (riidevärve aga sellega segada ei tohtinud).
See tabuloend ei ole kaugeltki täielik (Tschopik 1938). Keerulisi tabusüsteeme teatakse olevat teistelgi rahvastel, nii ka meie esivanematel. Võib-olla annab kõige parema pildi sellest keeldude, käskude, soovituste ja hoiatuste hulgast, mida vanad eestlased veel XIX sajandil igal sammul arvestama pidid, Selma Läti uurimus meie rahvakalendrist (Latt 1970). Siia juurde tuleb arvestada üksikute nädalapäevade ja toimingutega seotud keelud, näiteks keeld kedrata neljapäevaõhtul, keeld kapsaste istutamise ajal rääkida ja tuhat teist sellist reeglit.
Tabudest võib tuua miljoneid näiteid ja nende loetelu pole siin mõtet pikendada. Ent tabude kohta saab teha mõne üldistuse. Kõigepealt – tabusid on alati palju. Nad näivad irratsionaalsetena, lihtsalt arusaamatutena või lausa mõistusevastastena. Tabud takistavad inimeste tegevust, sihtide saavutamist, kasusaamist. Nad muudavad lihtsad toimingud nii keeruliseks, et korvipunuminegi kujuneb keerulisemaks kas või kristlikust jumalateenistusest. Võiks nagu nõus olla nooremate navaho naistega, kes kurdavad, et korvipunumise rituaalne osa on nii keeruline, et kunagi ei tea kindel olla, kas kõik saab tehtud nagu vaja.
Tabud on eurooplastes tekitanud ja süvendanud veendumust, et indiaanlased, austraallased, Saaremaa paganad ja teised metslased ei teadnud oma suures pimeduses sedagi, kuidas lihtsalt ja mõistlikult elada ja töötada, rääkimata muust. Paganad näisid tõesti inimestena, kes joostes kinnitavad jalgade külge raudpommi, lohistavad põlvest põlve, päevast päeva kaasa tarbetut taaka. Ent võrdlus raudpommiga kammitsetud jooksjast on tähendusrikas: muinasjututegelane koormas end selleks, et ta tuulkärmed jalad teda maast liiga ohtlikult lahti ei viiks. Raudpomm oli tema pidur.
Kas ei olnud tabud, keeldude-käskude keeruline ja arusaamatu lasu, samuti pidur, loodusrahvaste ökoloogiline pidur? Etnograafiaandmestik kallutab seda uskuma. Oleks ju kummaline arvata, et loodusinimesed tegid endale nii palju takistusi ja veel nii rumalaid takistusi pelgast teadmatusest. Tabud on selleks liiga levinud, liiga üldine nähtus nii ajas kui ruumis: pole rahvast või kultuuri, kellel nad puuduksid.
Kui tabud oleksid inimese elu ja tegevust tõesti rohkem takistanud kui soodustanud, oleks tuhandete aastate pikkune kultuurievolutsioon nad kõrvaldanud. Seda aga ei juhtunud enne suuri murranguid inimkonna ajaloos ja tehnoloogias. Võiksime ju arvata, et saabus lihtsalt mõistuse aeg ja irratsionaalsed eeskirjad jäeti maha inimkonna lapsepõlve. Nii see vist siiski ei ole. Tabude taandumise põhjused on ilmselt keerulisemad. Võiksime oletada, et industriaalse revolutsiooniga ja pärast seda muutus maailm niigi küllalt keeruliseks, tabusid polnud lihtsalt enam tarvis. Või oleks midagi nendega võrdväärset siiski tarvis? Kui, siis ilmselt mingil uuel, meie ajale sobival tasemel, kas või järjekindla ökoloogilise mõtlemisena, läbini süsteemse mõtlemisena, mis õpetab inimest mõistma-arvestama kõigi asjade ja olendite suurt ühtekuuluvust, millele omaviisi on lähenenud ka loodusrahvad.
Prantsuse rändurit Michel Peisseli hämmastab Yucatanis maajade arvamine, et apelsinid ei kõlba süüa. Talle püütakse selgeks teha, et neist jäävat naine viljatuks. Peissel lõpetab: „Kui nõmedad on mõnikord kombed ja eelarvamused. Nende tõttu võivad inimesed jääda toiduta ja vitamiinideta, mida neil nii tarvis on” (Peissel 1969). Kas enamik kombeid ja eelarvamusi siiski on nii nõmedad, kui võõrale paistab? Kas saab elus midagi nõmedat, kahjulikku nii kaua kesta? Võib-olla on mõnegi tabu aluseks kogemus. Tabud (nähtus üldse, mitte üks-teine konkreetne reegel) on omased kõigile rahvastele. Vaevalt saanuks midagi, mis on tekkinud hiljem kui umbes kümme tuhat aastat tagasi, levida kõikjale ja kõikjal nii koduneda.
Kui oletame, et evolutsiooni läbiteinud tunnused on valdavalt positiivse väärtusega, nagu eeldab uuem evolutsiooniteooria, funktsionalistlik etnoloogia ja sotsioloogiaga peavad seda olema ka tabud. Äärmisel juhul võiksime tabusid pidada iseendast ja otseselt neutraalseteks, isegi kahjulikeks (muidugi mitte kõiki – osa tabusid tunduvad praegustega teadmiste valguses täiesti otstarbekad), kuid tarvilikeks mingi suurema terviku osadena. See tervik peaks olema loodusrahvastele vältimatult oluline ja tabud vältimatult oluline osa sellest. Seni on tõepoolest tabusid tuletatud peamiselt rahvausundist, ideoloogiast, ja viimast peetud madalal arengujärgul olevale rahvale vajalikuks. Usund – kollektiivi vaadete ja uskumuste (tõekspidamiste) süsteem – on ennekõike psüühiline nähtus. Seletused-põhjendused, miks usund loodusinimesele tarvilik oli, lähtuvad samuti psüühikast, ürgkogukondliku inimese jõuetusest, teadmatusest paaris lohutustarbega, mis paratamatult tingisid keskkonna moonutatud peegelduse inimese teadvuses (Tokarev 1969). Kui seletada religiooni ennekõike kujutluseks ja tuletada sellest kujutlusest hoopis materiaalsemad asjad nagu tabud ja rituaalid, oleme midagi pahupidi pööranud. Kas ei ole hõlpsam seletada paljude kujutluste teket, lähtudes
