abil saavutasid loodusrahvad teatava kontrolli oma keskkonda muutva tegevuse üle. Ökosüsteemi tasakaalu ohustav olukord P < J oli vähemalt osalt välditud P suurenemisega.
Loomulikult ei tohi kultuurievolutsioonile omistada inimlikku või üliinimlikku tarkust. Evolutsioon on stohhastiline protsess, ja kui tabud olid funktsionaalsed, siis statistilises mõttes, üleüldse. Mingi keeld või käsk võis üksikuna võttes olla ökoloogiliselt ka kahjulik. Mil määral tabud tegelikult inimeste elu keerukamaks muutsid ja vajalikku pingutusmiinimumi tõstsid, on seni üsna teadmata. Et tabusid on ikka tohutult palju ja neis tundub olevat vähe arukust, on etnograafid neid tänini kirjeldanud rohkem pisteliselt, mis ei anna võimalust neid statistiliselt ja siis ka ökoloogiliselt analüüsida.
Eespool oli juttu Yucatani maajade seisukohast, et apelsinid ei kõlba süüa. Samalaadi näiteid selle kohta, mida mõni rahvas on pidanud söömiskõlblikuks ja – kõlbmatuks, on väga palju. Meilt Sõrvest ja mujalt Lääne-Eestist on andmeid, et seal ei söödud muiste seeni; sama väitsid mulle 1971. aastal Kasõmi handid, kes seeni sõid vaid näljaga (punast kärbseseent joovastusvahendina). Vanas Testamendis on palju reegleid selle kohta, mida pidi söömaja mida mitte. Teame, et muslimid ei söö sealiha. Lõpuks ei söö ka meie tänini hobuseid, koeri, kasse, konni, kodutuvisid. Siin on tabude-harjumuste looduskaitseline funktsioon ehk tükk maad ilmsem. Sellega, et mingi looma- või taimeliik tarvitatavate hulgast välistati, sattus ta mõnel juhul päris tõhusa kaitse alla ja sai paremad säilimisvõimalused. Kuigi see ei ole tingimata iga kord nii; nagu teame, ei ole otsene kaitse liigi säilitamiseks mitte alati kõige otstarbekam abinõu.
Pigem on sellised söömiskeeludki kaudsema ja sügavama regulatiivse tähendusega. Loobudes mingil põhjusel mingeid loomi, taimi või muud elavat kasutamast, vähendatakse sellega oma kasutatavaid ressursse, millega üksiti vähendatakse ressursside-vajaduste vastavusetust (V < R).
Söömiskeeldudest üldisemad on tapmiskeelud. Mõlemad võivad olla üldised või individuaalsed, vahel sesoonsed: „paastuajal” ei sööda liha; indiaanlane ei tapa looma, kes temale unes ilmus ja õpetusi andis; mees, kelle naine on rase, ei tohi hülgeid materdada, et lapsel pungis silmad ei tuleks, jne. Evenkidest on teada, et nemad hoidusid hoolega hunte tapmast, pidades neid oma vendadeks. „Hunt on seesama mis orotšen (põhjapõdra-evenk)” ütleb üks evenk (Vassilevitš 1969). Ometi olid hundid taigaküti, seda enam veel põhjapõdrakasvataja vaenlased ja konkurendid. Selline suhtumine mõnedesse loomadesse seostub etnoloogias hästi tuntud totemismiga, mille üheks avalduseks ongi usk inimese ja looma sugulusse. Et sugulasena koheldi luike või sinikael-parti, on meie esteetilisele ja eetilisele meelele päris vastuvõetav, evenkide hundikultus aga üllatav, kui mitte võigastav. Kuid ökoloogiliselt on hundikultus võib-olla tõhusamgi teiste – „heade ja meeldivate” – loomade kultusest, sest hunte säästes ahendame oma kasutatavaid ressursse õieti kahevõrra, kõigepealt loobudes tarvitamast hunti ennast ja teiseks säilitades teda oma konkurendina. Peale selle – hunt on saakloomade (näiteks põhjapõtrade) populatsioonide sanitar.
Loodusrahvad tundsid veel õige mitmesuguseid tarbimiskeelde, nagu keelud raiuda mõnda puud, juua vett mõnest veekogust, pesta lapsemähkmeid järves, vigastada rohukamarat. Viimane iseloomustab näiteks preeriaindiaanlaste suhtumist maasse. Nende meelest oli maa kündmine hirmus tegu: maa on ema ihu, kündmine peaaegu sama mis temalt naha nülgimine.
Eestlastel oli omal ajal kõikjal pühi puid, terveid metsatukki, mida hoolega hoiti ja kaitsti. Sellest on säilinud mälestusi rahvaluulekogudes, näiteks järgmine:
„Enne muiste moori ajal ja vanal ajal vaari ajal on niisuguseid puid olnud, mis on rääkinud, mitte kül igaühele, aga kui keegi on senna läinud, kellel miski suur häda on olnud, siis sellele on need puud head nõu annud. Neisse puisse ei ole keegi tohtinud puutuda, kui kervega nende külge on löönud, siis on sealt verd välja tulnud” (Eiseni kogud, lk. 40 315 < D. Pruhl Virumaalt).
Eestis oli muiste palju ka pühi allikaid, jõgesid, järvi. Viimast tunnistavad peale muu seitse Pühajärve ja kaks Puhatu järve „Eesti NSV järvede nimestikus”. Teame, et pühaks usuti muiste Võhandu jõge, ja pärast esimese veski ehitamist arvasid talumehed, et jõgi on sellest vihastanud ja neile põua saatnud, ning hävitasid 1642. aastal veski ja puhastasid jõge (vt. „Eesti Loodus”, 1973, nr. 2).
Siit jõuame rahvausundi ühe keskme – pühaduse mõiste – juurde, mille looduskaitselist funktsiooni eespool omajagu juba puudutasime. Algselt on „püha” tähendanud eraldatut, suletut, meie esivanemail eriti vist väikest tarandikku (Loorits 1954). Kõik, mis oli tarandiku sees või mingi teise konkreetse või kujuteldava piiriga muust maailmast eraldatud, oli püha; sellega ei saanud käituda nii, nagu käituti väljaspool piiri olevaga. Valdav on veene, et seda, mis on püha, ei tohi kuidagiviisi vigastada või reostada. Igasugune pühade puude, hiite, allikate, järvede intensiivne kasutamine oli välistatud: 1920-ndatel aastatel oli arusaamatusi hantide ja mansidega, kes ei julgenud püüda kalu pühades järvedes. See, et osa keskkonda on püha, tähendab peale muu, et osa ressursside kasutamine on keelatud.
Kui tugev on see keeld? Võiksime öelda, et päriselt püha on inimesele see, mis on väärt rohkem kui tema argised, igapäevased väärtused. Pühade väärtuste (millest mõned võivad samuti olla kõrgemad-madalamad kui teised) ja tavaliste, argiste väärtuste vahel on selge piir, vahel isegi vastuolu. Meid võib hämmastada, kuidas inimesed pühade väärtuste pärast olid valmis suurteks ohvriteks ja kannatusteks. Kui suur ka polnuks vajadus ja häda, pühi loomi ei tapetud, pühi puid ei raiutud.
On oluline vahe inimese vahel, kellele miski on püha, ja inimese vahel, kellele midagi püha ei ole. Võiksime ka öelda, et viimane peab pühaks iseend, tema pühad ja argised väärtused on ühte langenud. Inimene on ikka inimene ja kui tal pole päris pühi väärtusi, on tema ülimad väärtused tema enda elu, vara, edu või siis tema lähedaste inimeste omad. Kõik muu on nendele allutatud ega ole mingit põhjust, miks inimene ei võiks käituda nii, nagu talle on kasulik, meeldiv, mugav. Sellel inimesel puuduvad mõned pidurid, mis loodusinimesel on olemas. Ta ei tee vahet mõistetel „väärtuslik”, „püha” ja „kasulik”. „Kasulik” on muidugi kasulik temale. Tema väärtussüsteem ja maailmapilt on egotsentrilised. Egotsentrik (võiks öelda ka antropotsentrik) peab oma soove, ideaale, eesmärke absoluutseteks väärtusteks. Ta tahab näha progressi eeskätt oma piiramatute vajaduste rahuldamises, mitte mõeldes vajaduste arenemisele mõõdukuse ja mõistlikkuse suunas. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et loodusele antropotsentriliselt läheneja püüab ökosüsteemi tasakaalustada oma vajadusi piiramata, inimtegevust vaos hoidmata. Ilmselt on see ülesanne keeruline, kui mitte lahendamatu.
Et aga ökosüsteemis on vaja enam-vähem võrdsustada vajadused ja ressursid (V ≤ R), saab seda teha just vajaduste ülemäärast kasvu pidurdades. Muidu võib tekkida olukord, et V > R, mis hukutab ökosüsteemi. Siin tuleks teha vahet primaarsete ja sekundaarsete vajaduste vahel. Esimesed tulenevad vältimatult inimese (sama kehtib kõigi teiste olendite kohta) olemasolust: kui nad jäävad rahuldamata, ei saa inimene edasi elada. Sekundaarsete vajaduste rahuldamata jäädes inimese elu ei katke. Primaarsed vajadused on näiteks toit, vesi, õhk, keskkonna miinimum-ja maksimumtemperatuur, suhtlemine kaasinimestega.
Iga uue inimese sünd tõi kaasa kollektiivi primaarsete vajaduste kasvamise. Seetõttu ei saanud püsida stabiilsena ökosüsteem, milles üks populatsioon piiramatult kasvas. Oma rühma arvukuse stabiliseerimine kujunes seega oluliseks inimrühmade ja ökosüsteemide reguleerimise mooduseks. Inimpopulatsioone reguleerisid loodusrahvad sündimuse vähendamise ja suremuse suurendamise teel. Sündivuse pidurdamist loodusrahvail on käsitletud võrdlemisi põhjalikult (Söderberg 1971). Preventiiv- ja abordivahendeid tundsid loodusrahvad vähe, kuid rasestumist aitas mõneti vältida mitme aastani küündiv imetamisaeg (Polgar 1972) ja kindlasti ka sugulise vahekorra keelustamine mõnel perioodil, näiteks mõnede rituaalide ja teiste oluliste toimingute (sõjaretkeks valmistumine, jahilkäik, vaimudelt ilmutuse ootamine jms.) ajal. Suremuse reguleerimist
