suuremas ja väiksemas amplituudis. On olnud leebeid ja kurje, ingellikke ja tõpralikke aegu. Viimaste hulka kuuluvad kindlasti sõjaajad, kus tõpralikkus on väga suurel määral seaduslikuks saanud.
Sellel võisid minevikus olla tõsised põhjused ja põhjendused. Sõditi ju enamasti asja pärast, nappide ressursside pärast, ja mõnel rahval polnud tõesti muud valikut kui „võita või surra”.
Kahekümnendal sajandil on see kõik muutunud. Kuigi ressursid ei ole saanud piiramatuks, nagu mõni optimist võimalikuks pidas, oleks inimsool praegu võimalik elada suures külluses, kui tal õnnestuks oma tülid rahulikult lahendada ja hoida oma elukeskkonda degradeerumast. Põhjused, mis meid takistavad seda tegemast, saab vist küll kokku võtta sellesama tõpruse alla. Ja tõpruse võib ehk lugeda päranduseks aegadest, kus barbarite hoopide all varisesid impeeriumid ja kestev kodusõda, katkud, ikaldused ja viletsus avaldusid puhuti massilises agressiivsuses ja sallimatuses. See aeg, Euroopa keskaeg, oli ka aeg, kus loodus tervikuna peaaegu välistati kultuurist, väärtuste hulgast, ja ta omandas mõnevõrra isegi kuratliku maine. Igal juhul ei olnud loodus midagi, mida tulnuks armastada ja kaitsta. Süvenes ja kujunes välja kujutelm, et inimese inimlik tegevus, olgu poliitikas, majanduses või vaimuvallas, peabki olema vägivaldne, peabki olema võitlus. Võitlus Kuradi ja tema sepitsuste vastu, võitlus metsiku looduse vastu, omaenda patuse loomuse ja keha vastu, võitlus paganate ja ketserite vastu. See, mida on nimetatud Lääne kristlikuks tsivilisatsiooniks, sisaldab ohtlikult palju tõprust, mille avaldused sellel sajandil on liiga tuntud, et neid siin uuesti nimetada…
See tõprus vajab kindlasti vastukaalu igas valdkonnas, nii poliitikas kui kultuuris, teos kui mõttes. Ning Schweitzeri aukartuse-kuulutust elu ees võib pidada üheks kõige üldisemaks ja tähendusrikkamaks väljenduseks inimsoo püüdele oma tõprust ohjeldada. Schweitzeri loosung on universaalne ja puudutab otse inimese suutlikkust saada hakkama oma kõige olulisemate probleemidega.
Tõsi küll, Schweitzeri või kellegi teise kõige õigemad sententsidki ei muuda iseendast inimkonda mõistlikumaks ja paremaks, ei too meid ingellikkusele ligemale, kuid nendes on sõnastatud selle meele- ja kultuurimuutuse vältimatu eeltingimus. Midagi, mida arvestamata jõuame aina ligemale enesehävitamisele.
Schweitzeri kuulutuses on aga veel midagi olulist: see ei ole mõeldud juhtnööriks, programmiks, õpetuseks, kuidas peab käituma, mida tegema. Niisuguseid tegevusõpetusi on väga palju, kuid neil kõikidel on üks oluline viga: nad madaldavad inimest, taandavad ta robotiks, nii et põhiküsimus on, kuidas teda juhtida, programmeerida, kasvatada. Aukartust elu ees ei saa aga inimesse programmeerida ja kasvatada – see on omadus, mis saab tärgata ja areneda ainult vabas ja avatud inimeses, mitte robotis. Aukartust elu ees saab tunda ainult elusolend, mitte masin.
Schweitzer ei kõnele meiega nagu õpetaja õpilasega, juht alluvaga, misjonär paganaga, mis on meie ajal nii tüütult tavaline. Ta kõneleb meiega nagu inimene inimesega, nii nagu on rääkinud näiteks Sokrates ja Buddha. Nagu nemadki, ei püüa ta meid ümber teha, istutada meie teadvusse oma õigeid ja õilsaid mõtteid, vaid virgutada meis midagi, mille oleme unustanud, jätnud tähele panemata, mis on meis aga ikkagi olemas. Midagi, mis on meie inimlikule loomusele ligemal kui tõprus, kui robotlikkus ja võib-olla isegi kui ingellikkus, millele ta ehk esimesel pilgul nii lähedane on. Inimeses, meis kõikides, on rohkem, kui me teame – inimene ei ole valmis, ei ole suletud. Ja selles on inimese kõige suurem lootus.
ÖKOLOOGIA JA ÖKONOOMIKA
Meie tegevus ja maailmavaade on sõltuvuses. Küttide ja põlluharijate uskumused erinesid, vastates suuresti nende rahvaste peamisele tegevusalale. Teisalt mõjutab maailmavaade tegevust ja selle kaudu inimest ning tema elukeskkonda. Ja kui on tegemist küllalt pika aja jooksul kujunenud maailmavaatega, võime rääkida selle maailmavaate tõhususest tasakaalu säilitamisel ökosüsteemis, süsteemis „inimene (hõim, küla, rahvas) – elukeskkond”.
Oleks huvitav ja oluline uurida nende rahvaste maailmavaadet, kes on suutnud väga kaua püsida iseendana, ohustamata oma keskkonda. Etnograafia teab rahvaid, kes on ilmselt enam-vähem ühtviisi elanud aastatuhandeid. Niisugused on Austraalia aborigeenid, bušmanid, pügmeed, paljud Siberi ja Ameerika põlisrahvad, üldiselt siis kütid ja korilased,4 metsataimede viljadest ja muust söödavast nippest-näppest elatuvad rahvad.
Põlluharijatest teame, et nende tegevus ei ole mõnigi kord sobinud ühte ökoloogilise stabiilsusega, mistõttu arvatavasti osa igipõliseid põllundusalasid Kahejõemaal ja Loode-Hindustanis on muutunud kõrbelisteks ja seetõttu on hääbunud muistseid kultuurikeskusi, näiteks Induse oru muinaskultuur, mille tuntumad keskused olid Mohenjo Daro ja Harappa. Ent on ka stabiilseid põlluharijaid, nagu ilmselt pueblo-indiaanlased praeguses Arizonas ja küllap troopika taimekasvatajad vihmametsade aladel. Paraku tuleb stabiilselt keskkonda majandavatest indiaanlastest või bušmanitest rääkida minevikuvormis, sest kolonisaatorite tegevus on nende elulaadi muutnud kõvasti ja enamasti mitte ökoloogiliselt soodsamas suunas.
Tänini on teaduslikus etnograafias valitsenud nn. funktsionalistlik lähenemine, mis vaatab kultuurinähtusi, rahva või kogukonna tavasid, tegevusi, uskumusi jne. ennekõike sotsiaalse stabiilsuse, solidaarsuse saavutamise ja kindlustamise vahenditena. Funktsionalistlik lähenemisviis tõi etnograafiasse süsteemitunnetuse ja lubas näha keerulisi seostikke seal, kus ennemalt nähti vaid üksiknähtuste virvarri. Kuid „sootsium”, ühiskondlik ring, milles inimene elab, on vaid osa süsteemist, kuuludes laiemasse ringi, oikos’esse, ökosüsteemi. Viimasel ajal inimkultuuri vahendina ökosüsteemi tasakaalus hoidmisel või rikkumisel. Kuid etnograafia ei ole kunagi olnud eriti oluline teadmisala, mis võiks mõjutada inimeste käitumist. Võib-olla saab ta olulisemaks nüüd, kus oma hälbimusi ikka ausamalt analüüsivale eurooplasele ja põhja-ameeriklasele võiks tulla kasu teadmistest rahvaste kohta, kes on osanud elada paremas vahekorras biosfääriga. Igatahes ei ole meie endaanalüüsi aeg läbi, vaid loodetavasti alles algamas.
Sagedaseks on saanud mõisted „looduskaitse”, „elukaitse”, „ökoloogia”, „looduse tasakaal” ja teised selletaolised. Selline uute mõistete tulek osutab meie maailmavaate muutumisele, võiks ehk öelda – korrigeerimisele ühes kindlas suunas. Seda suunda võib nimetada ökoloogilisuseks. On kindlasti mõtet oma äsjast ja praegust maailmavaadet vastsest ökoloogilisest vaatenurgast veidi analüüsida.
Maailmavaade on – ka siin sobiks populaarne võrdpilt jäämäest, mille kaalukam osa asub vee all – mitmekihiline. Tema ülemine pool on selgesti väljendatud ja väljendatavad veended, väited, aksioomid, käitumiseeskirjad. Näiteks veene, et maakera tiirleb ümber Päikese või vastupidi, ja eeskiri, et seltskonnas ei urgitseta näpuga nina, millel muidugi on rohkem või vähem ratsionaalseid põhjendusigi, kui tarvis. Maailmavaate alumine, kaalukam osa on veended, suhtumised ja väärtused, mida võib-olla nende kandja ise ei oskagi märgata ja sõnastada, veel vähem kujutleda, et võiks ka teisiti olla. Siia kuuluvad näiteks meie ilukriteeriumid, mille analüüs ei ole hoopiski nii hõlpus kui nende rakendamine. Liblikat ilusaks ja keldrikakandit jälgiks oleme valmis kõhklemata kuulutama, miks aga just nii, ei tea meie ega vist üldse keegi.
Sümpaatiad, antipaatiad, varjatud taotlused ja kriteeriumid on suurjõud. Usutavasti oleks mõnegi näljahäda aegu meie esivanematel olnud hoopis rohkem söödavat, kui neil poleks olnud kindlat jälestust konnade, tigude, tõukude ja muude selliste olendite vastu, mida mõnel muul maal isegi maiusena süüakse. Lähemalt on hea illustratsioon maailmavaate alumise-ülemise poole vahekorrast lugu, kuidas Albert Schweitzer ürgmetsajõel järsku suutis väljendada, sõnastada selle, mida oli ammu tundnud ja taotlenud ja mida meie nüüd tunneme aukartusena elu ees. See „aukartus elu ees” on midagi väga tõelist paljudes inimestes, kes seda vaevalt kunagi väljendada või tähele pannagi oskavad, ent näiteks metsas väldivad hoolega astumast mööda sipelgarada või selle asemel, et rästikut tappa, panevad ta purki ja toimetavad kuskile kaugemasse ja inimtühjemasse paika. Inimene ei
Ei või siiski liiga julgelt üldistada: me ei tea, kas küttide liiga tõhusaks muutunud tegevus pole hävitanud mitmeid suurimetajaid nii Vanas kui Uues Maailmas.
