stabiilsuselt ja produktiivsuselt on looduslikud kooslused inimtekkelistest tavaliselt ikka ees (Watt 1971).
Inimtegevusel on mõned potentsiaalselt ohtlikud omadused. Kõigepealt on ta küll eesmärgipärane, kuid viimaste aegadeni ei tundnud inimene kuigivõrd oma tegude kaugmõjusid, mis alati ulatuvad edasi seatudsaavutatud eesmärgist. Teiseks, mis veelgi olulisem: niipea kui inimene õppis vabastama ja kasutama korraga palju ressursse (energiat, negentroopiat) näiteks tule, paremate püüniste, kultuurtaimede ja koduloomade kasutuselevõtmisel, sai ta võimaluse suunata osa vabastatud energiat veel rohkema energia väljapumpamisele keskkonnast. Tulerauaga löödud tuld võib kasutada metsa- või rohtlatulekahju läitmiseks. Põllusaak lubab suguharul kasvatada üles rohkem lapsi, kes omakorda harivad põldu juurde. Kõigil neil juhtudel võib rääkida pidurmehhanismide puudulikkusest. Populatsiooni (ja tema negentroopiatarvituse) kasvu võivad pidurdada nii populatsioonisisesed kui – välised asjaolud. Taimtoiduliste (näiteks näriliste) loomade arvu hoiavad vaos kiskjad. Kiskjate arvukust näib reguleerivat saakloomade arvukus (vähemalt osaliselt). Populatsioonidel on täheldatud teatavat iseregulatsioonivõimet, võimet oma arvukust (asustustiheduse kaudu) ise mingites piirides hoida (Macfadyen 1965). Inimkonna ja tema eellaste arengulugu näib tõendavat, et kui tal on kunagi olnud iseregulatsioonivõime analoogselt looduslike liikide omale, on ta selle minetanud. Inimpopulatsioone, nagu looduslike liikide populatsioonegi, on valdavalt reguleerinud välistegurid – vaenlased ja elutingimused. Siiski mitte täielikult, sest etnoloogia andmed näitavad loodusrahvaid ikkagi isepidurdavate populatsioonidena, kes mitme tuhande aasta vältel on suutnud hoiduda häirimast ökosüsteemi tasakaalu. Mõnede eranditega on inimkond teatud aja suutnud püsida mõistliku parasitismi raamides.
Võib küsida, kas loodusrahvail ikka ongi mingeid erilisi, tarbimist pidurdavaid sisemisi kultuurimehhanisme. Kas see, et loodusrahvad üldiselt keskkonda ülemäära laastanud ei ole, ei tulene lihtsalt nende tehnoloogia küündimatusest? Sellest, et nad parimalgi tahtmisel ei oleks jõudnud rohkem võtta? Küsimus on mõistlik ja sellele ei saa paugupealt vastata jaatavalt või eitavalt. Kui seda lõpliku kindlusega praegu üldse teha saab, sest ökoloogiline lähenemisviis etnoloogias on üsna noor ja seetõttu tarvilikke uurimusi ja lähteandmeidki vähe.
Ent olemasoleva põhjal võib siiski sõnastada hüpoteesi: kuigi enamikul loodusrahvastest oleks olnud vahendeid võtta keskkonnast palju rohkem kui keskkonnale ohutu, jätsid nad need vahendid osalt kasutamata, säilitades sel kombel ökosüsteemi tasakaalu. See keskkonna ekspluateerimist piirav mehhanism ei ole geneetiline, vaid kultuuriline, aastatuhandetepikkuses kultuurirevolutsioonis tekkinud.
Kirjeldame mõne loodusrahva mõnda tava ja ideoloogiaseika, mis arvatavasti on aidanud neil rahvail säästa oma keskkonda ülemäärasest ekspluateerimisest. Kahjuks on kättesaadav etnograafiline materjal lünklik ja juhuslik. Sellise taotlusega pole seda peaaegu kunagi kuskil kogutud. Ent oma lünklikkuseski on need näited kõnekad, ja kui nad ei ulatu meie hüpoteesi tõestama, siis vähemalt osutavad tõestus võimalustele.
Loodusrahvaste elu on meie praeguse eluga võrrelduna hoopis staatilisem ja stabiilsem. Kui otsustada kättesaadavate teatmete järgi, puudub neil teadlik püüd uuendustele ja progressile; puudub usk, et iga järgmine põlv elab eelmisest paremini, saab rohkem tarbida. Pigem püütakse elada just nii, nagu on elatud varem: ideaal ei asu tulevikus, vaid minevikus. Iseloomustagu seda bantu neegri sõnad: „Kui ma laps olin, õpetati mind elama vanaviisi, aga mitte uutviisi. [-] Mulle õpetati: vanaviisi on sellepärast hea elada, et meie esivanemad leidsid ennemuiste, kuidas inimesed peavad isekeskis elama. [-] Mõned püüdsid esivanemate seatud viise muuta, aga nad kõik surid, nagu needki, kes seadusi rikkusid” (Turnbull 1963). Võib lisada, et selles suguharus tegutses nn. leopardiühing – anyota, salaselts, kes terroriseeris esivanemate viiside vastu eksijaid. Taotlus elada nii, nagu on elatud varem, „nagu on elanud esivanemad”, iseloomustab vist kõiki loodusrahvaid. Sellest saab mõistetavaks, miks eurooplaste loodud ja vahel lausa vägisi pealesunnitud uuendused on leidnud vastuseisu, seda isegi siis, kui neist paistab silmanähtav kasu. Muidugi võeti suurem või väiksem osa uuendusi tõrkumise ja kahtlemise peale omaks, kuid leidub traditsionaliste, kes tänini püüavad elada esivanemate viisi, vältides valgete meditsiini, kooliharidust, irrigatsiooni, näiteks mõned pueblo-indiaanlased USA-s.
Senist elulaadi hoitakse kiivalt, isegi enam – seda peetakse omajagu pühaks, sõltumata sellest, kas ta meie enam-vähem objektiivsete hinnangute järgi on mugav või ei. Pühaduse on talle andnud see, et tema reeglid ja tavad on kehtestatud pühade esivanemate või teiste jumalikeks peetud olendite poolt. Elulaadi muutmine oleks kardetav pühaduseteotus. Ainult sellega saab seletada paljude loodusrahvaste omakultuuri elementide püsimist tänaseni nii paljude vapustuste kiuste, hoolimata isegi kolonisaatorite ja misjonäride järjekindlatest, vahel väga jõhkratest püüetest sundida neid elama „tsiviliseeritult”.
Kuidas hinnata seda visa vanast elulaadist kinnihoidmist ökoloogiliselt? Kui senine käitumine on osutunud otstarbekaks, aidanud paljude põlvede vältel püsida ühiskonnal ja ökosüsteemil, tundub, et kui teised tingimused ei muutu, on tõesti kõige õigem hoiduda midagi muutmast, nagu enamik loodusrahvaist ka tegi.
Loodus on muidugi ise muutlik, kuid peame vahet tegema kiire ja aeglase muutumise vahel, erinevate ajaskaalade vahel. Inimese mäluulatust võiksime nimetada mikroajaks ja muutuste vältimine on efektiivne just mikroajas. Kultuurievolutsioon toimub makroajas – kümneid või sadu kordi pikema aja vältel, kus muutused, analoogiliselt geenimutatsioonidele, nagunii kumuleeruvad ja kultuuri üldpilti muudavad. Ka suuremad muutused keskkonnas toimuvad üldiselt makroajas, aeglaselt. Seega jääb kultuuril aega nendega kohaneda. Muutuste lubamine või saati veel taotlemine mikroajas, ühe inimpõlve jooksul, oleks teadusliku prognoosioskuseta ohtlik, ei laseks inimkultuuril keskkonnaga kohaneda, viiks tõenäoliselt ökosüsteemi tasakaalust välja.
Laiendatud taastootmine on positiivse tagasisidega protsess, tema mõju ökosüsteemile üldiselt destruktiivne ja vajab igal juhul reguleerimist. Tänapäeval püüame laiendatud taastootmist hoida loodust, eriti loodusenergiat, aina intensiivsemalt kasutades. See eeldab arenenud teadust ja tehnikat. Laiendatud taastootmine ise ei eelda kumbagi sel määral, kui arvaksime. Uuemad uurimused on tõestanud, et arvamus, nagu oleksid loodusrahvad pidanud iga suutäie pärast ränka vaeva nägema, suutes hädavaevu püsida vaenuliku ja karmi looduse keskel, on pigem õudusjutt kui tõsi. Yanomami-indiaanlastel Venezuelas kulub oma materiaalsete tarvete täielikuks rahuldamiseks keskeltläbi neli tundi tööd päevas (Lizot 1971). Kuigipalju teine ei ole ka Filipiinide algrahva tasadaide olukord (MacLeish 1972). Kui ülejäänud aeg oleks kulutatud samuti tootmisele, oleksid nad jõudnud laiendatud taastootmiseni.
Võib küsida, mis on yanomamide või tasadaide juures üllatavam – kas nende vajaduste nappus või see, kui tõhusalt need vajadused rahuldatud saavad. Süsteem vajadused – (nende rahuldamiseks tarvilikud) pingutused – inimese jõud (energiavaru) – olemasolevad loodusressursid on tasakaalus, kui vajadused enam-vähem võrduvad kasutatavate ressurssidega (V = R) ja pingutused võrduvad jõuga (P = J).
Kui kasutatavad ressursid on vajadustest väiksemad (R < V), on populatsioon ohus: kui ressursid ei suurene, peab populatsioon vähenema. Sama ootab populatsiooni, kui pingutused on suuremad jõust (P > J). Kuid säärasesse olukorda sattunud inimpopulatsioonil on mitmeid teid kitsikusest väljapääsemiseks. Ta võib hakata kasutama uusi, seni puutumata ressursse. Näljaga võidakse süüa taimi ja loomi, keda muidu ei sööda, vase asemel võib tarvitada alumiiniumi või hõbedat. Inimene suudab ka ratsionaliseerida pingutusi: näiteks ehitada mõrra, milleks ei kulu eriti palju energiat, kuid mis edaspidi „ise kalu püüab”, või varustada suurt hoolt ja valvsust nõudnud aurukatla abiventiiliga, mis ülearuse rõhu maha võtab. Loodusrahvaste ja „tsiviliseeritud” inimeste vahe on siin selles, et loodusrahvas ei muuda hädas elulaadi või teeb seda ainult minimaalsel määral, tsiviliseeritud inimesed aga võivad elulaadi väga kiiresti ja põhjalikult muuta. Peale muu tähendab see, et loodusrahvas on valmis osalt nälga surema, tsiviliseeritud rahvas mitte.
Võib
