palju pikem ja puudes säilib meile midagi eelmiste põlvede tegemistest, muredest ja ilust-rõõmust.
Keegi ei või öelda, et me enam ei hooli metsast ja puudest. Nüüd, kus metsi on vähem kui muiste, on metsaskäik inimesele omamoodi suursündmus, ega aasta-aastalt kasvav marjuliste-seeneliste vägi lähe liikvele pelgast saamahimust. Ega uusi parke rajata ja mälestuspuid istutata pelgast moest. Teame, et puud on hapnikutehased, õhupuhastajad. Eriti hinnaline ja kasulik on iga puu linnas, kus õhuga sugugi kõik korras pole.
Seda valusam ja piinlikum on siis kogeda, kui rumalasti hoolimatud oleme vahel puudega linnas. Kas või Tartu linnas, kus on mitmeid kuulsaid parke ja puid, paljud neist aga kannavad märke mõne inimese rumalusest, hooletusest, mugavusest. Buldooserijuhi mugavusest, kes kooris suurt tamme Jaama tn. 79 ees. Remondimeeste mugavusest, kes ei viitsinud säästa püramiidtamme sealsamas ligidal õllesaali kõrval. Autojuhtide hooletusest, kes on vigastanud ligemale pooli pooppuid Võru maantee ääres. Kaldakai ehitajate hooletusest, kes on juba hävitanud ühe pähklipuu turuhoone kõrval, ilmselt lihtsalt valades tema juurtele õli. Kas pääseb sellest saatusest samas seisev teine nooruke pähklipuu, mida on juba vigastanud tema ümber laotud betoonpaneelid, otsekui ei oleks jõe ääres teist kohta, kuhu neid panna. Kas jääb ellu samas ligidal seisev lõhislehine kask, mille ümber on kuhjatud hunnik kive ja mulda?
Võib väita, et ei tasu hoida puid, mis kaldakai ehitamisel ehk nagunii ette jäävad ja hukkuvad. Kas see aga on nii vältimatu? Võeti ju sealtsamast Emajõe äärest hoopis suuremaidki pärnasid, mis ehitusele ette jäid, ja viidi sinna-tänna Ülejõele, kus mõnigi neist on kasvama hakanud. Pähklipuud ja lõhislehine kask oleksid ehk ka kannatanud ümberistutamist. Kui neile viimati vanas kohaski kohta ei ole.
Võib-olla algabki kõik buldooserijuhi, kraanajuhi, töödejuhataja käegalöömisest: „Ah, mingi puu kah veel siin ees” Puu on vaid tülikas asi, mis segab tõsist tööd. Võib-olla on masinat juhtivat inimest haaranud selline võimu- ja tähtsusetunne, et tema jaoks puid lihtsalt ei ole olemaski, nagu pole olemas üksikuid liivateri või kive ekskavaatori kopas.
See on aga juba rumalus. Inimeste rumalus, kes ei mõtle, et mõni puu, millele nad valasid õli või mille juured nad rebestasid, on nendest vanem, võib-olla hakanud kasvama enne, kui sündis nende vanaisa. Ja et uut samasugust puud kasvatada, läheks vaja mitu inimpõlve. Nii on iga buldooser, iga ekskavaator, iga kirveski nii ohtlikult võimas riist, et sellega võib kähku hävitada selle, mida hävitaja ei saa enam suurima tahtmisegagi taastada.
Tartu linnas ehitatakse, remonditakse, kaevatakse väga palju. Kui aga kõigi nende ehitamiste-kaevamiste juures oleme veidigi hoolimatud puude, eriti vanade puude vastu, võib juhtuda, et meie laste eluajal ei ole Tartu enam see roheline linn, millena teda tunnevad ja hindavad naabrid.
Seda ei tahaks uskuda, kui ei hakkaks silma nii palju väikesi ja suuri pahategusid puude vastu, alates poisikeste räsitud põõsastest ja lõpetades buldooserijuhtide vigastatud sajandivanuste tammedega või soolasurma surnud kastanialleega linnabussijaamas.
Kartusi ei leevenda päriselt ka pilk uute elamurajoonide haljastusele. See on selleks liiga kaootiliselt ja vahel lihtsalt asjatundmatult rajatud. Ei saa ju liiklustihedas paigas kuusest õiget puud – ta on liiga tundlik saastatud õhu suhtes. Ei saa õiget puud ka huupi rähasesse maasse istutatud kasemaimust, mis pealegi suvel kastmata jääb. Kui palju noortest istutatud puudest hukkub vutimeeste või lihtsalt huligaanide käe läbi? Õige palju igatahes. Kas on siis üldse mõistlik palistada pisikeste pärnade ja pihlakatega laste mänguväljakut? Ei saa ju poisse keelata palli mängimast.
Mida tuleks teha? Vaevalt aitab ainult moraaliõpetus ja üldsuse hukkamõist oksamurdjale või räpakale sohvrile. Kas saab üldsus takistada Elva ja Tammelinna aiapidajaid soolveega salaja suretamast kapsamaad varjavaid põliskaski või mände? Võib-olla omajagu, aga mitte täiesti. Vaja oleks rohkemat, kas või looduskaitseseaduste tõhustamist ja nende rakendamise hõlbustamist. Kas ei võiks vastu võtta reeglit, et puu hävitaja peab asemele istutama uue puu? Aiapidajail tuleks kõik nende krundil otsasaanud puud uutega asendada – nii ehk ei tekiks neil kiusatust mõnda hukkama asuda. Ja on’s loogiline see, et me avaldame ajalehes otsekohe inimese nime, kes lõi teisel akna sisse või sõitis mootorratta nässu, kuid ei avalda midagi sellist puude vigastajate ja hävitajate kohta? Ometi on aknaklaas või mootorratas hoopis hõlpsamad asendada kui puu.
Kas selles kõiges ei olegi üks meie peamisi paradokse: oleme linlased, elame omaloodud tehismaailmas, kus loodust on üpris vähe, kuid käitume selle vähesega, nagu oleksime kaugete esivanemate kombel otsatus laanes?
MÕTISKLUSI INIMKULTUURIST JA ÖKOSÜSTEEMIDEST
Ei ole päris selge, mis ajast ja kuskohal sai inimesest, mõnest inimpopulatsioonist, ökosüsteemi tasakaalu esmakordne ohustaja. Igal juhul oli see parasvöötmealal sündinud juba nooremaks paleoliitikumiks. Selleks ajaks oli kujunenud ka inimese praegune genotüüp, ta saavutas enam-vähem praeguse intellektitaseme.2 Parasvöötmes, kuhu paleoliitiline inimene jõudis, on ökosüsteemid teatavasti vähem stabiilsed kui troopikas ja seal võis intensiivne küttimine viia mõne loomaliigi hävingule ning selle kaudu kõigutada kogu ökosüsteemi. Üpris tõenäoliseks peetakse seda, et Ameerikas on inimene hävitanud kohaliku kaameli, hobuse ja teised suurimetajad (Adams 1964). Mil määral nende liikide kadumine muutis ökosüsteeme Põhja-Ameerikas, on omaette küsimus ja selle kohta ei ole mulle kätte puutunud ühtegi arutlust. Igatahes on inimkond sellega teinud esimese tõsise sammu uuemate ja drastilisemate, tema tegevusest sündinud ökoloogiliste kriiside poole.
Paleoliitikumile järgnev aeg toob ühe tehnoloogiamuutuse teise järel. Jahipidamis- ja kalastusvahendid täiustuvad (vibu), ent olulisem on karjanduse-põllunduse teke ning sellega kaasnev inimpopulatsioonide kasvamine, esimeste suurasulate sünd, metallide kasutuseletulek, sotsiaalse organisatsiooni tõhustumine sel määral, et isegi neoliitiliste kultuuride vahenditega saadi rajada niisuguseid hiigelehitisi nagu muistse Mehhiko püramiidid.
Kui küttide tegevus ohustas ikkagi vaid üksikuid loomapopulatsioone, üksikuid ökosüsteemi elemente, siis põllumajandus muutis loodust hoopis põhjalikumalt: looduslikud kooslused hävitati väiksemal või suuremal maaalal ja asendati efemeersete kooslustega, mis inimese pideva sekkumiseta ei oleks püsinud. Selliste koosluste säilitamine nõuab tihti veel maastikku muutvaid lisaabinõusid, nagu niisutus- või kuivendustööd. Märgatav mõju taimestikule pidi olema alepõletamisel. Sotsiaalne-kultuuriline elu muutus jõudsalt keerulisemaks ja inimesed hakkasid tarvitama aina rohkem loodusvarasid: puitu, kiutaimi, loomanahku, maavarasid, vett.
Vist kuskilt neoliitikumist peale hakkasid katastroofide jõuga avalduma inimtegevuse soovimata-aimamata kaugmõjud, millest paremini käsitletud-tõestatud näib olevat III – II aastatuhandel e.Kr. Induse orus eksisteerinud linnalise kultuuri (Induse tsivilisatsioon, vahel üksikute leiukohtade järgi ka Mohenjo Daro või Harappa tsivilisatsiooniks nimetatud) kriis ja taandumine Induse orust selle tõttu, et looduskeskkonna üleekspluateerimisega kaasnenud erosioon ja tulvad sel alal linnalise asustuse võimatuks muutsid (Possehl 1967).
Tehnoloogia täiustumine oli andnud inimesele võimaluse võtta keskkonnalt rohkem, kui keskkond uuenedes taastada suudab. Inimesest oli saanud potentsiaalne hävitav jõud ja aegamööda on see tendents aina kasvanud.
Ikka enamate ökosüsteemide ja nende üksiklülide (populatsioonide, koosluste) säilimine saab sõltuvaks inimesest ja selle kaudu hakkab viimaks inimese keskkonda muutva tegevuse tasemest sõltuma ka tema enda säilimine – ahelmõju ulatub varem või hiljem inimeseni tagasi.
Inimene on ökosüsteemi lüli. Kui ökosüsteemi stabiilsus sõltub olulisel määral inimtegevusest, on inimesel põhimõtteliselt võimalik seda stabiilsust hoida või isegi taastada, suunates ökosüsteemi omaenda tegevuse reguleerimise kaudu. Inimene saab valitseda
Seda näivad kinnitavat Alexander Marshacki uurimused vanema kiviaja sümboolikast, kust ilmneb, et juba ligi 35 000 aastat tagasi oli inimeste sümbolikasutamise võime põhiliselt sama mis tänapäeval: statistiline analüüs näib kinnitavat, et selleaegsed luutükkidele ja kividele tehtud mustrid on kalendaarsed märgiread (Marshack 1972).
