AJALUGU
16. mail 1995 oli Riigikogu sunnitud tegema täienduse teenetemärkide seadusse. Nüüdsest on meil siis Maarjamaa Risti orden, mida president Mere meelest oli ilmtingimata vaja president Ahtisaarile kinkida. Pean tunnistama, et sellise tembuga üllatas meie president vist mõndki inimest, kes arvasid end teda ja tema vigureid tundvat.
Presidendi paternalistlikud käitumisjooned näikse viimasel ajal süvenevat. Pool häda on see, et ta käitub Riigikoguga nagu tsaariaegne klassidaam oma klassiga. Teine ja suurem pool häda on minu meelest selle otsuse ja Maarjamaa Risti tähenduses. Selles ei ole eesti rahvas sugugi üksmeelel.
Eestit võib Maarjamaaks nimetada poeetiliselt, nagu on näiteks teinud Henrik Visnapuu. Maarjamaa Risti ordeni kehtestamine ja võõrriigi riigipeadele andmine on aga poliitiline akt. Mis poliitiline tähendus on siis võrrandil „Eesti = Maarjamaa”? Neile paljudele eestlastele, kelle kujutluses see, mis toimus siin XIII sajandi alguses, on meie esivanemate alistamine ja kristlasteks muutmine risti ja mõõgaga, mõjub presidendi akt mõnitusena. Nad küsivad ka, kas oleme nüüd ainus rahvas maailmas, kes ordeniga tähistab oma alistamist.
Mehhikos oleks Cortési ja Prantsusmaal Caesari orden mõeldamatu. Kas tasub ühe aumärgi pärast tõesti rahvast isekeskis tülli ajada? Igatahes mõjub ta solidaarsusavaldusena militantsele kristlusele (millest katoliku kirikki on lahti öelnud) ja Rooma võimupürgimusele, mis tipnes katsega allutada oma võimule Ida-alad. 1202 kuulutab paavst Innocentius III välja ristisõja „Maarjamaa” paganate vastu, toetudes Saksa linnade ja rüütlite ekspansionismile (Drang nach Osten).
Ristisõda „Maarjamaal” oli rünnak põhjatiival. Lõunatiival käis ristisõda ammu. 1204 vallutati Konstantinoopol. Baltikum ei olnud Roomale ja Saksa ordule omaette eesmärk. Meid oli vaja sillapeaks: rünnak pidi jätkuma Ida suunas, eesmärgiga tuua õigeusust õigesse usku Pihkva ja Novgorodi venelased ja tšuudid. Mitmel põhjusel Drang nach Osten takerdus Eesti piiridel.
Vahest on siin teeneid ka vanade eestlaste visal vastupanul ristisõdijatele. Mitu põlve on see muistseks vabadusvõitluseks kutsutud visa vastupanu olnud osa meie rahvuslikust müüdist. Nüüd annab president Meri meile selgelt mõista: ajad on muutunud, meil on nüüd targem senise rahvusliku müüdi asemele või selle kõrvale panna euro-müüt. On vaja näidata, et Eesti kuulub Euroopasse juba XIII sajandist, kui vanad eestlased ristiti Rooma usku koos oma Maaemaga.
See Rooma usk koos Rooma õigusega andis aluse meie eurooplusele. Vahest oleks aeg unustada salakavala (perfidissimus eorum) Lembitu sõge vastupanu sakslastele, Tartu piiramine ja väike genotsiid („Saaremaa paganarahvale armu nad ei saa anda..”) Muhus 1227? Mis on see kõik selle kõrval, et sakslased, taanlased ja Rooma jõudsid meid enne venelasi oma rüppe haarata?
Selline on rahvuslik euro-müüt, mida viimasel ajal eestlastele on taas pakkuma hakatud. Eelmine kord oli Saksa okupatsiooni ajal, kui hakati looma pilti eestlastest, kes koos sakslastega seisid vapralt siin Idamere kindlustatud sopis, tõrjudes tagasi venelaste ja teiste asiaatide rünnakuid Euroopa ja tema kultuuri vastu.
Nii on Maarjamaa Rist euro-orden ja kannab endaga esto-euro-müüti. Ju meie presidendi meelest aeg seda nõuab, nagu kord varem aeg nõudis müüti eestlastest, kes olid Läänemere püha rahvas ja austasid seapeaga lohet. See aeg on aga möödas – seapeaga lohe ei sobiks euro-ordenile.
Kui jätame kõrvale müüdid ja Eesti ajaloo eestlaste jaoks, mis võõramaa riigimehi ei pruugi huvitada, jääb ometi pragmaatika. Mida selline Maarjamaa Rist neile riigipeadele tähendab, kuidas nad selle vastu võtavad? Mul on tunne, et rist on sündinud paarsada aastat liiga hilja. Ta on selgelt, lausa väljakutsuvalt katoliiklik, otsekui oleks ta kavandatud baroki ja vastureformatsiooni aja Hispaanias või Poola võimu all oleval Liivimaal.
Ma ei tea, kui mugav oleks Maarja monogrammiga ketti kanda luterlastest, kalvinistidest või baptistidest riigipeadel. Muidugi on nad kasvatatud inimesed ja tänavad au eest. Usun aga, et nad pärivad hiljem oma nõunikelt aru, kumb siis ikkagi oli katoliiklik maa – Leedu või Eesti.
Ent maailmas on ka muslimitest, hinduistidest ja ateistidest riigipäid. Viimase kahega ei ole ehk suuremaid probleeme – hindudele on kõik usud ja jumalad ükssama, ja kas või hiina kommunistid on niipalju konfutsiaanid, et suhtuda jumalatesse ja vaimudesse aupaklikult, kuid hoida neist eemale. Tõsisem probleem on muslimitega.
Usun, et Maarjamaa Risti oleks kohatu annetada näiteks Süüria, Jordaania või Türgi riigipeadele. Lähis-Idas mäletatakse ristisõdu hästi ja suhtutakse neisse umbes nii nagu käredamad eesti rahvuslasedki. Vahest oleks siis kaval reserveerida Maarjamaa Rist katoliiklastest riigipeadele, muslimitele aga pakkuda näiteks Lembitu mõõka.
Kommentaariks kõlbaks, et XIII sajandil võitlesime koos ristisõdijate vastu. Umbes sama kehtib ka venelaste ja teiste ortodokside (näiteks kreeklaste) kohta, kel on omad mälestused võitlusest ristisõdijatega. Lembitu mõõk kõlbaks neilegi. Nii et ehk oleks tark mõelda ette ka ajale, kui meil tuleb teha kummardusi araabia maadele ja (taas) Venemaale.
Kas ei tasuks juba ette teha valmis sobilikud ordenid ja sobilikud versioonid Eesti, Maarjamaa, Astlanda või tšuudide maa ajaloost, mis saaks käiku lasta olenevalt sellest, kellega liidus oleme, kas Euraasiaga, Ida-Aasiaga või Ameerikaga, või kuidas Orwellil nende kolme suurriigi nimed olid?
Ma ei saa lahti tundest, et meie ajaloolasest presidendi suhtumine ajaloosse on orwellilik. Lennart Meri on kahtlemata teinud ajalugu, kuid ma ei ole kindel, kas ta peab tegema eesti rahvale sel kombel aja nõuete järgi uut ajalugu.
BIOFIILIA
KIRVES JA PUU
Üks praegu vast seitsmekümneis aastais mees rääkis kord, kui palju veel tema lapsepõlves olnud metsa Tartu ja Põltsamaa vahel. Seda teed käies tulnud kogu aeg minna metsa vahel.
Ometi on see, mis Eestis sajandi algul alles oli, vaid osake neist laantest, mis siin maal kord kasvasid. Kuulume ju taigaalale, meie salud on jäänus sellest, mis ida pool kannab seda romantilist nime. Sajanditega sulasid laaned nagu kevadised hanged, põllulapikesed laienesid ja liitusid karjamaade ja niitudega kultuurmaastikeks, mis nüüd näiteks Vooremaal, lõuna pool Tartut ja mujal on nii avarad, et metsast näeb ainult sinetavat viirgu kuskil taamal.
See eellugu peaks selgitama, miks on inimese ja metsa, seega siis ka inimese ja puu vahekord meil viimaste aegadeni olnud enamat kui ükskõiksus. Mets oli inimese vastane, kuid võis olla ka liitlane, sõjapõgenike, karanud orjade varjaja. Mets kiusas karja, kuid mets andis palke, andis puid ja hagu, andis marju ja seeni. Oluline oli mets igal juhul.
See metsa olulisus ja vastuolulisus säilib rahvaluules, lauludes, meenutustes, muinasjuttudes. Metsa kardetakse ja imetellakse, austatakse ja siunatakse. Kui üldistada meie esivanemate suhtumine metsasse, on see umbes nii: mets on omaette maailm, omaette elu, kellega meil tuleb igal puhul arvestada. Meie peame metsaga suheldes täitma metsa seadust, siis ei tee mets meile kurja. Inimene ja mets kuuluvad omaviisi kokku; inimene ei või metsaga teha, mis pähe tuleb, vaid peab tegema metsa seadust. Praegu ütleksime – looduse seadust, mõeldes üldisemalt kui muistne talupoeg, kellele loodus oligi aia ja vainu taga algav ja kes teab kui kaugele ulatuv mets.
Loomulik oleks arvata, et toona, kui Tartu–Põltsamaa teed veel lausa metsad piirasid, oli mets ja puu inimestele väiksem väärtus kui nüüd. Omajagu see nii ka oli: teame, kui raske oli rahval harjuda sellega, et metsast ei tohtinud enam kütte- ja tarbepuid võtta. Vana veendumus, et metsas on puid küllalt igamehele, püsis kaua. Seda üllatavam ja liigutavam on, et endisel ajal metsa ja puid siiski hoiti. Mõned hiiepuud ja hiiesalud olid rahva meelest koguni pühad ja sellisest pühast metsast ei tohtinud lehte ega raokestki võtta. Kuigi metsa oli rohkem kui nüüd, istutati ometi talu
