tekkis ka eestlastel võimalus endale nii isikutena kui rahvana uus roll leida. Seda pakkus romantiline filosoofia, mis hakkas nägema rahvustes ja rahvuslikkuses väärtust, vastupidi senistele arusaamadele, milles kultuurilisel pluralismil polnud kohta.
Uus roll eestlastele, lätlastele, tšehhidele ja teistele alandatud ja põlatud rahvastele sündis aga vanade klassitsistlike ja uute romantiliste arusaamade kompromissina. Euroopas oldi valmis matse ja barbareid paremate inimeste hulka lubama, kuid selleks pidid nad ümber kasvama, saama tsiviliseerituks ja seda tsiviliseeritust ka muule maailmale demonstreerima. Mida eestlased, nagu nende naabrid, ka tegid. See tähendas tegelikult varasema kultuuri ja keele põhjalikku muutmist, loobumist paljust senisest ja uue omaksvõtmist. Ärkamisajal hääbusid eestlaste hulgas tegelikult oma põliskultuuri mitmed olulised osad nagu vana rahvalaul ja muinasusu säilmed. Viimane teadaolev ohverdamine „maajumalatele” oli Setumaal umbes sada aastat tagasi. Ärkamisajast peale on eesti kultuur olnud palju enam orienteeritud teistele, Euroopale, Ameerikale, kui omaenda minevikule. Õigupoolest on ainus asi, mis säilitab meie sidet esivanematega, eesti keel. Kuid ka seda sidet on püütud ja püütakse katkestada keele „uuendamise” ja pideva korraldamisega, mis peaks eesti keele muutma euroopalikumaks.
Keelel ja muul kultuuril on mitu mõõdet, mitu funktsiooni. Järjepidevuse, põlvkondade sideme hoidmine on üks neist, võib-olla isegi mitte kõige tähtsam. Kuid kui see mõõde kõrvale jääb, kaotab kultuur tasakaalu ja kindluse. See, et eestlastel tänini ei ole oma filosoofiat, võib olla üks selle kindlustunde puudumise märke, ent ka selle tulemus, et eesti keel on uuendatud ja korraldatud nii kaugeks oma loomulikust olekust, et temas ei saa enam vabalt ja loovalt mõelda; ta sobib pigem tõlkimiseks, võõraste mõtete ümberütlemiseks. Muidugi, maailmas on küllalt kultuure, kus filosoofiat euroopalikus mõttes ega vajadust tema järele pole olnud, näiteks traditsiooniline juudi kultuur. Kuid sellised eestlased ilmselt olla ei taha, oma filosoofia loomiseks aga on puudu keelest ja julgusest.
Eesti kultuuri võib võrrelda mõne väga vana rahva omaga, kes on sidemed minevikuga säilitanud, olgu need hiinlased, jaapanlased või juudid. Nad kõik on säilitanud palju muistset, olgu religioonis, keeles või kunstis, ei ole seda kõike uue vastu vahetanud. Kõigi kolme rahva edusammud meie aja maailmas panevad küsima, kas ei anna kinnihoidmine minevikust kultuurile- rahvale ka jõudu ja oskust oleviku ja tulevikuga hakkama saada.
Muidugi ei ole kõik hiinlased, jaapanlased ja juudid traditsionalistid – viimased on igal pool vähemuses. Kuid ilmselt on traditsionalistidel normaalses kultuuris oluline koht. Hiina kultuur oleks puudulik, kui seal poleks neid „lii-ste”, kes püüavad elada konfutsianistlike normide järgi. Jaapani kultuur oleks puudulik ilma vanameelsete šintoistideta, kes hoiavad aus vana loodusreligiooni, jaapani oma maausku. Juudi kultuur oleks puudulik ilma mustades kuubedes ja kaabudes ultraortodoksideta, kes jonnakalt säilitavad talmudistlikud arusaamad ja seavad oma elu kolm tuhat aastat vana tabudesüsteemi järgi. Osa neist suhtub jahedalt, vahel isegi vaenulikult juudiriiki Iisraeli. Ja ometi on New Yorgis nende käes arvestatav osa elektroonikaärist…
Kui seda paralleeli edasi arendada, siis võiks väita, et eesti kultuur vajaks oma ultraortodokse, neid, kes elustavad muistse maausu, kutsuvad tagasi minema aetud maajumalad, kummardavad pühi puid ja allikaid, kasutavad vana murdekeelt, ei pea praegust Eestit oma riigiks, teretavad metsa ja keelduvad näiteks Coca-Cola’st, sõiduautost, telekast, ja Eurovisiooni laulude kuulamise asemel laulavad ise vanu regilaule. Selliste ekstremistide olemasolu oleks märk, et eestlased on oma alaväärsustundest kolonisaatorite ees üle saanud. Nende puudumine aga tähendab vist seda, et oleme ikka koloniseeritud rahvas.
OLLA EUROOPLASED, SAADA INDIAANLASTEKS
Olen viimase kuu tegelnud peamiselt vanade hiina tekstidega, mis on ehk aidand selgineda mõnel arusaamal. Hiina traditsioonilise mõtlemise aluseid on usk looduse ja inimese tasakaalu. Kaks ürgjõudu – naiselik-varjuline yin ja mehelik-valge yang – on igal pool, igas asjas; nii on kõik olemasolev mitmene, sisaldab vähemalt kaht alget, mida kuidagiviisi üksteisele taandada ei saa.
Sellele on ühtaegu kurb ja kosutav mõelda meie maailmas, mida turujõud muudavad ikka ühtsemaks ja ühenäolisemaks, nimetatagu seda globaliseerumiseks, amerikaniseerumiseks või lihtsalt progressiks. Tavaline mõtteskeem kinnitab, et maailmas on praegu kaks suunda – võidukas globaliseerumine ja hääbuma määratud natsionalism.
Umbes sama püüti meile paarikümne aasta eest selgeks teha Nõukogude Liidus: nõukogude kultuur pidi olema midagi internatsionalistlikku, rahvusraamidest üleulatuvat. Tegelikkuses pole kumbki – ei toonane valdavalt venekeelne nõukogude kultuur ega praegune valdavalt ingliskeelne globaalkultuur – põhimõtteliselt teistsugused kui senised rahvuskultuurid. Globaliseerumine tähendab ikka ühe kultuuri või kultuurkonna võitu teiste üle ning nende hävitamist ja kõrvaletõrjumist.
Pilt on sarnane sellega, mis kunagi sündis Rooma impeeriumis. Vallutatud aladel kadusid keeled, religioonid ja kultuurid, kunst ja arhitektuur on tüütult ühenäoline igal pool Kölnist Kartaagoni ja Palmyrast Heraklese sammasteni. Rooma võttis üle kreeka kultuuri ja arhitektuuri ning paljundas, kloonis seda lõpmatult, toomata juurde kuigipalju uut. Kui paneme võrdusmärgid Rooma = USA, ja Kreeka ja muud impeeriumi idaalad = Euroopa, saame päris head paralleelid mineviku ja tänapäeva vahel. Nagu rooma kultuur oli hellenistlik, on ameerika kultuur euroopalik; Ameerika on Euroopa imperialismi löögirusikas, mis omal kombel jätkab Euroopa kolonisaatorite ja misjonäride tööd. Euroameerika kultuuriimperialism püüab hävitada kõik sügavamalt teistsuguse, teised mõtteviisid, teised religioonid. See on globaliseerumise kultuuriline pool, mida globaliseeruv majandus – Time-Warner, Microsoft, Walt Disney ja teised – tõhusalt toetavad käsikäes evangeelsete misjonäridega.
Vaadates seda traditsioonilise hiina mõtlemise seisukohalt, võime öelda, et euroameerika imperialism taotleb tasakaalu, harmoonia (he) asemel ühtsust, samasust (tong). Tahetakse ühe kultuuri täielikku võitu. See on kultuur, milles muidugi on oma huvitavaid variatsioone ja dialekte, nagu oli omal ajal ka romaniseeritud Euroopas, kuid milles pole kohta päris erinevale, teistsugusele, süvastruktuurilt omapärasele.
Tänini võidukana püsinud läänemaailma kultuur esindab kindlalt ja üsna ühekülgselt yang-poolust, on mehelik, aktiivne, tahab valitseda, piiritleda ja määratleda. Teistsugust, seda, mis tema yang-raamidesse ei mahu, püüab ta hävitada, assimileerida, koloniseerida, ümber struktureerida, muuta laulupeolikuks, meelelahutuslikuks.
Lääne kolonialism on ka leidnud võimalused, kuidas sundida rahvaid ise oma kultuuri häbenema ja hävitama. Nii on praegugi Eestis, kus minu meelest jätkub protsess, mis algas kaheksasada aastat tagasi, ainult et nüüd on selle läbiviijad juba pärismaalased ise. Nüüd ollakse Eestis valmis ajalugugi poliitiliste prioriteetide järgi, sakslastele vastuvõetava ja huvitavana, ümber kirjutama, kuigi on küllalt saksa haritlasi, kes ootaksid meilt hoopis midagi muud.
Samasugused protsessid toimuvad praegu igal pool maailmas. Näib, et nüüd võidutseb euroameerika kultuuriimperialism täielikult ja lõplikult. Ent vana hiina tarkus sunnib sellise lõppjäreldusega ettevaatlik olema. Mis on äärmuseni jõudnud, tugev ja kange, on lähedal langusele; suured võidud toovad ligemale kaotuse. Mehelik, agressiivne-aktiivne yang ei saa teist poolust, naiselikku yin’i, hävitada, nagu parem ei saa hävitada vasemat või ülemine alumist. Yin’i aeg on tulemas, on ehk ligemal, kui oskame arvata. See tähendaks aga, et vana hiina tarkuse, ent ka soome-ugri metsa- ja talupojatarkuse aeg on veel ees. Nüüd Oskar Looritsat üle lugedes leian, et kõigele oma käremeelsusele vaatamata on tal väga paljus õigus. Soome-ugri mentaliteet erines ja erineb praegugi euroameerika omast; võrreldes eurooplastega on soomeugrilased, isegi väga euroopastunud eestlased, soomlased ja ungarlased palju rohkem yin-rahvad. Seega esindavad nad praeguse yang-Euroopaga võrreldes teist poolust, teist, naiselikumat, allaheitlikumat, loodus- ja metsalähedasemat poolust, mille Euro-Ameerika on unustanud
