Kõik on ime. Jaan Kaplinski

Скачать книгу

rahvas oma kultuuri võõra vastu. Selline täielik akulturatsioon eeldab, et vana kultuur on rahva silmis kaotanud väärtuse, on tekkinud rahvuslik alaväärsustunne. See alaväärsustunne on selgesti olemas ka siis, kui oma kultuur ei kao täielikult, vaid ainult kohandub võõrastelt õpitud etalonidele. Kogu võõras kultuur saab etaloniks, „kultuuriks” üldse, oma endine kultuur kultuurituseks, ebakultuuriks. Omaja võõrast kultuuri võrreldakse, nende vahele tekib vastavuste süsteem, mis aegamisi ikka enam läheneb üksühesele vastavusele; kultuurid muutuvad „tõlgitavaks”, igale etalonkultuuri nähtusele leidub vastavus matkivas kultuuris. See, mis etalonkultuuris puudub, hakkab hääbuma ka matkivas kultuuris. Kui akulturatsioon ei ole täielik, peatub ta sageli stabiilsel astmel, kus kultuurid on hõlpsasti tõlgitavad ja matkiv kultuur on säilitanud minimaalsed erinevused. Need viimased on tarvilikud selleks, et rahvas saaks end veel tunda eri rahvana, kellel on oma kultuur. Nähtavasti on selle oma kultuuri olulisim eristustunnus oma keel, vähem oma ajalugu, tavad ja territoorium. Ent ka matkiva kultuuri keel on oluliselt muutunud – peale selle, et ta on suhtlemisvahend rahva piirides, on keel nüüd ka etalonkultuuri vahendajaks matkivale kultuurile ja temasse peab saama tõlkida kõike etalonkultuuri keeles olevat. See tähendab, et matkiva kultuuri keeles hakkab leksika ja süntaksi eripärasus taanduma võõraste mõjude ees. Ka seda keele muutumist ja tihti päris teadlikku muutumist kannab rahva hoiak: leitakse, et oma keel on „arenemata”, „ebakultuurne”, „matsikeel”, „ei kõlba peenemate ja abstraktsemate mõtete väljendamiseks” jne. Kokkuvõttes võibki tõdeda, et säärase akulturatsiooni tulemusena moodustavad etalonkultuur ja matkiv(ad) kultuur(id) ühe kultuuripiirkonna (võiksime seda nimetada makrokultuuriks). Kultuuripiirkonna osakultuurid sisaldavad samu elemente, mis igas osakultuuris on veidi erinevalt kokku pandud; üks osakultuur erineb teistest kindlate, peaaegu obligatoorsete tunnuste poolest. Muidugi on kultuurid liiga keerulised, et akulturatsioon kunagi oma eesmärki lõplikult saavutaks. Alati jääb järele tõlgitamatuid eripärasusi, millele teises kultuuris midagi ei vasta; selliste eripärasuste osakaal peab aga olema väike.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Vt. Kalle Istvan Eller, „Maarahvast”; Komment. Tõnn Sarv. – „Vikerkaar”, 1990, nr 3, lk. 72–77. [Toim.]

      2

      Seda näivad kinnitavat Alexander Marshacki uurimused vanema kiviaja sümboolikast, kust ilmneb, et juba ligi 35 000 aastat tagasi oli inimeste sümbolikasutamise võime põhiliselt sama mis tänapäeval: statistiline analüüs näib kinnitavat, et selleaegsed luutükkidele ja kividele tehtud mustrid on kalendaarsed märgiread (Marshack 1972).

      3

      Nimetus loodusrahvas (sks. Naturvolk) ei ole uuemas etnoloogias kuigi populaarne termin, kuid näib siin kontekstis sobivamana teistest (primitiivne rahvas, ürgkogukondlikus formatsioonis elav rahvas) oma ökoloogilise nüansi tõttu. Ligikaudne määratlus võiks olla – loodusrahvad on meiega võrreldes palju lihtsamat tehnoloogiat kasutav rahvas, kes elab vähe muudetud looduskeskkonnas, ohustamata oluliselt selle tasakaalu.

      4

      Ei või siiski liiga julgelt üldistada: me ei tea, kas küttide liiga tõhusaks muutunud tegevus pole hävitanud mitmeid suurimetajaid nii Vanas kui Uues Maailmas.

      5

      Siin ja edaspidi märgime sulgudes lauluvariandi ja värsirea numbri antoloogiast „Eesti rahvalaulud” I–II (Tln, 1969– 1970).

      6

      Vt.: W. Steinitz, Der Parallelismus in derfinnisch-karelischen Volksdichtung. FFC 115. Helsinki, 1934, lk. 33–34 ja 99–131.

      7

      Nimetame parallelismi sisulisi komponente tema liikmeteks: parallelismi liikmed võivad kattuda paralleelvärssidega, aga alati ei kattu; nii on esimeses näites ülalpool parallelismi liikmed: „unustasin koju äia särgi / unustasin koju ämma särgi / unustasin koju nao narmikud käised”.

      8

      O. Kallas, Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie I. Helsingfors, 1901, lk. 3.

      9

      Vt. näit.: I. Kull, „Matemaatiline loogika”. Tallinn, 1965, lk. 11.

      10

      Luules on kirjelduse võimalikkus muidugi täiesti suhteline: sellel, kas päikesel tõesti saab käes olla kuldne kamm, pole mingit tähtsust väljaspool luule konteksti, milles aga lause olemasolu juba muudab lause sisu vastuvõetavaks, võimalikuks. Parallelismi vaatlemise seisukohalt tähistab tema liikmete relatiivne võimalikkus nende võimalikkust üksteise suhtes. Niisiis ei ole meie loogilises kirjelduses mingit mõtet väitel, et kõik parallelismi liikmed on võimatud: üldse ei saa üksiku lauluteksti kuuluva lause kohta öelda, et ta oleks võimalik või võimatu. Sellesama tõttu ei ole parallelismi kirjeldamisel kasutatav alternatiivne eitus (Shefferi kriips), mis lubab mõlema liikme võimatust. See interpretatsiooni eripära aga ei ole lõppjärelduste seisukohalt oluline. Nimetame veel, et meie loogilises kirjelduses on loogilised tehted kindlasti vaid binaarsed: lause on võimalik-võimatu ühe teise lause suhtes.

      11

      Vt. selle kohta näit.: I. Kull, „Matemaatiline loogika”, lk. 148–151. Edaspidi kasutame Boole'i algebra ühte paljudest mõeldavatest interpretatsioonidest.

      12

      W. Steinitz, Der Parallelismus in der finnisch-karelischen Volksdichtung, lk. 131–178.

      13

      W. Steinitz, Der Parallelismus in der finnisch-karelischen Volksdichtung, lk. 179–181

      14

      Vt.: J. Peegel, „ema poeetilised kordussünonüümid eesti regivärssides”. – „TRÜ Toimetised. Vihik 259. Töid eesti filoloogia alalt III”. Tartu, 1970, lk. 184-199.

      15

      Tuleb eristada

Скачать книгу