loomulik, et mitte arutu loom ei pea püüdma inimese poole, vaid aruga inimene looma poole, et oleks ühine jumala tapatall.”
„Ma palun mitte tapmisest rääkida,” lausus Karin.
„Aga kuidas siis saab loomanahku värvida, kui ei tapa?” küsis proua Meeli.
„Teil on täiesti õigus,” ütles Mägar. „Inimest võib elusalt värvida, aga looma ei saa, sest temal pole aru. Loom ei mõista, et värv on igavikupasun. Ainult ühes tuleb ka inimesel arust puudu: tema arvab, et igavikku võib värvida ainult näos. Aga uskuge, mu daamid, see on eksitus, eriti teie suhtes. On ilusamaid kehaosi, kui on seda naise silm ja nägu, ainult kui õpiksime neid eelarvamusteta nautima.”
Karin tundis, et temal jooksid imelikud külmad judinad mööda selga alla, aga ta ei saanud hästi aru, oli see hea või halb. Proua Meeli vaatas oma ilmsüütu või eksalteeritud pilguga nagu kaugusse, kus sinetas tubakasuits. Proua Horst muljus jällegi paberossiotsa tuhatoosis nässu, kuna proua Itam üsna rahulikult kunstnikule otsa vaatas ja oma maheda häälega küsis:
„Millises naise kehaosas peitub teie kui kunstniku arvates kõige rohkem ilu?”
Kogu laudkond peaaegu võpatas. Prouade Meeli ja Horsti silmis välkus kadedus. Ikka pidi see proua Itam oma peaaegu lapsehäälega seda söandama, mida teised ainult ihaldasid!
„Igas kehaosas,” vastas Mägar valmilt. „Absoluutselt igas! Kas olete silmas pidanud, mida kinodiivad oma ilust õnnetuse vastu kindlustavad? Kõike! Käsi, käsivarsi, kaela, selga, jalgu – kõike. Muidugi, möönan, üsna kõike nad veel kinnitada ei saa, sest kristliku ebakultuuri prüderii ja koketerii on takistuseks. Just – koketerii! Aga mina olen veendunud, et see ebakultuur varsti kaob ja et haritud inimene muutub varsti sama ilmsüütuks, nagu on seda loomgi. Sest kui mõelda, kuidas inimene on õppinud lühikese aja jooksul tapma, kas ta siis tõesti ei suuda õppida eelarvamusteta elama nagu loom või taim. Kindlasti suudab! Ja siis võivad kinodiivad ning ka teised naised hakata kõike ilustama ja kinnitama, absoluutselt kõike. Siis saabubki aeg, kus me oma silmaga näeme, et kreeklaste Venus või isegi Venus Kallipygos on eesti naiste kõrval lihtsalt lehmaliisu.”
„Mis tähendab Kallipygos?” küsis Karin.
„Seda on kõige parem kodus sõnaraamatust järele vaadata,” arvas proua Horst.
„Parem küsin oma mehelt, tema on ladina keelt õppinud,” ütles Karin.
„See on vist kreeka keeli, sest Venus oli kreeklanna ja rääkis kreeka keelt,” seletas Mägar.
„Ei tee viga,” muheles proua Horst, „proua Paasi mees on vist ka kreeka keelt õppinud.”
„Mis aitavad need surnud keeled,” rääkis Mägar, nagu ei märkaks ega taipakski ta sõnadesse peidetud nöökamisi, „oma silmaga peab nägema. Astuge millalgi minu ateljeesse, seal mõistate kõik ilma kreeka ja ladina keeleta.”
Nende sõnadega kunstnik tõusis lauast, et siirduda mujale, sest tal oli ka teiste laudade juures õiendamist, kus istus daame. Teda huvitasid eriti kas üsna noored tüdrukud, kelles võis sütitada uudishimu ilusate kunstide vastu, või küllaldaselt juba elurõõmu maitsnud daamid, kes ihkasid uusi elamusi. Kõik, mis kordub, muutub igavaks, aga Mägar kinnitas, et kunst ei kordu kunagi ja sellepärast leidus nii mõnigi, kes läks seda kunsti vaatama, mis ei kordu kunagi.
Kui inimpere sai juba hõredamaks ja tubakasuitsust pisut lahedamaks, tahtsid ka meie prouad lahkuda. Aga viimasel silmapilgul tähendas proua Horst:
„Näe, isand Pilu istub alles omal paigal.”
Kogu laudkonna pilgud pöördusid teatud nurka. Ja et seal alles tõepoolest istus kirjanik Pilu, siis jäid ka meie prouad veel istuma, et mitte lahkuda ühes äriilma esindajatega, kel polnud kunagi aega millegisse süveneda. Neil oli ju aega ja nemad võisid süveneda, nagu vaimlised harrastajad kunagi.
„Töötab vaenekene,” lausus proua Itam kaastundlikult.
„Jah, tema ütles mulle kord Vene saatkonnas,” seletas proua Meeli, „et temal ei tule muidu kuidagi mõtted, kui peab nägema enda ees karja mõttetuid nägusid. Mina panin seda siis naljaks, sest saatkondades heidetakse üldse väga teravmeelselt nalja, aga kes teab, ehk rääkis ta ometi tõtt. Keegi seletas mulle, et mõned luuletajad nuusutavad mädamune, kui tahavad luuletada.”
„Mädand õunu ikka,” parandas proua Horst.
„Ei, mädamune,” vaidles proua Meeli vastu, „ma mäletan seda kindlasti.”
„Härra Pilu ütles mulle kord, et tema mõtted tulevad vanade kollaste saabaste haisust,” seletas nüüd Karin, et näidata – ka temal on vaimlisist harrastusist aimu. Aga teised pidasid tema sõnu kas pilkeks või naljaks ja sellepärast rääkis ta edasi: „Tõsi jutt, just nõnda ütles ta mulle. Vanu kollaseid saapaid pole vaja nii sagedasti puhastada kui musti, aga sagedane saabaste puhastamine peletab mõtted, sest nemad on kui kärbsed – armastavad mustust ja raibet. Ta ütles veel midagi, aga seda ei või ma korrata.”
„Miks mitte, kallis?” küsis proua Itam.
„See on ropp, sellepärast,” seletas Karin.
„Palun, ütle, ma tahan seda kuulda,” mangus proua Meeli ja vaatas Karinile oma ilmsüütu või luulelise pilguga otsa.
„Roppu ei ole, on ainult pikantne,” arvas proua Horst, „pealegi oleme isekeskis.”
Nõnda siis Karin rääkis edasi:
„Enne arvatud, et inimene mõtleb… aga ei, parem ma ei ütle,” lõpetas Karin.
„Proua Paas loodab vist, et meie jutustame meestele, kui naiivne ja rikkumata tema on, sellepärast ta mängib nõnda oma roppusega, sest meestele meeldib, kui keegi on rikkumata,” ütles proua Horst nöökavalt.
„Kallis, ükski naine, kes abielus, pole rikkumata,” lausus proua Itam õrnalt.
„Karin, räägi,” painas proua Meeli, „ma armastan roppust, kui mehed ei kuule.”
„Enne arvatud, et inimene mõtleb seemnega,” ütles Karin nüüd peaaegu sosinal, millele teised vastasid heleda naeruga, küsides:
„Ah see oligi teie suur roppus?”
Ja muidugi, see oli Karini suur roppus, nii et nüüd võis ta edasi seletada:
„Aga see olevat eksitus.”
„Mis on eksitus?” küsisid teised.
„Et inimene mõtleb sellega, mis ma ütlesin,” vastas Karin. „Aga inimene mõtleb ka emakojaga, ütles kirjanik Pilu, ainult kui ta ei vaheta liig sagedasti oma kingi ega puhasta neid, nii et nad ei haise.”
„See on ju paljas nali, aga mädamunade nuusutamine on fakt,” ütles proua Meeli nüüd.
„Mitte mädamunade, vaid mädand õunte nuusutamine,” parandas proua Horst.
„Mädand õunad ei ju aita,” vaidles proua Meeli vastu. „Luuletaja vajab tingimata midagi vängemat ja pikantsemat.”
Nüüd kaldus vaidlus ainest pisut kõrvale, nimelt: kas vänge võib olla ka pikantne? Kogu lahkheli lõpetas proua Itam, kes ütles oma pehme häälega:
„Kallid!
