veenvalt, et kui oleksid laua ümber istunud noormehed, siis oleksid armuleegid tõusnud suitsutiinesse õhku, aga naiste silmist välgatas ainult tuld ja jõhker targutaja Sutt küsis nöökavalt.
„Aga kes teil kanu tapab?”
„Seda ma ei tea,” vastas proua Itam. „Aga kui ma oma meest paluksin, siis teeks ta seda hea meelega. Siiski, kuis jäi teie õnnetu armastusega? Te ei vastanud mulle esteks?”
„Mina armastan ikka õnnetult,” ütles Sutt.
„Praegu ka?” küsis proua Meeli.
„Praegu ka,” kinnitas ajakirjanik ja vaatas proua Itamile tungivalt silma.
„Te vaesekene!” lausus see paitavalt ja jättis oma sinised rõngassilmad vastupuiklematult mehe vaadelda, nagu valdaks teda südamlik kaastundmus.
„Siis õnnetu armastuse pärast polegi teil lapsi,” muigas proua Horst ajakirjanikule ja saavutas üldise naeru.
„Just!” kinnitas Sutt. „Sest mõelge ometi, milline tragöödia: mina arvan, et armastus tähendab lapsi, aga naised arvavad, et armastus tähendab autot.”
„Oh jaa!” ohkas proua Meeli kõigest südamest, nii et kogu laudkond purskas naerma.
„Näete ja kuulete,” ütles Sutt ja tõusis lauas, vabandudes ametikohustega.
Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea, kuigi õhk oli lokaalis vintske, et keeruta kas või köit.
Räägiti viimasest ooperietendusest teatris, kuid siin koondus peaaegu kõigi huvi ühisesse tulipunkti: kuis olid istunud meesnäitlejail püksid? Karin mäletab, et tema polnud sellest ükskord põrmugi aru saanud, mispärast teda siis nimetati lapseks. Nüüd polnud ta enam niisuke laps.
Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi omale keegi tellib ning mis see maksma minevat. Imestati, kust üks või teine proua selle hirmsa raha välja võtab, mis ta oma tualettidele kulutab, ja viibati salakesi allikaile.
Meeste rahaallikate kallal nii väga pead ei murtud, isegi siis mitte, kui mõni peen noorhärra kurameeris tões ja vaimus kellegi rahatuusa tüseda teispoolega.
„Mis ta, vaene poiss, peab siis tegema,” öeldi noorhärra kohta vabandavalt, „ta on ju, teate, preili N. järele kui hull ja sel käib peigmees ülikoolis, kus värvid nõuavad palju raha.”
Nõnda või midagi muud, mis sobis viisakale ja haritud noormehele.
Iga tulijat ja minejat lasti pilkudega nagu kadalippu joosta. Tundus, nagu ootaksid kõik midagi harukordset, aga nagu ikka, ei tulnud midagi. Tulid harilikud ja igapäised inimesed, keda nähtud kuni tüütuseni. Tuli muu seas ka kunstnik Mägar, kes jäädvustas oma pintsliga seltskonnaliikmeid, eriti mõjuvate daamide ja nende tütarde „maiseid olendeid”, nagu ta ise oma tegevust nimetas.
Temal kui kunstnikul oli seltskonnas üpris hea „mark” ja tema vaated ning põhimõtted leidsid suurt poolehoidu. Tema arvas nimelt – eriti kui asi puutus „kogu olendisse”, – et mitte ilme pole nii väga tähtis, isegi mitte sarnadus, vaid ilu. Pilt olgu ilus. Sest ilu on pildis paratamatu nähe, kõik muu juhuslik: kunst peab ju ilustama. Ilme olgu inimeses, seletas Mägar, mitte pildis, sest ilme on üürikene, pilt igavene. Aga kõige mõttetum olevat ilmet otsida veel sellises pildis, mis maalitud ilmetu inimese järele, sest pilt peab olema loomutruu.
Loomutruu ja ilus, nii et tal oleks jäädav väärtus. Aga mitte kõik inimesed pole nii ilusad, et neil oleks jäädav väärtus. Sellepärast siis mitte ainult ei või, vaid isegi peab inimest pildil pisut ilustama, et ta saaks kui mitte just päris igaveseks, siis natukenegi igaveseks. Nii et kui majaproual olid jämedamad jalad ja suuremad käed kui igavikule ja ilule sobiv, siis oli Mägar valmis proua jalgu maalima preili jalgade järele ja preili jalgu ümmardaja jalge järele, nagu olud seda nõudsid.
Ei tähendanud midagi, et mõned imestasid, kuis küll nii peened jalad suudavad kanda selliseid tüsedaid „olendeid”. Mägar jäi üsna rahulikuks ja ütles, et, kallid suguvennad, oodake vähemalt sada aastatki ja tulge siis küsima ning seletama. Sest mis tähendab kunstis täna?! Ega ometi selleks maksa lõuendit määrida, et arvestada tänast maitset või arusaamist. Tema, Mägar, mõtlevat vähemalt tuhat aastat maalides ette.
Seega olid kõik nöritsemised kõrvaldatud. Ainult kujur Soobik, kes nägi „olendeid” aina igaveses kivis, mitte aga „ehvemäärses” värvis, tähendas kord filosoofilise halvakspanuga:
„Tuhande aasta pärast pole Mägari lõuendeist räbalatki järele, sellepärast on ükskõik, kuidas ta neid tänapäev määrib.”
Ent selles filosoofias ei nähtud niipalju vastuväidet kui ametivennalikku võistlust ja kadedust.
Sellele mehele meie prouad saatsidki nüüd oma kutsuvad pilgud, oodates teda oma lauda.
Aga Mägarit pilkudega kutsuda oli kaunis täbar, sest ta kandis prille, hoidis silmad maateral ja liikus nii paksus suitsuvinas, et palavamgi pilk takerdus sinna nagu päikesekiir tihedasse uttu. Ometi õnnestus lõpuks see, mida nii väga sooviti.
„Rääkige midagi pikantset,” palusid prouad Mägarilt, sest nende arvates pidi kunst kui ka kunstnik olema pikantne.
„Kannatust, mu armulised,” vastas Mägar iseteadvalt ja jäi oma tooli taha seisma, et pühkida prille. Pealegi, nõnda pidid kõik teda tähele panema ja nägema, kuidas tema seisab ümbrusest kõrgemal.
Kui Mägar lõpuks prillid ette sai ja toolile istus, laskis ta oma silmad prouade nägudel ümber käia ja ütles imetledes:
„Kogu meie kultuur ja kunst koos!”
„Mis te sellega mõtlete?” küsis proua Itam oma maheda häälega.
„Jumala eest!” imetles Mägar edasi. „Ainult minusugune asjatundja näeb, kus lõpeb loodus ja algab kunst.”
„Härra kunstnik, teie lähete täna kohe häbematuks,” ütles proua Horst.
„Ei sugugi,” vaidles Mägar vastu. „Mina olen tõepoolest veendunud, et kui meil iseseisvuse ajal üldse keegi ilusate kunstide alal midagi on teinud, siis just meie naised. Milline maalilikkus! Oleme tõusnud otse euroopalikule tasapinnale. Sest pidage meeles: mina ei kuulu nende kilda, kes arvavad, et inimene ei tohi enese ilustamiseks midagi teha. Ennast ilustada, tähendab – ennast lähendada igavikule.”
„Minu mees ütleb, et näojumestus ja käsiküür – nõnda nimetab ta maniküüri – olevat sama hea kui pihil- ja laualkäimine,” tähendas Karin.
„Üsna õige,” kinnitas Mägar. „Sest milleks käiakse pihtimas ja laual? Et saada igaveseks, eks. Ja mille kaudu? Hinge kaudu. Aga inimene võib end igavestada ka ilu kaudu, sest ilu on samuti igavene nagu hingki. Seda on meie daamid aimanud loomusunnilikult. Sellepärast pole ime, kui kirikud kipuvad tühjaks jääma: mehed palvetavad börsil, naised mani- ja pediküüril, ripsmete ja huulte värvimisel. See on uus usk, usk värvide ja ilusate kunstide igavikku, lühidalt – võõbatud igavikku. Nõnda läheneme uuesti loodusele ja loomale, kellest kristlik ebakultuur meid eraldanud. Sest öelge ometi, mu daamid, miks ei tohi õige kultuurinimene end värvida, kui seda teeb iga metslane, loom ja taimgi? Tummad kaladki muudavad värvi, kui saabub igaviku silmapilk, s. t. kudemine, mis tähendab sigitust, aga inimene ei või? Kultuurinimene ei tohi? Miks siis mitte? tahaksin teada. Või
