Pilu töötas oma nurgas täie hooga edasi, lastes ainult harva pilgu lokaalis ümber lennata, et sealt tabada, mis tabada on. Muidugi, proua Meelile räägitud põhjus kohvikus töötamiseks oli ainult teravmeelne nali. Aga tõeline tuum seisis selles, et Pilu arvates kirjanik on ühiskondlik loom, nagu iga teinegi inimene, ja tema tegevus ühiskondlik tegevus, nagu vekslile allkirja nõutaminegi. Kui nüüd teised ühiskonnaloomad on hakanud oma asju ajama kohvikus, siis peab seda tegema ka kirjanik, mille õilsaks eeskujuks olevat kogu Euroopa. Ei ole paremat vastumürki vaimuinimese individualistlikule eraldumisele kui kohvikus töötamine: nõnda muutud tõelikuks ühiskonnaloomaks kogu oma olemusega. Pealegi arvas Pilu, et olevat võimata seltskonnast ja seltskonnale kirjutada, kui pole midagi haisevat nina all.
VII
Kohviku ukse ees soendava päikese paistel proua Horst andis kaaslastele kätt ja läks oma teed. Tema sünnitaski iseloomult ja ka välimuselt teistega võrreldes teatud lahkkõla – oli kehaliselt tugev ja käitus sagedasti peaaegu jõhkralt.
„Mis mees küll niisukesega peaks tegema,” tähendas proua Meeli, kui Horst oli läinud.
„Jah, dromedaar,” lausus proua Itam õrnalt ja pöördus siis Karini poole küsimusega:
„Miks olete viimasel ajal nii nukker ja vaikne?”
„Ah! mured,” ohkas Karin.
„Ja teie lasete murede pärast nina norgu!” hüüdis proua Meeli, nagu poleks ta enam see inimenegi, mis kohvikus. Ka silmist oli hiljutine luulelikkus kadunud.
„Aga mis siis teha?” küsis Karin nõutult.
„Las mees muretseb, milleks mina,” ütles proua Meeli.
„Jah, mina veeretan küll kõik oma mured mehe kaela,” ütles ka proua Itam, kuid ikka veel endise mahedusega, nagu poleks hele päikene ja karge õhk tema häält põrmugi mõjutanud. „Ja pealegi,” jätkas ta nagu lohutades, „kel pole tänapäev muresid.”
„Arushaadav!” hüüdis proua Meeli. „Valitsus ei hoolitse rahva eest, see on kõik. Minu mees ütleb ikka, et Toompeale on uut tuult vaja. See on lihtsalt pöörane, mis nad teevad: nad ei anna enam laenu. Minu mees tahtis autot osta, aga nüüd tuleb välja, ei saa. Ja põhjust pole mingisugust muud, kui et pank ei anna raha. Mõistate: lihtsalt ei anna.”
„Minu mees ütleb, et tema ei või kurta,” lausus proua Itam paitavalt. „Muu seas ma isegi rääkisin paari inimesega, kel sidemed. Nemad ütlesid, et asi pole veel sugugi nii hull, inimesed karjuvad muidu. Ja nõnda selguski, kui mees läks asju ajama, et asi pole tõesti mitte veel hull.”
„Ah, minu mees on ju nii saamatu!” ütles proua Meeli.
„Kas mehed pole üldse pisut saamatud ja kõhklejad?” küsis nüüd Karin.
„Aga sellepärast peamegi ise kaasa aitama,” lausus proua Itam asjatundlikult ja veenvalt. „Elu on raskeks muutunud, sellepärast peame ka meie naised kaasa töötama.”
Selle veendumusega lahkus proua Itam ja astus ühte suuremasse delikatesside ärisse, kuna ta enne vabanduseks seletas:
„Pean kalamarja ja muud tühja-tähja koju viima, ootan õhtuks võõraid.”
„See naine oskab,” ütles proua Meeli kadestavalt, kui olid Kariniga jäänud kahekesi. „Oled sa märkinud tema häält? Mina ei mõista, mis need mehed selles leiavad. Togud! Kõigepealt tema oma mees. Saad sa sellest aru, et tema oma häälega muretseb raha ja nõnda nad elavad. Tahaksin ainult teada, kas palja häälega. Aga ühes on tal ometi õigus, meie ise peame hakkama energilisemalt kaasa töötama. Mehed üksi enam ei suuda, kui tahame seisusekohaselt ära elada.”
Ja nagu oleks tal kaasatöötamisega pakiline rutt, andis ka tema Karinile kätt ja tõttas minema. Nõnda jäi Karin üksinda. Ta sammus natukene maad mõttes edasi, ilma et õieti oleks näinud vastutulijaid ja möödaminejaid, siis aga äkki vaatas ta käel kella ja lausus:
„Pole kodus.”
Ta mõtles nimelt advokaat Paraleppa. Teda ta oleks tahtnud nüüd kohata, temaga rääkida. Karin ei võinud midagi sinna parata, et ta mõnikord, kui oli istunud ühes naistega kohviku sinendavas õhus ja kuulanud nende juttu kas isekeskis või meestega, tundis, nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru. Tema leidis, et mehed on palju karskemad ja ideaalsemad kui naised. Kui see aga vastupidi paistab, siis ainult sellepärast, et naised mehi selleks ahvatlevad, nagu tõendas seda ka see paljukogenud arst, keda Karin omal ajal tema sõnade pärast pidi korrale kutsuma.
„Armuline proua,” ütles see arst siis lihtsa avameelsusega, „ma olen teile väga tänulik, et te mu sellest kahemõttelisest kohusest vabastate, teie suguõed on enamasti vastupidises arvamuses.”
Nõnda ütles ta, ja Karinil oli tol korral peaaegu häbi kuuldes, et tema pole, nagu ta suguõed. Ta oli katsunud saada teiste sarnaseks, aga polnud seda vist suutnud õieti tänini. Ta jõudis küll edasi, aga siis leidis ta äkki ühel ilusal päeval, et tema suguõed on veel rohkem edasi jõudnud. Nõnda sörkis ta teiste sabas ja arvas, et ainult meestega suudab ta sammu pidada. Jõudnud oma mõttelõngaga sinnapaika, ta eksiv pilk tabas kusagil ukse kõrval seinal kaks valget plaati, mis asetsesid teineteise all. Ühel sildil seisis must valgel: Ida Langebrunn, hambaarst ja teisel: Aleks. Karim, hambaarst. Need olid mees ja naine, sildid kuulusid aga nende vallalisse põlve.
Karin oli millalgi Ida Langebrunniga koolis ühel pingil istunud, aga päris hästi polnud ta temaga kunagi sobinud. See oli siis pisut kadaklik tüdruk, kelle kodus pursiti saksa keelt. Käitumiseltki püüdis ta olla kuidagi peen, mis ärritas Karinit kui edev vigurdamine. Paljud aastad Ida kadunud silmapiirilt, aga siis ilmus ta uuesti hambaarstina. Karinit tänaval kohates, ta kutsus end vaatama. Aga kaua aega Karin ei saanud sellega hakkama. Alles siis, kui kuulis, et Ida ammugi mehel ja et tema ja ta laste seaduslik nimi Karim, astus Karin millalgi juhuslikult sisse. Ka tol korral oli ta tuju millegipärast nigel nagu tänagi. Ja tal tuli äkki meelde, et ta üldse ainult halva tujuga Ida pool käinud, nagu oleks see mingisugune piksevarras. Nõnda astus ta tänagi sisse ja ütles Idale, kes ise ukse avas:
„Mul on täna halb tuju, tulin sellepärast sinu juurde, sina mõjud ikka nii rahustavalt.”
„Mees ütleb mulle sedasama,” vastas Ida ja viis Karini saali, kus lisas: „Jumal tänatud, tulid õigel ajal, suur robin on läbi. Üks ootab, see tahab mehe juurde.”
„Kas keegi üldse sinu juurde tuleb, kui mees seal on?” küsis Karin.
„Ikka tuleb,” vastas Ida lihtsalt. „Mõni nainegi tuleb.”
„On see võimalik?!” imestas Karin. „Mina pole veel kunagi hambaarsti juures käinud…”
„Õnnelik inimene!” hüüdis Ida vahele.
„Aga kui ma kunagi peaks minema,” jätkas Karin, „siis läheks ma tingimata mõne mehe juurde. Tuleks kas või sinu mehe, mitte aga sinu enda juurde. Mul kohe ei ole naiste sisse usku.”
„Ka iseenda sisse mitte?” küsis Ida.
„Iseendasse on,” vastas Karin.
„No näed, tähendab, sul ikka on naistesse usku,” naeris Ida ja lisas juurde: „Mul polnud alguses iseendasse kuigi palju usku, aga töö ise toob usu. Ja tead, mis otsusele mina olen tulnud: mehed suudavad ainult sellepärast meist rohkem, et neil on rohkem usku iseendasse. Üldse on mehed usklikumad
