suurust proua Vauquer alati mõõtis silmaga.
«Seiklus?» küsis Poiret.
«Noh, ja mispärast teie siis imestate, vana toru,» lausus Vautrin Poiret’le. «Härra Rastignac on selleks just nagu loodud.»
Preili Taillefer heitis argliku pilgu noorele üliõpilasele.
«Jutustage meile oma juhtumus,» palus proua Vauquer.
«Olin eile ballil ühe oma nõbu, proua vikontess de Beauséant’i pool, kel on hunnitu maja, siidiga kaetud ruumid, ühe sõnaga, kes andis meile toreda peo, kus lõbustasin end nagu kuninga …»
«…kene,» katkestas teda Vautrin poolelt sõnalt.
«Mu härra,» ütles Eugène elavalt, «mida tahate sellega öelda?»
«Ma ütlen kene sellepärast, et kuningakesed lõbustavad end palju rohkem kui kuningad.»
«See on õige. Mina oleksin pigem väike muretu kuningakene kui kuningas, sellepärast et …» ütles Poiret.
«Lühidalt,» katkestas teda üliõpilane, «ma tantsisin ballil ilusaima naisega, hurmava krahvinnaga, kaunima olevusega, keda iial olen näinud. Pea oli tal ehitud virsikuõitega, küljele oli kinnitatud ilusaim lillekimp elavatest lõhnavatest lilledest. Ah! te oleksite pidanud teda nägema, võimatu on kirjeldada tantsust õhetavat naist! Ja mõelge ometi, täna hommikul kohtasin seda jumalikku krahvinnat kella üheksa paiku jalgsi Grès’ tänavas. Oh, süda peksis mul, kujutlesin …»
«Et ta tuleb siia,» lausus Vautrin, heites tähendusrikka pilgu üliõpilasele. «Ta läks arvatavasti liigkasuvõtja papa Gobsecki juurde. Kui tuhnite Pariisi naiste südames, leiate sealt alati kõigepealt liigkasuvõtja ja siis alles armsama. Teie krahvinna nimi on Anastasie de Restaud ja ta elab Helderi tänavas.»
Selle nime juures silmitses üliõpilane teravalt Vautrini. Isa Goriot tõstis äkki pea, heitis mõlemale kõnelejale särava pilgu, täis rahutust, mis üllatas pansionäre.
«Christophe jõuab liiga hilja pärale, tähendab, ta läks juba sinna!» hüüdis Goriot valuliselt.
«Ma aimasin,» ütles Vautrin, kummardudes proua Vauquer’ kõrva juurde.
Goriot sõi masinlikult, isegi teadmata, mida ta sõi. Sel hetkel näis ta totram ning rohkem enesesse suletud kui iialgi enne.
«Kes pagan võis teile öelda ta nime, härra Vautrin?» küsis Eugène.
«Ahah! Mis seal öelda ongi!» vastas Vautrin. «Isa Goriot teadis seda! Mispärast ei peaks siis mina seda teadma?»
«Härra Goriot?» hüüdis üliõpilane.
«Kuidas!» hüüdis vaene vanake. «Ta oli siis eile väga ilus?»
«Kes?»
«Proua de Restaud.»
«Kas te näete seda vana koid,» lausus proua Vauquer Vautrinile, «kuidas ta silmad lõkkele löövad.»
«Ta peab siis teda ülal?» küsis preili Michonneau tasasel häälel üliõpilaselt.
«Oh! Ta on pööraselt ilus,» kõneles Eugène, keda isa Goriot ahnelt silmitses. «Poleks seal olnud proua de Beauséant’i, oleks minu jumalik krahvinna olnud pidukuninganna: noormeestel olid silmad ainult tema jaoks, mina olin kaheteistkümnes ta nimekirjas, ta tantsis kõik kadrillid kaasa. Teised naised olid päris vihased. Kui keegi inimene oli eile õnnelik, siis oli see tema. On täiesti õigus, kui öeldakse, et ei ole midagi ilusamat kui täies purjes fregatt, galopeeriv hobune ja naine, kes tantsib.»
«Eile õnne tipul, hertsoginna palees,» ütles Vautrin, «täna hommikul alumisel redelipulgal, liigkasuvõtja juures: sihukesed on need pariislannad. Kui nende abikaasad ei suuda rahuldada nende piiritut luksusehimu, müüvad nad end. Kui nad ei oska end müüa, lahastaksid nad oma ema, et otsida sealt, millega hiilata. Ühe sõnaga, nad on valmis kõige hirmsamaks. Vana lugu!»
Isa Goriot’ nägu, mis oli löönud üliõpilase sõnadest särama nagu päike selgel päeval, tumenes Vautrini julma märkuse puhul.
«Noh, ja kus on siis teie avantüür?» küsis proua Vauquer. «Kas kõnelesite temaga? Kas küsisite talt, kas ta ei soovi ehk õigusteadust õppida?»
«Ta ei näinud mind,» vastas Eugène. «Kui kohata Pariisi ilusaimat naist Gres’ tänavas kell üheksa, naist, kes lahkus ballilt kell kaks hommikul, kas ei ole see imelik? Ainult Pariisis võivad juhtuda sellised asjad.»
«Päh! On palju imelikumaidki!» hüüdis Vautrin.
Preili Taillefer peaaegu ei kuulanudki, niivõrd tegevuses oli ta oma eelseisva käiguga. Proua Couture andis talle märku, et ta tõuseks ja läheks riietuma. Kui mõlemad daamid olid väljunud, järgnes nende eeskujule Goriot.
«Noh, kas nägite nüüd?» ütles proua Vauquer, pöördudes Vautrini ning teiste pansionäride poole. «See on selge, ta on ruineerinud enese nende naistega.»
«Kunagi ei pane te mind uskuma,» hüüdis üliõpilane, «et ilus krahvinna de Restaud kuuluks isa Goriot’le!»
«Ma ei tahagi teid seda uskuma panna,» ütles Vautrin tema jutu vahele. «Teie olete veel liiga noor, et tunda Pariisi; hiljem saate teada, et siin leidub neid nõndanimetatud kirgede inimesi …»
Nende sõnade juures vaatles preili Michonneau Vautrini arusaaja ilmega. Ta oli nagu rügemendihobune, kes kuuleb pasunahäält.
«Ahah!» ütles Vautrin, katkestades oma kõne ning heites preilile läbitungiva pilgu. «Kas meilgi ei ole oma pisikesi kirgi, mis?»
Vanatüdruk langetas silmad nagu nunn, kes näeb raidkujusid.
«Nojah,» jätkas Vautrin, «need inimesed võtavad enesele pähe mingi idee ega lase seda enam valla. Nad janunevad vaid teatava vee järele, mis on võetud teatavast kaevust, see on aga sageli seisev; et sealt juua, müüksid nad oma naise, lapsed; nad müüksid oma hingegi kuradile. Ühtedele on see kaev mäng, börs, pildi- või putukakollektsioon, muusika; teistele aga naine, kes oskab neile valmistada maiuspalasid. Sihukestele võite pakkuda kogu maailma naisi, nad vilistavad, nad tahavad ainult seda, kes rahuldab nende kirge. Sageli ei armasta see naine neid põrmugi, kohtleb neid toorelt, müüb neile väga kallilt rahuldusekübemeid; aga meie narrid ei väsi ning viiksid oma viimse voodivaiba pandimajja, et anda neile oma viimne kopikas. Isa Goriot on neid inimesi. Krahvinna ekspluateerib teda, sest vanamees on diskreetne. Seal on see kõrgem seltskond! Vaene kohtlane mõtleb ainult temast. Väljaspool oma kirge on ta sõge loom. Kuid juhtige jutt sellele ainele, ta nägu lööb hiilgama nagu teemant. Ei ole raske mõista seda saladust. Täna hommikul kandis ta kullatud hõbekangi sulatamisele, nägin teda minevat papa Gobsecki juurde Grès’ tänavasse. Pange hästi tähele. Tagasi tulnud, saatis ta krahvinna juurde selle va tobeda Christophe’i, kes näitas meile aadressi kirjal, milles oli tasutud veksel. On ju selge, et kui krahvinna läks selle rahalaenutaja juurde, oli asjaga rutt. Isa Goriot maksis galantselt tema eest. Et seda mõista, ei ole vaja suurt peamurdmist. See näitab teile, noor teadusejünger, et sel ajal kui teie krahvinna naeris, tantsis, vehverdas, oma virsikuõisi keerutas ning kuuekest kergitas, pigistas teda, nagu öeldakse, king tublisti, sest ta mõtles enda või oma armukese protestitud veksleist.»
«Te äratate minus pöörast tahtmist tõtt teada saada. Homme lähen ma proua de Restaud’
