õigus seda olla, ümises laulda mingit itaalia aariat, juhtides sammud akna poole, kus seisis Eugène, niihästi selleks, et näha üliõpilase nägu, kui ka selleks, et heita pilk õuele.
«Härra krahv ootab ehk veel viivukese: proua lõpetas juba,» ütles Maurice eestuppa tagasi pöördudes.
Sel hetkel sammus isa Goriot köögitrepi kaudu värava juurde. Aulane võttis oma vihmavarju ning tahtis seda lahti lüüa, märkamata lahtist väravat, mis oli avatud, et läbi lasta aumärkidega dekoreeritud noormeest, kes juhtis tilbury-kaarikut. Isa Goriot’l jätkus vaevalt aega taandumiseks, muidu oleks ta jäänud vankri alla. Vihmavari oli kohutanud hobust, kes tõmbus kergelt kõrvale, tormates suurtrepi perrooni poole. Noormees pööras vihaselt pead, vaatles isa Goriot’d, ja enne kui viimane väljus, tervitas teda. Selles tervituses avaldus sunnitud viisakus, mida lastakse osaks saada liigkasuvõtjaile, keda vajatakse, või hädatarvilik aupaklikkus, mida nõuab teotatud mees, kuid mille üle hiljem punastatakse. Isa Goriot vastas väikese sõbraliku pealiigutusega, mis oli täis heasüdamlikkust. Need sündmused järgnesid üksteisele välgukiirusega. Liiga süvenenud, ei märganud ta, et pole enam üksinda. Korraga kuulis Eugène krahvinna häält.
«Ah! Maxime, te tahtsite juba minna?» küsis ta etteheitval toonil, millesse segunes veidi pahameelt.
Krahvinna ei olnud tähele pannud sõiduki saabumist. Rastignac pöördus äkki ümber ning nägi koketselt rõivastatud krahvinnat, seljas valgest kašmiirist hommikukleit roosade lintidega, juuksed hooletult soetud, nagu see hommikuti on pariislannadel harjumuseks; ta lõhnas, kahtlemata oli ta käinud vannis, ta ilu näis nagu pehmem ning iharam; silmad läikisid niiskelt. Noorte meeste silm oskab kõike näha: nende tunded ühinevad naisest hoovavate kiirtega, nagu taim hingab õhust olluseid, mida ta vajab; seepärast tundis Eugène selle naise käte õitsvat värskust, ilma et ta oleks neid puudutanud. Läbi kašmiiri nägi ta aluspihiku roosakaid toone, mis vilksatasid läbi kergelt avatud hommikukleidi, millel tema pilk puhkas: krahvinna ei vajanud vaalaluu abi, ainult vöö ümbritses ta painduvat pihta, tema kael kutsus armastusele, ta tuhvleis jalad olid kaunid. Kui Maxime võttis selle käe ja suudles seda, märkas Eugène Maxime’i ja krahvinna nägi Eugène’i.
«Ah, see olete teie, härra de Rastignac! Rõõmustan teid nähes,» ütles ta ilmel, mida iga arukas inimene oleks mõistnud.
Maxime silmitses küllalt tähendusrikkal viisil vaheldumisi Eugène’i ja krahvinnat, et sundida sissetungijat taganemisele.
«Kuule, mu kallis, loodan, et näitad ust sellele väikesele narrile.»
Selgelt ning arusaadavalt võis lugeda seda fraasi häbematu ja kõrgi noormehe pilkudest, keda krahvinna Anastasie oli nimetanud Maxime’iks ja kellele krahvinna küsivalt otsa vaatas selle alistuva tähelepanuga, mis paljastab kõik naise saladused tema enese aimamatagi. Rastignac tundis äkki vaenu selle noormehe vastu. Kõigepealt kõnelesid talle Maxime’i kaunilt lokitud blondjuuksed, kuivõrd hirmsad tema enda juuksed olid; Maxime’il olid peened ja puhtad saapad, kuna tema omad kõigest ettevaatusest hoolimata kandsid kergeid mudajälgi; lõpuks kandis Maxime elegantselt ümber piha istuvat kuube, milles ta sarnanes ilusa naisega, kuna Eugène’il kell pool kolm päeval oli seljas must frakk. Charente’i vaimukas poeg tundis seda üleolekut, mida saavutas oma riietusega see suur ning sihvakas, selgesilmne, kahvatunahaline dändi, üks neist meestest, kes on suutelised kas või vaeslapse paljaks riisuma. Eugène’ilt vastust ootamata põgenes proua de Restaud nagu tugeva tiivaliigutusega teise salongi, hõljutades oma hommikukuue hõlmu, mis rullusid lahti ning kinni, andes talle liblika välimuse, ja Maxime järgnes temale. Vihane Eugène sammus Maxime’i ning krahvinna kannul. Need kolm isikut ühinesid kamina ees, keset suurt salongi. Üliõpilane teadis väga hästi, et segab seda vastikut Maxime’i; kuid riskeerides äratada proua de Restaud’ pahameelt, tahtis ta dändit segada. Äkki meenus talle, et oli näinud seda noormeest ballil proua de Beauséant’i pool, ta aimas, kes Maxime on proua de Restaud’le, ja selle noorusliku julgusega, mis sunnib tegema suuri lollusi või saavutama suuri võite, ütles ta endamisi:
«Siin on mu rivaal, tahan saavutada võidu tema üle.»
Ettevaatamatu! Ta ei aimanud, et krahv Maxime de Trailles laskis end meeleldi solvata, laskis esimesena ning surmas oma vaenlasi. Eugène oli osav kütt, kuid lasketiirul polnud ta veel tabanud kahekümne kahest nukust kahtekümmet.
Küdeva kamina ees viskus noor krahv tugitooli, võttis tangid ja soris tules nii ägeda, nii tusase liigutusega, et Anastasie ilus nägu läks järsku kurvaks. Noor naine pöördus Eugène’i poole, heites talle ühe neist külmküsivaist pilkudest, mis ütlevad nii ilmekalt: «Mispärast ei lähe te ära?» ja mille peale hästikasvatatud inimesed oskavad kohe leida neid fraase, mida peaks nimetama väljumisfraasideks.
Eugène tegi meeldiva näo ning ütles:
«Armuline proua, mul oli kiire teid jälle näha, et …»
Ta peatus poolel sõnal. Uks avanes. Härra, kes oli juhtinud sõidukit, ilmus kübarata, ei teretanud krahvinnat, vaatles murelikult Eugène’i ning ulatas käe Maxime’ile, sõnades: «Tere hommikust!» vennaliku tundeväljendusega, mis suuresti üllatas Eugène’i. Noored provintslased ei aima, kui magus on elu kolmekesi.
«Härra de Restaud,» ütles krahvinna üliõpilasele, osutades oma mehele.
Eugène kummardas sügavasti.
«Härra de Rastignac,» jätkas ta, tutvustades Eugène’i krahv de Restaud’le, «vikontess de Beauséant’i sugulane Marcillacide kaudu; mul oli heameel teda kohata vikontessi viimasel ballil.»
Vikontess de Beauséant’i sugulane Marcillacide kaudu! Krahvinna lausus neid sõnu peaaegu pühalikult, teatava kõrkuse mõjul, mida tunneb majaperenaine, kes tahab näidata, et tema majas käivad ainult suursugused inimesed; neil sõnadel oli maagiline mõju: krahv loobus oma külmast tseremoniaalsusest ning teretas üliõpilast.
«Rõõmustab teiega tuttavaks saada, härra de Rastignac,» ütles ta.
Isegi krahv Maxime de Trailles heitis Eugène’ile rahutu pilgu ning loobus järsku oma häbematust toonist. See nõiakepilöök, mille võimsaks põhjuseks oli nimi, avas lõunamaalase ajus kolmkümmend laekakest ning andis talle tagasi kogu ta äsja ettevalmistatud vaimukuse. Äkilise sähvatuse valgusel nägi ta korraga selgesti Pariisi kõrgema seltskonna õhkkonda, mis oli alles sombune ta ees. Vauquer’ pansion ja isa Goriot nihkusid sel hetkel kõik väga kaugele ta mõtetest.
«Arvasin, et Marcillacide perekond on välja surnud,» ütles krahv de Restaud Eugène’ile.
«Seda küll, mu härra,» vastas Eugène. «Minu vanaonu, ševaljee de Rastignac naitus Marcillacide perekonna pärijannaga. Tal oli ainult üks tütar, kes abiellus marssal de Clarimbault’ga, proua de Beauséant’i ema poolt vanaisaga. Meie oleme noorem haru, ning seda vaesem, et minu vanaonu, aseadmiral, kaotas kogu oma varanduse kuninga teenistuses. Revolutsiooniline valitsus ei tunnistanud meie võlanõudeid tema poolt teostatud India ühingu likvideerimisel.»
«Kas ei olnud te vanaonu «Vengeuri» komandör enne 1789. aastat?»
«Just nii.»
«Siis tundis ta minu vanaisa, kelle komando all oli «Warwick».»
Maxime kehitas kergelt õlgu, vaadates proua de Restaud’le otsa, nagu oleks tahtnud öelda: «Kui ta sellega hakkab oma mereväest vestlema, oleme kadunud.» Anastasie mõistis härra de Trailles’ pilku. Naistele omase kummalise enesevalitsemisega lausus ta naeratelles:
«Tulge, Maxime, pean teilt midagi küsima. Mu härrad, jätame teid kahekesi koos sõitma
