on ju teie Pariis soomülgas!» lausus Eugène jälkuseilmega.
«Jah, imelik mülgas,» vastas Vautrin. «Need, kes siin läbi muda rühivad sõidukeis, on ausad inimesed; need, kes jalgsi sõtkuvad, on kelmid. Juhtub teil õnnetus tühigi asi sisse vehkida, ja teid näidatakse nagu haruldust Kohtukoja platsil. Varastage aga miljon ja salongides kõneldakse vaid teie voorustest. Te maksate kolmkümmend miljonit sandarmeeriale ning kohtule, et säilitada seda moraali … Väga kena.»
«Kuidas!» hüüdis proua Vauquer. «Kas isa Goriot sulatas oma ülekullatud lauanõud?»
«Kas ei olnud seal kaks tuvikest kaanel?» küsis Eugène.
«Justament.»
«See oli talle väga armas, ta nuttis taldrikut ning kaussi sõtkudes. Nägin seda juhtumisi,» ütles Eugène.
«Ta hoidis seda nagu oma silmatera,» lausus lesknaine.
«Kas näete seda kohtlast, milline kirglikkus temas peitub!» hüüdis Vautrin. «See naine oskab kõditada ta hinge.»
Üliõpilane läks oma tuppa. Vautrin väljus. Mõni minut hiljem istusid proua Couture ja Victorine sõidukisse, mida Sylvie oli käinud neile otsimas. Poiret pakkus oma käsivarre preili Michonneau’le ja mõlemad läksid Botaanikaaeda jalutama, et kasutada kahte päeva ilusamat tundi.
«Kae, peaaegu nagu noorpaar,» ütles tüse Sylvie. «Esimest korda lähevad nad täna koos välja. Nad on mõlemad nii kuivad, et kui teineteise vastu põrkavad, särtsub neist tuld nagu tulerauast.»
«Ettevaatust siis preili Michonneau salliga!» kostis proua Vauquer naerdes. «See lööb lõkkele nagu kulu.»
Peale lõunat kella nelja paiku tagasi tulles nägi Goriot kahe suitseva lambi valgusel Victorine’i, kelle silmad olid punased. Proua Vauquer kuulas jutustust tagajärjetust hommikusest visiidist Tailleferi poole. Härra Taillefer, keda tütre ning selle vana naise külaskäik tüütas, oli lasknud nad tulla enese juurde, soovides nendega läbi rääkida.
«Armas proua,» jutustas proua Couture proua Vauquer’le, «kujutlege ometi, ta ei pakkunud isegi istet Victorine’ile, kes seisis kogu aeg püsti. Mulle ütles ta vihata, täiesti külmalt, et me ei vaevaks end tema juurde tulekuga; et preili – ta ei nimetanud teda oma tütreks – teeb enesele kahju tema silmis, tüüdates teda (kord aastas, koletis niisugune!); ta oli naitunud Victorine’i emaga kaasavarata, nii ei olevat tütrel midagi nõuda; ta kõneles kõige karmimaid sõnu, mis panid vaese lapse pisaratesse uppuma. Väike heitis siis isa jalge ette ja ütles talle julgelt, et käib ainult oma ema pärast peale, ja et ta alistub nüüd nurinata isa käsule; kuid vannutab teda, lugegu ta vaese õndsa ema testamenti; ta võttis kirja ja ulatas isale, öeldes talle oma südame sügavaimast põhjast kõige ilusamaid asju maailmas. Mina ei tea, kust ta need võttis, jumal sisendas talle need, sest vaene laps oli nii innustatud, et teda kuulates nutsin nagu narr. Ja teate, mis see kole mees tegi? Ta lõikas oma küüsi! Ta võttis kirja, mida vaene proua Taillefer oli niisutanud pisaratega, ning viskas selle kaminale, öeldes: «Väga hea!» Ta tahtis tõsta üles oma tütre, kes haaras ta kätest kinni, et neid suudelda, kuid isa tõmbas nad tagasi. Kas ei ole see jõle? Tema poeg, see suur suli, astus sisse oma õde teretamata.»
«Ons nad koletised?» lausus isa Goriot.
«Ja siis,» vastas proua Couture vanamehe hüüatusele tähelepanu pööramata, «läksid isa ja poeg minema, kummardades minu poole ning paludes neid vabandada: neid ootavad kiired toimingud. Seal ongi visiit! Vähemalt nägi ta oma tütart. Ma ei mõista, kuidas võib ta tema maha salata: tütar sarnaneb ju temaga nagu kaks tilka vett.»
Sise- ja välispansionärid ilmusid üksteise järel, teretades vastastikku ning öeldes üksteisele neid tühiseid väljendusi, mis kujundavad Pariisi teatavais rahvakihtides huumorimeele, mille olulisem osa on lollus ja mille väärtus koosneb peaasjalikult žestist või hääldamisest. Seda laadi žargoon muutub alatasa. Nali, mis moodustab selle põhiolluse, ei välta kunagi kuudki aega. Poliitiline sündmus, protsess kriminaalkohtus, tänavalaul, mõne näitleja vembud – kõik on kõlblik selleks vaimuteravuse mänguks, milles ideid ning sõnu võetakse kõigepealt nagu palle, loopides neid edasi-tagasi nagu reketiga. Hiljuti leiutatud dioraama, mis viis optilise illusiooni kõrgemale astmele kui panoraamas, oli toonud enesega kaasa mõnedes maalikunstnike ateljeedes nalja lisada igale sõnale raama, sõnamoonutuse, mille keegi noor maalikunstnik, Vauquer’ pansioni harilik külastaja, oli siin käibele lasknud.
«Noh, härra Poiret,» küsis muuseumiametnik, «kuidas käib teie auväärt terviseraama?»
Siis, vastust ootamata:
«Minu daamid, te olete kurvad,» ütles ta proua Couture’ile ja Victorine’ile.
«Kas saab juba lõunat?» hüüdis Horace Bianchon, arstiteaduse üliõpilane, Rastignaci sõber. «Mu pisikõtukene on usque ad talones (ladina k. vajunud alla jalakandadeni).»
«Täna on tore külmaraama!» lausus Vautrin. «Liigutage end ometi, isa Goriot. Pagana pihta! Teie jalg katab kogu ahjusuu.»
«Kuulsusrikas härra Vautrin,» ütles Bianchon, «mispärast ütlete külmaraama? See on viga, peab olema külmraama.»
«Ei,» ütles muuseumiametnik, «peab ütlema külmaraama, nagu seda nõuab reegel: «Mu jalad tunnevad külma.»»
«Ahah!»
«Seal ongi tema ekstsellents markii de Rastignac, ebaõigusteaduse doktor!» hüüdis Bianchon, haarates kinni Eugène’i kaelast ning surudes teda peaaegu lämbumiseni. «Ohoi! Kus on siis teised? Ohoi!»
Preili Michonneau astus vaikselt tuppa, teretas sõnalausumata lõunalisi ja istus kolme naise lähedusse.
«See vana nahkhiir ajab mulle ikka külmavärina peale,» kõneles Bianchon tasasel häälel Vautrinile, osutades preili Michonneau’le. «Uurin praegu Galli süsteemi ja leian tal juudakühme.»
«Kas olete tutvust teinud Juudaga, mu härra?» küsis Vautrin.
«Kes ei oleks kohanud teda!» vastas Bianchon. «Ausõna, see kahvatanud vanapiiga mõjub minusse nende pikkade usside sarnaselt, kes pikapeale ära närivad kogu palgi.»
«Näe, milleni jõutakse lõpuks, noormees!» ütles Vautrin, siludes oma põskhabet.
«Ja roos, ta õilmitses, kuis õilmitseb üks roos,
vaid ainsa hommiku.»
«Ahah! Milline tore supiraama!» ütles Poiret, nähes Christophe’i sisse astuvat, supitirin aupaklikult käes.
«Vabandage, mu härra,» lausus proua Vauquer, «see on kapsasupp.»
Kõik noored inimesed pahvatasid naerma.
«Sisse kukkunud, Poiret.»
«Poirrrette’ikene, sisse kukkunud!»
«Mamma Vauquer’le kaks punkti juurde!» hüüdis Vautrin.
«Kas keegi pani täna tähele hommikust udu?» küsis ametnik.
«See oli pöörane, enneolematu udu,» vastas Bianchon. «Morn, melanhoolne, roheline, ängistav udu, gorioolik udu.»
«Gorioraama,» ütles maalikunstnik,
