muljet kinnitab ka Anna Saha võrdlev iseloomustus J. Liivi hoiakute muutumise suhtes 1880.–1890. aastate vahetusel. 1885.–1887. a. kohta kirjutab A. Sahk: „Temaga oli raske tuttavaks saada, ta oli väga umbusklik, nagu kartis mind. [–] ta oli minu meelest ikka väga rahutu, kärsitu, kiirestas, nagu oleks keegi teda oodanud – mulle oli see võeras, ma lugesin talle epistlid, et ei pea mitte kaasinimeste rahu ära viima, peab vagusalt istuma jne.“ Pikapeale olevat Liiv seltskondlikumaks muutunud: loeti ja kritiseeriti kirjandust, oldi rõõmsad ja ehitati õhulosse. Siis polnud ta juures kurvameelsust märgata, noormees olevat ainult kartnud, et ta Goldinguid segab, ja kaevanud, et vaesus teda kinni naelutab. Vahepal ei puutunud A. Sahk Liiviga kokku. Kui ta kirjanikku aga 1891. a. nelipühade aegu Rakveres kohtas, oli mulje hoopis teine: „Ta oli nende aastate jooksul hästi mehelikumaks läinud, ilusad haritud inimese kombed omandanud, hästi riietud, taieste ideaalne noormees.“ (A. Sahk F. Tuglasele 14. II 1927.) Tegemist on siis selle Liiviga, kes vaatab meile vastu tuntud 1892. a. fotolt. On ääretult kurb, et see comme il faut paari aasta pärast kokku varises.
A. Sahk annab eespool tsiteeritud kirjas edasi ka olulise teate L. Goldingu ja J. Liivi vahekorra edasise arenemise kohta. Mainitud 1891. a. nelipühade aegselt külastuselt tagasi pöördudes teinud kirjanik ettepaneku, et ta läheb ja palub Liisa vanematelt nende tütre kätt. L. Golding soovinud aga seda sammu veel edasi lükata. Niisiis, kui üldiselt on just Liivi saamatuses süüdistatud, oli vahekorra luhtumises ehk oma osa ka Liisa kahtlemisel.
Liivi kirjad olid 1919. a. detsembrini Koerus Sahkade käes. Siis saatis K Sahk need Tartusse Mihkel Kampmaale, kes kasutas neid kui vahetuid algallikaid oma 1923. aastal ilmunud „Eesti kirjandusloo peajoonte“ III jao kirjutamisel. Nähtavasti läkitas Kampmaa 1923. aastal kirjad Sahkadele tagasi.
Järgmisena tundis Liivi kirjade vastu huvi E Tuglas, kes kirjutas 1927. aastal oma suurt monograafiat Liivist. A. Sahk saatis need teele 14. veebruari paiku. Tuglas on Liivi elu ja kirjandusliku tegevuse üksikasjade valgustamisel kirju ulatuslikult tsiteerinud. Et uurija ei seadnud sõnumikke nende õigesse ajalisse järjekorda, sattus Tuglase monograafiasse eksimusi. 1958. a. ilmunud uurimuse „Juhan Liiv“ teises trükis on küll kõrvaldatud trükivead ja tehtud mõningaid õigekeelsuslikke parandusi, kuid Liivi kirjade käsitluses pole muudatusi läbi viidud.
1951. a. omandas E Tuglaselt kõne all olevad kirjad Kirjandusmuuseum, mis muutis nad teaduslikule avalikkusele kättesaadavaks.
Kui käesoleva väljaande koostaja hakkas kirjutama oma 1964. aastal ilmunud ülevaadet Juhan Liivi elust ja loomingust, tuli läbi töötada ka ta kirjad L. Goldingule. Selgus, et aastakümnete jooksul oli nende dokumentide ajaline järjekord segi läinud, lahku oli sattunud ka ühe ja sama kirja lahtisi lehti. Põhjuseks osutus see, et Liiv oli oma sõnumikke varustanud koha- ja ajaandmetega puudulikult, eriti kirjavahetuse esimesel etapil. Nii on aastail 1885–1887 kirjutatud 20 kirja hulgas aastaarv märgitud ainult kolmel juhul. Aastad 1892–1893 on andmetelt täielikud. Üldse puudub kirjutamisaasta 37 juhul, kirjutamiskoht – 14 korral. (Kolmel kirjal puuduvad igasugused andmed.) Täpselt on Liivi poolt tähistatud 71 kirja. On ka pöördumise ja allkirjata sõnumikke.
Nii tuli kõigepealt kindlaks määrata kirjade kronoloogiline järjekord. Tegin seda sisu, käekirja, paberi jm. kaudsete tunnuste järgi. Selgus, et 16 kirja või kirjaosa olid sattunud väära kohta.
Juhan Liivi kirjadest Liisa Goldingule on varem trükis ilmunud kaks kirja M. Kiho (Vikerkaar 1987, nr. 12, lk. 78–81) ja viis kirja A. Vinkli vahendusel (Looming 1995, nr. 11 lk. 1513–1520).
Kirjavahetuse põhjal on Hendrik Lindepuu loonud näidendi „Kas teda hoida saab“ („Vanemuises“ 1988). Olev Remsu filmistsenaariumis „Poeet“ („Edasi“ 1988, raamatuna 1993) leiame hulgaliselt reministsentse J. Liivi kirjadest.
Liivi kirjad on kiiruga paberile visatud, eriti varasemad ka väga tihedate ridadena kokku surutud. Mõnigi kord hakkas ta kirjutama, kui posti ärasaatmise aeg oli just kätte jõudmas. Ilmselt pole kirjanik oma sõnumikke pärast kirjutamist üle lugenud: nendes leidub sama sõna või silbi kordamist, aga ka sõnaosade ning tähtede vahelejäämist. On juhtumeid, kus Liiv pole kirjutamise käigus lause konstruktsiooni muutes lause algusosa selle lõpuga kooskõlla viinud.
Liivi keelekasutuse aspektilt on kirjad vägagi kõnekad, kõnekamad kui ta varasem trükis ilmunud proosa ja luule, mille tekstid on läbi teinud toimetajate korrektuuri. Kirjavahetuse algusaastate sõnumikud on kirjutanud vähese haridusega külapoiss, kelle keelepruugis valitses küllalt silmatorkavalt Kodavere murrak: o asemel kohati õ (õli), ei asemel õi (tõine), isi pro ise, tuas pro toas. Väga iseloomulik on neljasilbiliste verbide Kodavere esindus: kirjutata pro kirjutada, samuti sõna hakkama astmevahelduseta kasutus (hakkada). Vähem on puhtkodaverelist sõnavaras: ennegi ‘ainult’, esimene ‘eelmine’, ju ‘juba’ jt. Teine osa Liivi keelekasutuse iseärasusi tänapäeva keelega võrreldes on tingitud tolleaegse kirjakeele uususest (auu, sui, käskisivad, õnnetumad). Hilisemates kirjades hakkab Liivi keel järk-järgult lähenema kirjakeelele, mida kahdemata ajendas töötamine tolleaegsete tuntud ajalehtede toimetustes. Esitatavad tekstid on ainuke allikas, mis dokumenteerib Liivi kodunemist kirjakeelega.
Käesolevas väljaandes avaldatakse kirjad terviklikul kujul. Daatumites säilib vana kalender. Liivi poolt allakriipsutatud lauseosad esitatakse sõrendatult [rasvaselt], kahe joonega esiletõstetud sõnad on toodud rasvaselt. Sõnaseletused ja lühemate võõrkeelsete tekstiosade tõlked leiame joone alt, kommentaarid raamatu lõpust. Tekstides ja kommentaarides esinevate isikute biograafilised andmed on antud nimeloendis.
Et võimaldada Liivi keelekasutuse arengulist jälgimist, on kirju redigeeritud võimalikult ettevaatlikult. Parandatud on nn. näpuvead (s.o. vastu autori tahet kogemata teksti sattunud kirjakomistused) – sõna või silbi ekslik kordamine, vahelejäänud silbid ja tähed, tähtede puuduvad täpid, lausekonstruktsiooni muutumise tõttu sugenenud lapsused. Kirjade sisu mõistmise huvides lisatud sõnad või nende osad on pandud nurksulgudesse.
Tänapäeva reeglitega on kooskõlla viidud puhtortograafilised keeleelemendid, interpunktsioon, kokku- ja lahkukirjutamine, suur ja väike algustäht. Liivi kirjaviisi kõikuvusi ei ole ühtlustatud (adres(s)~aadres(s), sõbranna-sõbrana). Säilitada on püütud nii ajastu keele iseärasusi kui ka selle kodaverelist tausta. Viimases taotluses on redigeerijale hindamatut abi osutanud dr. Valdek Pall, mille eest talle suur, suur aitäh.
Liivi kolm saksa keeles kirjutatud kirja on keelelt ja stiililt ebaühtlased, vigaste ja vananenud keelendite kõrval torkavad silma ka baltisaksa keelepruugi iseärasused. Samas esineb muust tekstist erinevat voolavat ja poeetilist keelt sisaldavaid lauseid ja lõike, mis võiksid pärineda Liivile tuntud saksa autoritelt. Nende kirjade ja ka eestikeelsetes sõnumikes esinevate saksakeelsete tekstiosade keelelist redigeerimist pole peetud otstarbekaks, parandatud on vaid ilmsed kirjakomistused. Saksakeelsed kirjad, luuletekstid ja tsitaadid on tõlkinud Liina Lukas. Kuna Liivi keelevead moonutavad mõnikord ka tekstide sisu, oli tõlkimine raske. Kirjad on tõlgitud Liivi keelevigu arvestamata, püüdes tabada kirjaniku mõttekäiku.
Kõik kirjad, millele käesolevas väljaandes viidatakse, on tallel Eesti Kirjandusmuuseumis. Liivi kirjade masinakirjakoopiaid võrdles originaalidega Ellen Kaldjärv, kellele olen tänulik ka Kirjandusmuuseumis leiduvate asjasse puutuvate korraldamata materjalide kättejuhatamise eest. Väga põhjalikku tööd, mis ületab kaugelt toimetajale esitatud nõudmised, tegi käsikirja lõplikul kordaseadmisel Eva Aaver.
Kirjaväljaande trükiks ettevalmistamine sai võimalikuks EV Kultuuriministeeriumi stipendiumi toel, mille puhul koostaja avaldab ministeeriumile siirast tänu.
Samuti on Liivi-huviline üldsus tänuvõlglane kirjastusele „Ilmamaa“ kirjade trükis avaldamise eest.
1885
1. KIRI
