mind raskeste kurvastas, siiski tulin ma õndsust tundva südamega – täis pühalisi hingeheälte helinaid – teilt ära,1 kui nägin, et õnnetus mitte suur ei olnud. Häda mulle, kes ma ennast surelikude seast kõige õnnelikumaks julgesin arvata! Ja õnnelik olin ma, aga hirmsa eestuleva valudelle!!!
Ah! Ma ei uskunud ilma. Ta on täis jäledat ülekohut, miks pidin ma teda Teie läbi uskuma hakama, uskuma hakama, et inimene õnnelik võib olla! Uskuge mind, kallis neiu, et ka siis, kui Teie mind avalikult ühe haritud seltsi ees oleksite põlates teutanud, – ka siis ei oleks see mulle nii suurt valu teinud, kui see, et ma Teid nii truuduseta tean olevat.2
Hõisake! Lööge käsi kokku ja naerge mind – kiites oma sõpradelle, et Teie pärast ühe mehe süda valu tundis! –
Nii kaunid vaimuannid, aga ometi nii suur viga? Teie ei tunne elu, aga Teiega käiakse ümber, nagu tunneksite Teie elu – nagu oleksite nende eneste sarnane – ilus mõte ühest luuletajast, ehk kes vähemalt ometi selleks tahab saada.
Kavalus aitab üksi kavalate vastu, õiglaste inimeste silmad näevad kavalust läbi.
Miks mängisite minuga õnnetumat mängi? Võidakse seda tõistega teha, minu süda ei ole veel nurjatumatest elukommetest rikutud – teda võidi ruttu haavata, aga ta ei kannata ka truuduseta olekut.
Ma paluksin hea meelega teädust, kudaviisi võib ühest naesterahvast mõelda, kes nõndaviisi teeb?
Aga ei! Ma tahan ka seda kannatada, sest minu oma süi on kõige suurem, et ma kõik seda tõeks võisin arvata – kui seäl ka tõtt seas oli, siis oli see veel kurvem nähtavus [nähtus]. Kahju läbi saadakse targaks – hää, mõnus õpetus! Õnnis on, kes isienesele elab, isi oma valu kannab ja nõnda tahan ka mina teha:
„Maailmal’ ära iial,
Hing, näita, kudas võitlesid!”3
Teie tuntud N. N.
2. KIRI
Rupsis 14. Aug. [1885].
Armas sõbranna!
Ehk küll südametunnistus mitte kõige paremas korras ei ole, et varem ei kirjutanud, mis alles nüüd teha võin, aga loodan, et varem andeks palutud, saab paremine andeks antud – pean nüüd küll pihtitooli kummardama. Olgu mis on, tehtagu mis tehakse, aga tarvis mehesüda rindu võtta ja – andeks paluda. Üleüldse olen ma häbemata julge – liht paber ja – auupakkumata, aga uskuge, sel asjal on oma tähtjas põhjus. On küll hiljaks jäänud reisilugu jutustada,4 aga hiljaksjäänud ei ole veel unustud. Olgu siis! Vagunisõidul läks mul aeg verstapikkuseks, ei tahtnud ega tahtnud T[artu]sse saada. Viimati ometi pitka ootamise järele jõudsin senna, aga vaksallis läks nägu pikemaks, kui nägin, et isat5 vastu ei olnud tulnud. Kiri oli veel siis mõisas, kui isi juba kodu olin. Postimees olnud haige. Nõnda olin üsna kimpus. Pidin siis omale kambri üürima, mis kaunis kallis oli. Olin ma ka kurvem kui kurb, ometi sundisivad mind auuvärt Tartu õrnem sugu naerma: uulitsal tulivad ühed imelised loomad vastu, peas küünrapikkused õletsilindrid – uus mood – ja laudjad [puusad] – veel kõrgemad, kui Virulane ütleb. – Rumal sõna, mida ma pahaks panin. T[artu]s räägivad ka varblased saksa keelt. Tõine päev, umbes kell neli, peästis mind Krimmi õemees6 sest hernehirmutuse linnast. Tema, keda ma õnnekombel üles nuuskisin, viis mind kodu.
Ma pean ütlema, selle tee peäl tundsin ma õnne. Lõpmata kari endiseid mälestusi tulivad nii mahedas magususes meele. Kogu õhus hõljusivad nad, nagu ilusaks magusaks heälte kõlaks sulasivad nad kokku ja ühendasivad endid kaugele mahajäänud kohtade, aga ühestulnud kalli mälestustega üheks magusaks heälte kõlaks. Tõeste iial ei ole mind kodutulek nii vaimustanud, kui sel korral; võib olla õli see tundmus ühe endise mälestuse magus vastukõla, mis ennast nüüd kodupinnal tema iludusi nähes ühendas. Iga koht, puu ja lillekene vaatas nagu teretades mulle vastu, nagu oleks neil mulle magusaid saladusi avaldada. Jah, iga lille lehest naeratas üks õrnalt naeratav lapsenägu mulle vastu…7
Vara küllalt sain ma sellest õnnetaevast maha raputud. Esimene päev läks kodus üsna lõbusaste, aga ikka pikemaks lähevad nüüd päevad, just nagu jõulust jaanipääni. Nad on tõeste igavad! Küll on siin mõnedki tähtsad raamatud, aga imeline lugu! Lugeda ei taha ka mitte. Tervis kas endine ehk vähe parem, aga ikka – valus on seda ütelda – lootuseta. Sündigu mis sünnib, ma olen kõigega rahul. Minu püidmised on haledaste murtud. Iga rõõmus heäl, iga armas endne mälestis muudab ennast minu kõrvadele kurvaks kaebdusekohinaks – kätte saamata on kõik need kuldsed paleused, mida aeg tõi ja mõte lõi – nagu naeraksivad nad mind nüüd minu püüdmiste üle. Ma olen nagu närtsinud taim ja ometi tungivad tundmused leekival tulel südamesse ja … kuiv puu võtab ruttu tuld.
Missugune püha püie kõrgusele ja suurusele tungida – inimesi ennast imestada lasta – sellegi sees auuahnus. See oli minu esimene mõtteline püie. Küll palju kõrgusi tunneb sarnatse püide kättesaaja – ühele on see jumalikuks sädemeks, tõisele kasvatab ta – auuhimu.
Aga mis? Ma olen oma kirja väga pikaks venitanud, mida ma väga vabandada palun.
Mis teete Teie siis nüüd seäl? Kuda läheb elu Teil ja Teie vanematel?8 Ah, alles nüüd tunnen ma, kui palju ma Teie läbi kautanud olen, see on, et ma Teie poolt ära tulin. Teie ja Teie mamā sõbralik lahkus tegivad mind, kurbduse eeskuju, peaaegu rõõmsaks, mis eest ma Teile palju südamlikku tänu võlgu olen. Kirjutage mulle üsna laialt enese kui ka tõiste elust! Mis teeb Krimm, Kõrv9 ja vend?10 Keegi ei ole mulle kirjutanud. Kas olete seäl vahel käinud, mis näinud jne.
Veel palun vabandage mu kirja kuju ja kritseldust!
Vastust ootes jään
Teie
Sõber.
3. KIRI
Allazkiwil 14. [septembril või novembril 1885].
Auustatud neiu!
Teie kiri vaimustas mind üsna. Palun ärge pange minu vaikimist külmuse süiks – oh ei! Mind on aeg, rahapuudus ja mõni muu viga keeland kirjutamast. Ma olen palju kirjasi välja saatnud, sellepärast pole ime, kui ma vaikisin.
Tundis ometi mu süda ilusamat õnne, kui Teie kiri – Teie veikesest käekesest kirjutatud – tunnistab, et veel Teie õrnemal südamekesel igav olla! – Ah missugune õnn! Ah mul on palju, palju Teile ütelda, aga praegu ei ole kõik seda võimalik. – Loodan, et isi varsti senna saan tulema. Tervis on parem, aga siiski ikka – lootuseta! Mul on hirmus igav siin, tõeste igav! Eile läksin postitasku järele vaatma ja leidsin ühe Teie käekirjalise kirja. Vaimustusega tõmbasin teda lahti – pettus! – Oli Virulase toimetaja11 käest.
Tema kiidab minu mõttesalmisi ja laulusi väga ja tahab, et mina, kui tahtmist olla, Tallinnasse tuleksin, kus üks kaunipalgaline kirjanikukoht saada olla.
Tema toimetuse ligidal – arusaamata, kas toimetuses eneses ehk väljas. Selle tarvis tahab ta täielist
Liiv oli külastanud Goldingute kodu Pandiveres.
Mis õnnetusest ja truudusetusest Liiv kirjas räägib, pole teada.
Ebatäpne tsitaat L. Koidula luuletusest „Maailmale ära ütle!“.
1885. aasta suvel käis Juhan Liiv Väike Maarjas, külastades oma venda Jakobit, kes oli tollal Pandiveres kooliõpetaja. Alatskivile tagasi sõitis Liiv Tartu kaudu.
Benjamin Liiv.
Kaarel Krimmi vanema õe Liisa mees oli Naelavere küla Otimetsa talu peremees Karel Kubjas.
Ilmne vihje Liisa Goldingule.
L. Goldingu vanemad olid Tõnu ja Nadeschda Goldi.
Johannes Kõrv.
Jakob Liiv.
Virulase toimetaja oli Jaak Järv. Virulase juures töötas Liiv 1885. a. lõpul kuud-poolteist. Kolmandaks toimetuse liikmeks oli Eduard Vilde.
