märkan, hea see küll ei võinud mitte olla – oh kui ma seda teaksin, mis Sa kõik selle aja sees tegid ja mõtlesid. Et oma süid ehk vähegi vabandata, teen ma seda, mis enne vast keegi pole teinud – ma saadan selle kirja ühes, mida ma teinekord kirjutasin, aga siis mitte ära ei saanud saata.29 Põhjusi, mikspärast ma mitte varem saata ei võinud, jätan ütlemata – ma loodan kindlaste, et Sina mind nõnda palju tunned, et mind usud –.
See, mis mina mitte nii ei oleks uskuda võinud, Sinuga kokku saada, näitab ilma ootamata täide minevat. Ülehomme (5.) lähen Tartu kaudu V[äike] – Maarjasse Jakobi juure „aplaagrisse“, nagu riiakad [Riidma küla elanikud (?)] seda nimetavad, siis saan ma Sind – oh mis õnnestav mõte – saan Sind vist tõeste näha? Rakveres küll mitte30 Usu mind, ka minule on see valus olnud, et ma kirjutata ei võinud, aga – kõik seda tahaksin ma Sulle enesele suusõnal ütelda, mis mul praegu ruumipuudus ära hakab keelma. Küll kirjutaksin selle poogna kõik täis, aga kirja liig välispidine paksus ei oleks aga Sulle vast meele järele ja leiaksid vast oma kaasõdede käest näkkimist.
Ma palun väga, et nüid, kus ma sarnase koha peale saan, kust kirjasi kerge kätte saada ja ära saata, et nüid korraline kirjavaheldus võiks algada, ja ainult siis usun mina, et mu süid täitsa on andeks antud, kui mulle kohe Triiki31 tagasi kirjutad – jah, muidu arvaksin aga koguni –
Juba lõpmata olen ma seda silmapilku oodanud, kuna ma Tallinnamaale (siinne sõna) võiksin tulla. Ma olen siin kodus just sellepärast põrgupiina kannatanud, et:
Mein Herz ist in Hochland,
Mein Herz ist nicht hier
[Mu süda on mägedes, mägedes veel. – Tlk. Ralf Parve]32
mul alati meeles on mõlkunud. – Nad mõlguvad vist kunni haua kaldale! Kui Sina mind mõistma oled õppinud, mind oled mõistnud ja veel mõista tahad, siis ütlen ma alles nüid selle julge sõna: ma armastan Sind kõige palavamalt, kuda seda iialgi mehe süda tunda on võinud, ma armastan tõeste – esimest korda! See on julge ütelus, on ka kirja sees kardetav ütelus, aga ta on tõsi. Mina oleks pidanud Sinu ja enese pärast seda tundmust surmama, aga ma ei võinud, ma ei [võinud] just sellepärast, et – imeline – et meie – lahkusime. Minu esimesest [eelmisest] kirjast leiad Sa kõik, mis muu asjadesse puutub! Asi ei ole sugugi kiita, sest väga võimalik on ka väga, et mu enese salmik ükskord minu enese kohta käib:
Kui, hellake, kord astud haua ääre,
Mis ristis, kivis kannab minu nime:
Kui siis üksainus ohke vajutab su rinda
Veel siis – oh siis sa maksad armu võlga!33
Ela hästi! õpi, mis võid. Ka mina ei ole mitte maganud. Teata kõik, kõik, mis minust nüid vaheajal mõtlesid! Peaks ikka mu kiri Sind leidma.
10. KIRI
Avispääl 8. detsembril [1886].
Ah, kallis Liisi!
Ootamata, millal vastus Sinu käest tagasi jõuab, ehk kas ta enam iialgi saab jõudma – tahan ma oma valust uimastatud südant Sinu jalge ette puistata – põlga teda, kui see Su südamele hea on! Praegu on igavene päevane tallitus vähe vaikinud, üksi istun ma nagu joobnud unenägija siin salalises vaikuses – mis jaksan ma mõelda? Nagu nägemata valuvõrk mässib mu hinge kinni, sestsaadik kui siia igatsetud pinnale lähenema hakasin – mis tahate teie minust, piinajad mõtted? Praegu on nii salalik vaikus mu ümber, kõik see vajutab nõnda raskelt, nii imeliselt. Kaks ilusat ja tõsist sinisilma, kelle hinge põhjasse mõjuv pilk enne sarnastel kordadel troosti andis – annab ka veel nüid sedasama, aga ometi nii ähvardavalt, nii valuga vaatavad nad kaugelt – ah oleks, [et] see valu teda ka nii pehmeks teha jõuaks kui mind. Sina, kaunim laps, oled vististe valupisaraid joonud, oled üht hingekõrgust tunnud, et sellega mind ära põlata, et sellega arvatud meelitajat ära tõugata! Ütle jumalapärast, mis tähendab Sinu laul, see vägev valuavaldus, mis iga hinge nagu käristata tahaks ja mida ma venna kirjast34 lugesin. Mina ütlen Sulle kõik. Ma lugesin seda kirja, sest ta oli sõbrale kirjutatud, ja see ei keelanud mulle mitte, kui ma enese armsast Liisist vähe järele pärisin. Tema juures otsis Su valust purustatud süda tröösti, kui ta minu pärast valu tundis, sest teisiti ei või see kudagi olla – ei või olla! Oh Jumal! Nea, põlga, vannu mind, aga ära pea mind autumaks inimeseks, kes Sinu tundmustega mängida oleks võinud.
Dem falschen Stern, der dich emporgetragen,
Lern’ ihm entsagen!
[Valest tähest, mis sind üles kandnud,
õpi temast loobuma!]
Mõõk, mõõk! Miks Sa ei lõhu ära mu südant, et ta ära, et ta enam rohkem ja pikemalt ei piaks kannatama! Seda kirjutab valuga see neiu, kelle kuju nagu lepitaja õrn ingel naeratates minu südames peegeldas, kes minu teades ennegi [ainult, just] kui rõõmus ja õrn laps ainult seda aega ootab, millal taevaline lõke ka temagi rinnakest vägevamal viisil laenetama paneb – eksitus, eksitus. Ta laenetas ammugi, ainult mina ei aimanud seda, mina ei tunnud seda südant täieste. Ma ütlen, see puhas lapsesüda, kes sarnast laulu valib, piab armastata oskama, piab auline olema, nagu seda inimene aga olla võib.
O wag’ es doch entsagen, nur einmal, Und wunderbar wird sich dein Herz erhoben, Entsagung ist das halbe Menschenleben. – Die Menschen Brust kann alles, alles tragen, kann sie entsagen! [Oo, julge siiski loobuda, vaid kordki, ja imeliselt kerkib sinu süda, on loobumine inimelust pool. – Inimrind suudab kõike, kõike kanda, Ta suudab ka loobuda!] Mu kallis, mu armas Liisi – luba veel ehk seegikord nõnda nimetata – kui see nõnda piab olema, siis põlga mind, aga luba mulle niigi palju, et Sa minu sõna usuksid, kui ma tõendan, et ma tõeste, tõeste ja esimest kord armastan! Luba mulle niigi palju, et Sa praegu mulle seda kardetud otsust ei avalda – ma ei jõua seda kannatata. Ehk ei – ütle kõik ruttu, ma tahan kõik valud ära kannatata, kõik korraga eneses tunda. Ära ütle ka palja kaastundmuse pärast, et Sa veel armastad, ei! tõtt, olgu see ka missugune tahes. Ma olen siin nii üksinda. Ka vend – ainuke vend, kes mind mõistis ja keda mina mõistsin, see kallis süda võib-olla võetakse minult ära. Ta jäi päeval haigeks ja küll on vist raske haigus oodata, sest ta kuumab kõvaste ja veresoon käib haruldaselt valjult. Mina ei ole küll tohter, aga ma usun, et ta vist raskeste haigeks jäeb. Praegu, kus ma kirjutan, oigab ta teises tuas magades tasa, – ka seda veel oli tarvis! Kui väga võiks üksainus Sinu selge vaade siin troosti anda, aga võib-olla ei ole mina seda väärt, ehk ei leia Sa minu seest mitte seda sügavust, mis sarnast silmapilku võiks anda. Võib-olla on Sinu õrn luuleline süda üksi kallima hinge jauks loodud, keda mina mitte väärt ei ole. Mina ehk ei ole ka tõeste seda väärt. Küll olen ma silmapilkusi tunnud, millal ma Sinu rinnal kõik oma elu välja õhata oleks tahtnud, Sinu hingeõhu kätte ära surnud, aga ometi võisin Sind nii kaugele ära unustata, et kaks kuud kirja peale oodata lasksin – miks tegin ma seda? Küll tuhat korda tahaksin seda andeks paluda, aga mis on andekspalumine – ikka ja ikka jälle andekspalumine. Küll sada kirja oleks ma selle aja sees ära saatnud ja ainult Sinu sõnades elanud, aga ikka viivitasivad mind puudused ja see õnnetu siiatulek, mis nii pikale venis, kõik, et ilmaski kiri saadetud ei saanud. Ka juhtused [juhused, kokkusattumised] on minu vastu. Ma kautasin oma kõige kallima varanduse, juukseloki ja õnnesoovitusekaardi ära35 ja nüid ei usu Sa vist kõik seda mitte. Ometi on minu arvamine: armastaja võib kõik uskuda,
Liiv saatis koos käesoleva sõnumikuga ka 5. novembri kirja (vt. 8. kiri ).
Talvel 1886/87 õppis L. Golding Rakveres käsitööd.
Triiki – s.o. Triigi valda Avispeale, kus Jakob Liiv oli 1886. aastast peale jälle õpetajaks.
R. Burnsi laulu „My heart’s in the Highlands“ esimese värsi tõlge F. Freiligrathilt.
Need värsid võttis Liiv oma 1887. a. sügisel koostatud luuletuskogu „Õied ja okkad“ käsikirja (vt. 26. kiri, viide 5). Seal on luuletuse pealkirjaks „Mu haual“ (II), viimast värssi on muudetud (vt. KM EKLA, f. 163, m. 4:15, l. 12).
Kõnes on L. Goldingu kiri Jakob Liivile.
Vt. 8. kiri, lk. 27.
