style="font-size:15px;"> [Avispeal,] 6. [–7.] aprill [1887].50
Mu kallis Liisi! Praegu on mul üksik rahutund ja seda arvan ma küll kõige tulusamine tarvitata, et Sinule kirjutan. Anna andeks, et sarnasel teel sulle kirja saadan, sest paremine ei olnud see enam võimalik. Posti ma ei usalda. Ma olen praegusel silmapilgul, Jumal tänatud, rahuline, sellepärast arvan ka teda kirjutamiseks kõige sündsamaks. Sa kannatad, kallis süda, palju, nagu ma seda seal51 käieski nägin, ja mis veel valusam, kannatad minu pärast. See noor, õrn süda peaks veel üsna lillede vahel uinuma, peaks rõõmus ja õnneline olema, ometi – tõsine ja aus elu on võitlemine ja kaebduseks ei ole siin enam paras aeg. Sa oled mu vennale tähendanud, et Sa minu tujude all kannatad. Ma ei tahagi ennast süitaks tunnistata, ometi on saatus siin enam süidlane. Sinu poolt vastust ei tulnud ja ma kartsin väga, et kiri õigesse paika ei saanud. Pärast tuli vennaga ühes, aga see oli – vali ja haavav. Küll oli ta ühine kiri,52 aga ometi paistis sealt valjus, ometi oli ta torkav. Ma sain ka aru küll, et sellega kiusata taheti, aga kus saatus isegi liig tõsine ja kare, seal puudutab ta sügavamine, kui ehk teiselt poolt tahetud oligi. See äramineki mõte oli muidugi tõsine, aga enne oleksin ma ometi senna tulnud. Sa kannatasid küll vist palju sel ajal. Kes võis ometi ka arvata, et teie sest enneaegu teada pidite saama? Ma käsksin venda Kr[immi] käest tema mineki kohta järele küsida, – sest [sellest] kõik tuli see. Pärast seda sündis, et üks juhtumine mind mitte minna ei lasknud. Viimati teil käies ei võinud ma aga rohkem tõeste mitte viibida. Ma ei osanud õiget teed, eksisin juba senna tulles ära. Sinu palve rohkem viibida liigutas mu südant, aga siis ei võinud ma enam parata. Peale selle oli ka lugu nõnda, et ma – pidin nõnda tegema. Jumalagajätmise viis oleks võinud Sind küll rahule tagasi tuua, mis aga siiski nõnda ei olla sündinud. Usu mind, kallis hing, minu süda ei kannataks Sind iialgi kiusata, ei iialgi mitte! – Sinu eluõnn on ju minu hinge ainuke palav soov, kuda siis oleksin ma võinudki seda? – Sinu silmade pärast olen ma raskes mures. Jäta see tikkimine koguni esiotsa seisma, ära loe ka midagi. Katsu jumalapärast terveks saada, sellega tood ka minule rahu. – Tulevik on ähvardav. Saladus on avalikum – harvaste jällenägemine – välispidine olek on kõige suuremad arjoandjad [aru-, teabeandjad] olnud. Kui palju või kui kaua see nõnda edasi võib kesta, seda ma ei tea. Niipalju on kindel, et kui minu elu ennast ei muuda, et siis kõik, oh kõik otsas on, sest nagu näha, on minu praegune seis õnnetuse sünnitaja. Ära lase ometi kohe lootust kaduda! Ma usun kaunis kindlaste, et ma kõik takistused ära võidan. Tulgu, mis ometi tuleb, koolmeistri ametit ei taha ma iialgi mitte.
7. aprill.
Ma ei tea küll, missuguses mõttes Sa, mu ingel, mu kirja vastu võtad, aga – oh ma ootasin Sinult täna kirja, aga ei tulnud. Võta, oh võta kõik minult, aga luba üks – kokkusaamine, luba üks läbirääkimine ja kui tarvis – lahkun igaveste. Täna lähen paariks päevaks Talllinnasse – ei või enam, tõised tulevad – Ela õnnelikult!
15. KIRI
T[riigi]s 6. juunil [1887].
Sa, veike kurjategija, jõuad mind ka viimaks tõeste uskuma sundida, et Sa ise ka nõndasama ilmasüita oled, nagu Su kiri, mis ometi nõnda on kirjutatud, nagu ei oleks tema kirjutaja kurja undki näinud. Olgu nüid sellega, kudas on, mina olen kord nõnda pehme, et – noh! Sinu kiri tuli mulle nii ootamata, nagu kuum kivi külma vette. Arvasin ju ometi – päris õigusega –, et mu veike sõbrana mulle oma sõbruse kohta ilusa korvikese on kinkinud – kes võis seda ometi arvata, et selle varjul ennast aga ilus neiuline tujukene peitis. Arva ometi: esite paar kuud kirja oodatud, siis viimati – enneaegne aprill saadud – aprill on mõnes kohas kurjatähendusline; – siis hellalt sõbrakese tervise järele küsitud, temale ka selles asjas nõu antud – Arva nüid ise, kui selle peale Sinult raudse külmusega vastatud: „See on ilmaasjata vaev!“
Kallikene! Kuda võisin mina nüid muud arvata kui seda, et mina ju liiaks olen. Ma uskusin seda nii kindlaste ja sellepärast mõtlesin: see viis, kuda mind kõrvale lükatakse, on lausa pöörane! Sellepärast kirjutasin ka õnnesoovituse sellevormilise, nagu ta oli. Minu uhkus oli surmani vigastatud, sellepärast ei võinud ma milgi tingimisil tõisiti teha. Kudas oleks ma ka seda võinud, sest ma arvasin: kui sa veel endisel viisil temale kirjutad, siis ta peab sind mõistmata, arusaamata inimeseks. Nüid on see eksitus selge ja selle tagajärg on hulk ilusaid laulusi, mis ma sellel ajal tegin, kui mu kaitseingel minu enese arvamise järele minust lahkunud oli. Kes oleks ka seda teisiti võinudki arvata. Mis Sa teed seal nüid, Sa raske patune? Küllap Sa vist ise kõik ju aimasid, selle’p siis ka kirja nõnda algasid.
Mina pidin omast elunatukesest üsna naljapärast ilma jääma. Jõin 24. s[ellel] k[uul] külma õlut kiriku juures.53 Kas kogemata? Ei tea. Kas meelega? Peaaegu. Tundsin küll, et palav olin, tundsin ka, et õlu raudkülm oli, aga mõtlesin – kes ka sinu surma kahetseb ja jõin õllekese ära. Kõiksugused põrguvalu ahastused piinasivad mind neli päeva läbi voodis. Eile käisin siis R[akvere]s Hirschhauseni juures. Tohtrihärrad küsisivad kohe: „Sind Sie aufgeregt“ – „weiss nicht“ – „Was dann – o! – Fürchtbares Herzklopfen.“ [“Kas olete ärritatud?“ – „Ei tea“. – „Mis siis – oh! – hirmus südamekloppimine.“] Mõtelge ometi õnnetust: viin, õlu, tubakas – kõik keelati ära. Esimest keeldust ei oleks tarviski olnud, viimast ei taha kudagi jõuda pidada. So! Ma olin päris tige, et ma seda maja ei teadnud, kus Sina elad, muidu oleksin vist küll sisse tulnud, ehk küll haigenäuline olin ja kamassid pigistates käimise imelikuks tegivad. Kahju on mul sellest küll, sest juba ennegi käisin, pärast ristipäeva,54 Rakveres, aga sisse ei märkanud tulla. Jakobsohn kutsus mind või mina teda – ei mäleta kumb, aga teine meist ei tahtnud tulla – ei tea, kumb.
Mis Sinu silmadel ometi viga on? Ära neid ometi nii liiaste vaeva! (nüid lähen jälle selle peale, mille eest ükskord ninaviksimist [nina peale] sain). Tõeste, kõiksugused luulekesed ja romaanikesed ei ole seda väärt, et silmad haigeks teed. Kas mina „oraaklit“ tunnen? Küll! Aga mis tähendab minule lastemäng? (Ma arvan, seda kirjutab keegi p[iima]habe.)55 Mina sain teda 29[-ndal]56 Koidu juures Maarjas näha.57 Mulle jah, mulle [Meelejahutaja] ei käi. Treffner neelas ühe „auuhinna mõistmise“ juhikirja nõnda ära, et ta teda muutis ja enese omaks tegi – seep see ongi, kust auuhinnamõistmise mõte sigines.58 Mina ei võta sellest osa. Süda on täis. Võib-olla maksan kätte. Vilde vastus minult peab tulevases Valguses seisma.59 Kõrv, saatan, venitab kõik asjad pikale. Mina ei „kirjasta“ haiguse pärast, mille eest Sinukeselegi süid annan, midagi.
Võtku! Üks asi välja jäänud, mispärast ka selle külje ära määrin. Sinu õe käest kirja sain kätte. Kas ma jonnin? Ei. Nemad jonnivad. Minust ei ole see ilus, et kiri alles vastamata, aga arvan ka, et tihtine adresseerimine hea ei ole. Kes teab. Mina ei läinud senna,60 sest Sa saad aru, mis ma mõtlesin Sinust, ja seal ärkanud mälestused ei oleks minu hingerahule head olnud – Sa näed, ma olen liig avalik, liig palju teise kätte usaldaja. See just see piin ongi, et seda usaldust, kui teda kurjaste pruugitaks, minu auu ja uhkuse – natukene teda ehk ka on – igaveste ära rikuks.
Mina ei ole jonninud ega saagi jonnima niisugusel viisil, mis juba kellegile haiget teeb – mitte! Teie õde austan ma, nagu ma kedagitki naesterahvast austanud ei ole – ärgu nõutagu, mis minu võimuses ei ole. Ma ei tea, see on ju soni. Ma mõtlesin teil käimist. Muidugi lähen ma ikka vahest senna, kui küll see mind marterdab, [piinab] et ma ikka
Sisu järgi otsustades on kiri kirjutatud Avispeal 1887. Tol aastal viibis Liiv siin pikemalt. Nimelt sõitsid Jakob Liiv ja Kaarel Krimm mai algul Novgorodi kubermangu vene keelt õppima, jäädes sinna augusti alguseni. Et Jakob Liiv töötas ka kohaliku vallakirjutajana, siis oli talle suveks asemikku vaja ja selleks sai vend Juhan.
Pandiveres Goldingute juures.
Nähtavasti oli tegemist Liisa ja Anna Goldingu ühise kirjaga.
Ilmselt toimus õlle joomine Väike Maarja kiriku juures siiski 24. mail.
Liiv mõtleb nähtavasti suurt ristipäeva (taevaminemispüha), mis 1887. aastal oli 14. mail.
Ajakirjas Meelejahutaja (1887, nr. 20, lk. 159) ilmus üldpealkirja „Luuletajate oraakel“ all epigramm J. Liivi kohta. H. Prantsu teatel olnud selle autoriks Johannes Parv (Tuglas 1927:90).
Ilmselt 29. mail.
Siin on osutatud kas Väike Maarja kihelkonnakooli juhatajale Peeter Koidule või tema vennale – sama kooli abiõpetajale Jakob Koidule, tõenäolisemalt viimasele.
Aastail 1887–1890 toimusid Eesti Kirjameeste Seltsi korraldusel suvised „Eesti kirjanduse võidupeod“, kus varem sisseantud teoseid auhinnati ja kirjanike eneste poolt esitati. Käesolevast kirjakohast nähtub, nagu pärineks kirjanduse auhindamise idee, mille tolleaegne EKmS i president H. Treffner enda nimel rakendas, Juhan Liivilt.
J. Liivi „Vastus“ E. Vildele ilmus 11. juunil Jakob Kõrvi Valguses (nr. 24). Poleemika oli alanud Liivi kirjutisega „Mõni sõna seletuseks“, kus autor kritiseeris E. Vilde romaane ja jutte, nimetades neid liiderlikeks (Valguse Lisaleht 1887, nr. 2). Vilde reageeris sellele 18. aprilli Postimehes (nr. 17), millele järgneski kirjas nimetatud Liivi „Vastus“.
Pandiveresse Goldingute juurde.
