Mu kallis Liisi. Juhan Liiv

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mu kallis Liisi - Juhan Liiv страница 13

Mu kallis Liisi - Juhan Liiv

Скачать книгу

või teaduste küpsus? Kuhu jõuab – tühja kätega? Eesti ilus keel ja rahvusline tunne märgitakse kadumise märgiga,63 Eesti enese mehed kiidavad seda veel – ussikesed! Mikspärast on meil see häbi teid eneste suguvendadeks tunnistada? Ah Koidula! Mis võis sinu õrn isamaale tuksuv süda tunda, kes sa omal viimastel päevadel meie isamaa kangelaste külmi südameid ja kulunud päid nägid!64 Ei, ei. See ei tohi nõnda olla, ei iial ei tohi see ilus südamlik rahvakene kaduda.–

      Miks ma seda Sulle kirjutan? Sellepärast, et Sina just mulle nii ligidal seisad, ka Sina oled sellest kännust võsunud – keda usaldaksingi ma muud veel? Kui ilus oleks see ja õnnestav, ükskord käsikäes isamaalist tööd teha – ajalehte kirjutata – ah mis julge, kättesaamata püid! Armastuseväärt laps! Peksa mu seest sihukesed kaelamurdvad ronimise katsed eemale, aga kahju küll, et seegi siin enam ei mõjuks. Vabanda!

      Mis Sa nüid seal kodu nosid teha? Mina lugesin see nädal „Titani“ viimist poolt.65 On küll romaan, aga tõeste väärt lugeda. Sooviksin teda Sinule küll, aga on liig raskeste mõistetav kui ka liig suur ja – peenikene trükk, mis Sinu kallid silmi ei tohi piinata. Sina lugevat nüid Friethjoffs või „Frithjof’s Sage“.66 See on tähtjas raamat.

      Kuida? Mind tänatakse papaga67 saadetud terviste eest? – See on vist küll, kulla kelm, pisikene sukrurahe, sest mina ei tervitanud vist mitte teid – põlnd võimalik. Kindlaste ei mäleta. Kirikusse mina ei saanud minna; küll saad varsti kuulda, mikspärast. Ega Sinagi selle sandi ilmaga seal põlnud?

      Mina mõtlen vist nädala sees teile uidata, ei tea küll, mis päeval. Võib olla, et tema on nõnda hea ja kirjutab mulle neljapäevaks – eks? Jah? Küll oleks hea, kui minu kirjakese teel juba ära näpistaksid,68 siis ei hauguks mitte koergi selle järele. Kui seda sünnib, siis ära tervita kedagi, kui mitte, paluksin teisi tervitata, iseäranis –õde. Ma tahaksin ju temaga (nõnda ütlen seekord) rääkida, kas sest E[ba]vere minekist tuleb kedagi.69 Ega usu veel!

      Nagu mäletan, oli mult midagi palutud – oh mis võiksin ma Sulle keelata, aga nüid ei ole see võimalik. Ela õnnelikult, tõeste õnnelikult, mu kallim. Sa magad küll praegu, aga head ööd, head ööd!

      Hommikul. Lähen isi Maarjasse ja saadan sealt kirja ära. Peaksid Sa teadma, kui ilusaste meil roosipuu õitseb. Tuba on nõnda magusat lehku täis, et välja ei raatsiks minna – oleks, [et] Sa näeksid. Ma kirjutan seda sellepärast, et tean, et Sa roosisi armastad, mispeale või üle mina – kade olen.

      Tervisi!

      18. KIRI

      Ei kusagil70 8. sept. [1887].

      Mu kallis – mul ei olnud mitte seda õnne Sinuga mõni südamelik sõna vahetata. Muidugi ei olnud mul ei tea mis uudist, aga kas ei ole see õnnestav taevaline tundmus Sinu lähedal olla nii igaveste uus, õnnelik ja meeli vangistav – ilusam ingel! Kui väga õnnes voolas ja sulas mu süda nähes, et ka Sina oma pooleli algatud kirjaga mind olid mõelnud? Tänu Sulle! Sinu tuttavat kingitust, mis ma kirjaga sain, tohin ma ometi salajas vastu rindu pigistata, kui ka mitte Sind ennast – ei võinud. Meil ei olegi ka selles palju õnne, et ennast vabalt südame nõudmise järele üksteisele mõista anda, aga õnnelikud oleme meie siiski ühe õndsa teaduse [teadmise] juures – truu igaveste! Jah, seda usun ma Su silmadest lugevat, seda usun ma ja see usk on minu – elu! Kui tihti tuleksin ma teile, kui igavalt loen ma tundisid, millal jälle tulla tohin. Ometi peab kohuse ja inimeste pärast südant salgama – peab, jah peab. Sa olid oma kirja nõnda alganud, nagu oleksin ma vastuse puuduse pärast pahane. Mu südame ingel! Kui Sa ka mu elu võtaksid, ei võiks ma ometi pahane olla, ma tean ju, et Sa mind – see on kõik, mis mulle tarvis on. Kus mu elupäike kord nii pimedaste kaetud oli, olin ju ise süidlane, sest Sina ei võigi ühelegi paha soovida, kuna Sa ju headus ise oled. Jah, Sa oled hea, oled õrnem ja ausam, oled – ilusam, kui Sa ise aimata võidki – õnnelik peab see surelik olema, keda Sa õnnestata tahad.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Liiv oli külastanud Goldingute kodu Pandiveres.

      2

      Mis õnnetusest ja truudusetusest Liiv kirjas räägib, pole teada.

      3

      Ebatäpne tsitaat L. Koidula luuletusest „Maailmale ära ütle!“.

      4

      1885. aasta suvel käis Juhan Liiv Väike Maarjas, külastades oma venda Jakobit, kes oli tollal Pandiveres kooliõpetaja. Alatskivile tagasi sõitis Liiv Tartu kaudu.

      5

      Benjamin Liiv.

      6

      Kaarel Krimmi vanema õe Liisa mees oli Naelavere küla Otimetsa talu peremees Karel Kubjas.

      7

      Ilmne vihje Liisa Goldingule.

      8

      L. Goldingu vanemad olid Tõnu ja Nadeschda Goldi.

      9

      Johannes Kõrv.

      10

      Jakob Liiv.

      11

      Virulase toimetaja oli Jaak Järv. Virulase juures töötas Liiv 1885. a. lõpul kuud-poolteist. Kolmandaks toimetuse liikmeks oli Eduard Vilde.

      12

      Liisa ja Anna Golding.

      13

Скачать книгу


<p>63</p>

Liiv avaldab siin oma kartusi seoses venestusega, mis neil aastail järjest ilmsemaks muutus: koolid viidi vene haridusministeeriumi alluvusse, vene keel sai 1887 sunduslikuks õppekeeleks, ametiasutustes võeti samuti asjaajamiskeeleks vene. Ilukirjanduslikus loomingus väljendas Liiv venestusvastast hoiakut allegoorilises luuletuses „Äraandja“ (Meelejahutaja 1887, nr. 51/52, lk. 409), mis on suunatud venestuse toetajaks kujuneva Valguse toimetaja Jakob Kõrvi vastu.

<p>64</p>

Liiv peab siin silmas rahvusliku liikumise lõhenemist Hurda ja Jakobsoni ümber koondunud kaheks vaenulikuks grupeeringuks. Koidulat need vastuolud tõepoolest rõhusid. Sugulussidemete tõttu seisis ta oma isa (J. V. Jannseni) ja Hurda poolel.

<p>65</p>

Kõne on saksa kirjaniku Jean Pauli aastatel 1800–1803 ilmunud 4 köitelisest kujunemisromaanist.

<p>66</p>

Islandi kangelaslugu (Frithjofssaga), mis on kirja pandud tõenäoliselt 13. ja 14. saj. vahetusel.

<p>67</p>

Liisa isa.

<p>68</p>

Ilmselt loodab Liiv, et Liisa saaks vast käesoleva kirja enne selle kohalejõudmist ära näpsata. Asjaosalised püüdsid kirjavahetust saladuses hoida, kirjad Avispea ja Pandivere vahel liikusid võimalusel käsipostiga.

<p>69</p>

Tõenäoliselt mõtleb Liiv minekut Ebavere mäele, mis oli muistenditega seotud kohalik vaatamisväärsus.

<p>70</p>

Kiri on kirjutatud Avispeal.