Sinu enese süda seda lubaks teisiti teha. Vististe ei võigi ma enam teile tulla, sest nagu näha, mõeldakse minust nõnda, nagu oleksin ma ainult sellepärast venna juure tulnud, et ma kustki ei mingit muud elukohta ei oleks leidnud. See on eksiarvamine. Mina ei oleks ammugi enam prii, kui mul muu asjade jauks küllalt lusti oleks olnud. Mis tahtis mamā nende sõnadega, kui ta Sulle ütles: „Mis õnne Sa veel soovid, kui oma ihaldustel ju nii lähidal oled.“ Nii väga kui ma teda austan, nii väga kui ka tema olek mulle enne palju teisem oli, ütlen ma siiski – anna andeks –, et see vist ikka pilkamine oli. Ma palun jälle, kui ma eksima piaksin, siis andeks anda, sest ma ei mõtle temast iialgi paha, ega võigi mõelda. Võib-olla lähen ka mina varsti siit ära T[artu]sse, siis on ometi tarvis, et ma asja õigest küljest tunneksin; oleks ka südamest soovida, et meie vähegi rääkida võiksime, vähegi ammu varjul hoitud mõtteid avaldata võiksime. Aga kuidas? Kui Sinu kallis õde meie vahet [vahekorda] teaks, siis võiks see ehk ka kuskil mõne vabanduse all sündida, nüid ei või seda mitte. Parem oleks küll, kui keegi sellest ühtegi ei teaks, kui aga seda mitte ei ole, siis ei teeks see ka paha, kui Sinu õde vähe nõu võiks anda. Ma oleksin julguse pärast parem tema aadressi all kirjutanud – andestage mu kõneviisi –, aga ei usaldanud. Ah see jällenägemine! Midagi südamelikumat ei või küll keegi surelik tunda, kui ka küll ma lahkudes mitte „head teedki!“ osaks ei saanud. Teie kõik arvasite tõeste, et ma jälle Koonusse37 läheksin. Ei, seda, mis ma seekord tundsin, seekord kõik mõtlesin, ei tahtnud see ühegi seltsilise, vähemalt mitte tema kõrval kõlvata. Mul oli ju nii õnnelik tuju, nii õrn kaitsevaim kaasas, et ma üsna julgeste Triigi metsa vahelt edasi kõndisin. Pealegi oli mul enese ähvardav tulevik nii kibeda arutamise all, et aega karta ei oleks olnudki. Tontisi ma ju mõni hea aastakene tagasi enam ei karda ja lahtipeasnud vangisi ega teeröövlid põle ka kuskil kuulda olnud.
Kodu jõudes oli kell vist üksteistkümmend. Nagu nägid, ei olnud minu sennatulek mitte parajal ajal ega ka soovitavas seltsis, aga kuidagi teisiti ei olnud jälle ka võimalik. Ma palun Sind, kirjuta mulle kõik, mis aga iial minust mõtled, niisama heasti ka teised, ja, kui mamā mitte miski iseäralisel põhjusel tagasihoidlik ei olnud, siis temale miski märki minu tänastest mõtetest anda. Ometi ei ole see vist võimalik, sest ka mineval aastal, kui ma viimast korda teil käisin, oli teil samasugune asi käsil olnud – teie olite ju kõik nii vagusi, liialtegi olid Sina hoopis voodi varju pugenud. Veel midagi! Olen ma Sinule ehk kellelegi teie seast mingisugust pahandust teinud, siis paluksin seda julgeste nimetada ja kui vähegi lubataks, kõige kahetsevamalt andeks paluda. Praegu ei tea ma isi küll midagi. Ma palun oma kritseldust ka kord vabandata. Heaste ei ole ma iialgi kirjutata võinud, tänane on ka peene kirja pärast hoopis kirju.
Jumal teab. Ma võin aga hoopis oma mõtetega eksinud olla, aga siis olen ma tõeste sant inimeste tundja. Ometi usun ma, et seal ikka midagi iseäralist oli, oli see siis mis asja poolest tahes. Kui hea meelega kirjutaksin ma Sinu õele midagi, aga kardan neid pahandata, peale seda ei taha see mõisa pärast kudagi minna. Terviksid südamest temale, kui see pahandust ei sünnita. Kirjuta mulle kohe ja kõik. Mina ja ei keegi muu loen ainult. Häid pühi! Küll sooviksin seda parem suusõnal, aga –
p. s. Südamelikku tänu jõulukingituse eest! Oh et ta ikka mulle jäeks!
23. dets.
Ja vaatasin veelkord oma kirja üle. Ma ei ole temaga sugugi rahul, sest palju on välja jäänud, muidu aga asjata pikaks veninud – oh! aga kui palju ma teda veel ei venitaks, kui see sünnis oleks ja kirjakene mitte häbemata paksuks ei paisuks. Oleksin pidanud ka teda eesti keeles kirjutamata jätma, sest võib ka ju juhtuda, et Sa teda kätte ei saa. Ära pahanda, et ühe salmikukese kaasa saadan, ta ei ole suur asi, sest ma sain eksitatud, kui paras aeg oli. Terviksid õele ja enesele! Häid õnnelisi jõulusi kah!
Sa peitsid häbenetes oma palge puna,
Et nõnda põue leeki varjata,
Kes maalind palge õrna koidukuma,
Mis ilmale ei tahtnud avalda.
Mul punastates ühte pilku heitsid,
Kui tahaks süidlast silma sõidelda –
Kuid õnsas hädaohus siiski leidsid,
Ei taevatundega või võidelda.
Su veike rind, see tõusis armu sunnil,
Ah – kuis nii julgust oleks soovind ta –
Ma aga hõisk’sin taevalisel tunnil,
Et südant Sa – ei suutnud salata.
(Olgu asi, kuda iial on, aga mamā ei tohi minu neid mõtteid mitte teada, olgu vast siis, kui ma kõik õigete mõistsin.)
1887
12. KIRI
[Avispeal,39] 7. jaanuar [1887].
Sõnad on küll head, aga kõige parem asi ei saa sõnadega selgeks. Mis ma selgitata tahaksin, oh see ei ole mul eneselgi selge, mis ma ütelda tahaksin, ah – see on kelmlik paber! Kõik, oh kõik jäeb kirjutamata. Postimees tuli praegu – mul ei ole kella kodus. Oh ela õnnelikult, ela õnnelikult, see on mu südamesoov – ole õnnelik!! Ma tahaksin Sinuga rääkida, tahaksin kõik südamest ütelda, mis siis mitte sünnis ei olnud, millal ma võin seda? Oh miks sa, elu, kes meile taevalist õnne võid anda, miks röövid sa mõnegi soovi, miks lased sa mõndagi arusaamatuks jääda. Oh ei! Mul ei olegi küll kedagit [midagi] arusaamata! Ma olen õnnelik ja siiski – olen ma nutnud, oh et ma seda kord Sinu rinnal teha võiksin!
Armastus on valuga seltsis – tõeste ütlevad laulikud siin tõtt. Ma tahaksin surra – oh arusaamata asi! Ma tahaksin armas[ta]tu rinnal surra, – tema hingeõhust uinuda. Ma tahtsin nimelt kokkusaamise pärast kirjutata – millal võiks see veel sündida – millal? Tuleksin laupääva õhtul senna, Sina tuleksid mind saatma – see tulek oleks palju, sest vanemad mõtleksivad, et kauge maa tagant mitte ilmaaegu ei käida! Tee Sina üks plaan ja kirjuta mulle laupäävaks. Mis võid Sa praegu mõelda, mis teha?
Sulle pidin ühe laulu kirjas saatma, ei ole enam aega, vend toob neid laupääval ühes. Kirjuta, oh kirjuta mulle üks laul! Seda, mis Sa enne lahkumist lugeda andsid, ei saanud ma enam lugeda – millal see võiks sündida?
Ma ei uskunudki, et teie siia tulete ja ometi ootasin ma Sind. Miks olid Sa nõnda kurvameelne? Miks ütled Sa kirjas, kõik olla igaveste mööda? Sa kannatad midagi. Jah??
Muidugi rääkisid Sa nooruse mälestusest, aga Sa rääkisid ka „kaitsemisest“. Oh et Sa mind jälle ühe kirjaga rõõmustaksid!
Ela hästi, õnnelikult! Ela hästi! Ela õnnelikult.Tervisi omakstele!
Tulevane aadres??40
13. KIRI
[Avispeal märtsi teisel poolel 1887.]41
Holdes Kind! Wohl weiß ich nicht, was du denken wirst wenn du den Langersehnten Brief eröffnest, denn nicht weniger, als zwei Monaten sind vergangen ohne daß ich dir geschrieben hätte.42 Vergieb mir! Ich will doch hoffen daß du deßhalb wenigstens an meiner Treue nicht gezweifelt hast, denn – du kennst mich besser! Hast du auf meinen Brief wohl so lange vergebens erwartet, so hinderten vom meiner Seite nicht was für Gründe, sondern nur bloße Unmögligkeit. Auch deine bekannte Warnung43 wollte ich mir bemerken.
Koonus elas tollal Kaarel Krimm.
Liisile.
Sisu järgi on kiri kirjutatud Avispeal. Nii ei pea paika F. Tuglase väide (Tuglas 1927:92), nagu oleks Liiv juba 2. jaanuaril 1887 Tartus olnud. Tõenäoliselt ei kuulu nimemärgi w all Virulases ilmunud informatsioon Tartus toimunud Eesti kirjaviisi komisjoni koosolekust Liivile.
Nähtavasti oli Liisa kirjutanud oma kavatsusest Rakverre kolida.
Kirja kirjutamiskoht ja aeg on määratud (oletuslikult) selle sisu järgi.
Liiv oli viimati kirjutanud ilmselt 7. jaanuaril (eelmine kiri).
Arvatavasti oli Liisa vihjanud nende vahekorra konfidentsiaalsusele.
