– haigus vabandab. Kas tohiksin ka pea vastust ootama hakata? Tohiksin Su kalli sõbrana austetud nime teada?
16. KIRI
[Avispeal,] 24. juuli [1887].
Auline sõbrana! Kui mu kiri ka tõsist põlgdust leiaks ja mind madala meelega inimeseks saaks peetud, siiski ei või ma kauem enam kannatata, vaid kirjutan – kas seda loetakse, ei tea ma.
Mis tohin ma kirjutada? Võib-olla on Sinule ka seegi mõte vastumeelt, et – ükskord mulle kirjutasid –; kui ka nõndagi peaks lugu olema, siiski luba mulle veel seda, et ma ütelda tohin, mis ma nii kaua valuga olen vaikinud – see on mu esimene, võibolla – viimne palve. Peaksin ma Sinule sellega haiget tegema, siis palun sellega vabandata:
„Und wenn der Freund dich kränkt, verzeih ihm und versteh: Es ist ihm selbst nicht wohl, sonst thät’ er dir nicht weh!“ [Ja kui sind haavab sõber, talle andesta ja tea: ei teeks ta Sulle haiget, kui tal oleks hea.]61
Ma ei ole Sulle iial meelega haiget tahtnud teha ega taha seda ka nüid ega iialgi. Kudas võiksingi ma selle südamele meelega haiget teha tahta, keda ma enese hinges surmani kannan. Kas ta mulle iial tõsiselt löönud – armastus ei küsi selle järele: ta võib ainult andeks anda. Ma tunnen ühte aga, ja nimelt seda otsata valuga, et ma põlatud olen, et mind ikka on haavatud; kas tõsise põlgduse, laimu ehk mu enese süi pärast, või ehk ei lubanud elukohused paremine – seda ma ei tea. Põrmusse on langenud mu eluõnn ja see on kõik, mis mulle järele jäänud. Võid Sa mind põlata, võisid mind unustata – õnnelik oled Sa siis, sest kes unustab ja põlgab, selle hing on rahuline. Ja rahu? Kes ei sooviks seda enesele? Mu Jumal! Miks ei või ma ka unustata ja rahuline olla. Aga miks uuristan ma selle valurikka minevikusse, miks äratan ma surnuid hauast? Mu Jumal! Ma tahan ükskord ometi selgust, ma tahaksin ükskord ometi seda valusat tõtt kuulda, mis mu eest on varjatud, seda, et ma – kõik kautanud olen, et minult kõik võetud on. Oh kui valus on kahklus, ah kui valus on tunda, et usaldus kadunud on.
Kui ka kõik on otsas – püia oma noorepõlve sõpra veel niigi palju austata, nagu igat teist ja – peleta see kurnav kahkluseöö! Ma jõuan sõna vastu võtta, ma jõuan seda, mu kallis neiu! See, kes siiski veel armastata jõuab, kui teda avalikult põlatakse, sellel on jõudu ka iga otsustavat sõna kindlalt vastu võtta. Minu kurb elukäik on mind õpetanud ärasalgamisele, ehk jõuan ma seda ka nüid. Kui Sa ise veel armastust ei ole tunnud – anna seda andeks –, siis usu seda vähemalt, et see hirmus on kannatata, kui armastust kirjas ja põlgdust elus vastu tuuakse.
Aga võib-olla on mulle küllalt selgeks tehtud, aga ma põle aru saanud ja võin seal veel loota, kus teine seda enam ei või?
Siin pean ma ükskord oma südame kõige valusamat haava näitama, keda ma nii kaua varjul olen pidanud. Selle küljes üksinda ripub, miks see nõnda on läinud, nagu ta on läinud, ja kus – süi on.
Kui ma talvel esimest korda teil käisin, näitasite mulle Goethe laulu „Heidenröslein“ [„Nõmmeroosike“], pildina. Asi näitas vaidlemata nõnda, et seda mulle märkuseks taheti teha – missugune valus ja lõikav mõte! Aga armastus ei lasknud mind seda ometi uskuda. Ma uskusin – ei uskunud aga jälle, sest mulle näitas tõeste arusaamata, kuda Sina mulle sarnast võisid teha, kuda võisid mulle sarnast mõtet avaldada, pealegi nii hirmsal teutaval viisil – anna seda andeks, sest iga teine oleks sedasama mõelnud. Selle mõttele langesin ma ohvriks. Kui mitu ja mitu korda tahtsin ma sellest küsida, kirjalikult ja suusõnal, ikka peletas üks hirmus tont seda eemale: kui Sulle ju nõndaviisi näidata võidi – mis peetakse sinust siis veel? See mõte näris mu sees, kui ma ka uuel aastal teil olin ja ka iga teine kord.
Nüid, kusa kõik nii haledat otsa on leidnud, nüid, kusa Sa minult kõik võtnud oled, – nüid, jah nüid avaldan ma seda, mis ma senniajani ei võinud, ja kui siin eksitus minu pool oleks, oleksin ma õnnetumast õnnetum, kes oma piirita umbusaldusega ennast hauakaldale olen tassinud. Haigus, valu, meelenõrkus on selle järeldused. Ma pidin siin kirjatööd tegema ja edasi õppima – täppigi ei ole ma teha võinud, sest Jumal üksi teab, kas mu pea enam täieste terve on!
See oli see hirmus kahklus. Sellepärast läks mu olek kõik arusaamatuks, sellepärast haavasivad ka Su hiljemad kirjad mind alati. Võib-olla kustub mu kannatus varsti hauas, aga Sina saad tõeste nõnda kõrgemeelne olema, et Sa mulle mu ainust palvet täidad ja selle kohta kirjutad – oh, ka vaitolemine on vastus! – Ometi, kui Sa mind veel vähegi austatagi jõuad, siis kirjutad, ütled mulle ometi veel jumalagajätmise. Ma usun seda, mis Sa selle kohta ütled. Kisu see valutav okas mu hingest, ehk torka teda sügavamale – niisugustes asjades ei salli meeleausus kõrvalisi teesid – ei tõeste mitte!
Sa käskisid kirjasi ära põletata. See mälestus näikse Sulle kibe olema, et neid mulle oled saatnud. Ja. Zurück zum Staube reißt dich Trug auf Trug. [Tagasi põrmu kisub sind pettus pettuse järel.] See on valus sõna. Kui see nõnda peab olema – ma muretsen nad tagasi. Minu süda ei kannata neid mitte põletata. Ma ei ole neid kuskil hooletumalt hoidnud. Peaks minu seegi kiri nõnda üksinda Sinust loetud olema ja seda palun ma ka väga.
Anna mulle andeks, mu kallis hing, kui ma asjata siin olen eksinud. Oh lase veel üksainus vari, üks nõrk vari enese hinges minu eest rääkida ja – kingi mulle terve ilm tagasi, ehk võta teda – igaveste! Põlga mind, ma olen ehk ka seda väärt – ma ei ole tõeste Sind väärt. Pisarad lämmatavad mu silmad kinni – ela igaveste õnnelikult. Taevalik lehk [aroom] heljub mulle Sinu lauludest vastu – mind õnnetumat on ometi ükskord armastatud –
Johannes.
p. s. Anna andeks, et aadressi nõnda kirjutasin – kui käekiri muidugi ära tuntakse, siis põle just võimalik nime muuta, – nõnda siis ikka vigaselt.
17. KIRI
[Avispeal,] 10./11. august [1887].
Armas. Nagu pilve alt päikese kiired välja peasedes korraga ilma elustavad, nõnda oled Sa ka minugi elutaevast valgustanud, mis nii mustalt kaetud oli – tänan! Siin ruttu põgenevas elus ometi ka mõni silmapilk õnnis olla, siin kitsameeliste inimeste seas ka ilusamaid ja tundlikuid südameid leida, see ongi ju, mida ainult surelikud surematuseks nimetavad. Terve inimese eluaeg on ju aegade voolu vahel nagu ainukene keelekõla, mida saatuse käsi kord on helisema tõmmanud, aga kui selle ainukese lühikese eluvältuse sees üksainuski silmapilk on, kus õnne tuntakse, see magus „praegu“ kosutab siis, ja õnnis on, kes oma eluõhtul võib ütelda: ma olen püidnud inimlikult hea olla – siis võib see elujaukene igavese headuse sisse ära sulada, kes ju inimesi juhib. Aga mikspärast Sinu hella ja õrna südamele kurvastavat mõtet vastu kanda. Oh ei. Ma olen ju nii liigutavas meelerahus, ma tunnen ju enese lähidal seda kallist lapselist ja süitumat südant, kes küll ainult hea võib olla, ka sealgi, kus temale seda mitte ei ole oldud. Missugune kallis mõte: haiget tehtud – andeks antud. Jäägu see! „Des Lebens ungemischte Freude ward keinem Irdischen zu Theil“ [Ei ole elu puhas rõõm saand osaks iial maistele] ütleb mõttevürst Herder62 ja ta ütleb tõtt. Ah inimesed! Teie olete eluvõitluste vastu nii nõrgad, peate palju kannatama, aga ka – eneste südameid teie sagedaste ei tunne ja lasete seal surmaööd eneste rinnus mässata, kus – ainus sõna kõik heaks teeks! Sa kiidad minu meeleausust! Oli see küll minust nii väga aus Sind nii valeste tunda ja ligi aasta varjata, mis õige usaldus tundigi varjata ei oleks lubanud? Puhas ja aus süda usub kõik – mina olin uskumata ja Sa kiidad mind veel? Oh millal võiksin ma Sinuga, jah ainult Sinuga kõik seda rääkida, millest ma nüid vaikima pean – need paberilapid on kardetavad asjad.
Sa ütled, et mu laulud nii väga kurvad olla.
Sentents Friedrich Rückerti kogumikust „Die Weisheit des Brahmanen“ (1836–1839).
Siin Liiv eksib: tsitaat pärineb F. Schilleri ballaadist „Polykratese sõrmus“.
