Mu kallis Liisi. Juhan Liiv

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mu kallis Liisi - Juhan Liiv страница 10

Mu kallis Liisi - Juhan Liiv

Скачать книгу

gesagt habe aber schweige mir nur und warte geduldig, denn – Sie hat dich freilich nicht verkannt, sondern nur sanft ermahnet, wenn auch – ein wenig hart! Du nennest dich zum Kinde. Ei freilig bist ein Kind, aber doch ein holdes – erwachsenes Kind, was auch das Schöne selbst genug weiß u. deßhalb sich so nennt.

      Doch muß ich dir etwas bekennen, was von mir nicht das Beste war. Wenn du von mir verlangten Persönlichen Abschied in P[antifer] nicht für gut achtetest u. sie meiden wolltest – ich glaubte diesmal so – so dachte ich daß du damit eine Weisung geben wolltest u. so kam es, daß ich nicht nach P[antifer] kam, obschon wohl Bruder mir deine Meinung mit brachte. Dies ist meine Schuld! Aber wie bereuete ich mich darüber, wenn ich den bewußten Brief bekam. Nichts, als Unschuld, Ruhe u. Liebe wohnten darin. Wie könnte ich jetzt in deiner Augen sehen, von wo nur Aufrichtigkeit, Liebe u. himmlisch reine Gefühle spiegeln können, – wie süß wäre dir dies alles zu peichten!

      Aber du, holdes Kind – (erlauben mir so zu sagen) du wirst mich deßhalb doch nicht mißachten. Du weißt ja, daß die mächtigste Liebe die eifersüchtigste ist, du weißt ja, daß das Glück u. Liebe nur mit Schmerzen paaren, – du weißt das alles wenn du – liebst! Des Menschen Brust – so lange sie noch rein ist – ist tief u. unverständlich wo Himmel u. Hölle nebeneinander toben! – Glücklich ist der, der ein Herz findet, welches versteht, dahin zu schauen. Was wir Menschen „Unsterblichkeit“ nennen, ist allein in der Liebe zu finden, u. von allen Juwelen die größte ist die Verzweiflung was dort in der Liebe thront.

      Vergiß deinen Freund nicht! Wenn auch Schicksalsschläge uns trennen sollten, so wird mein letztes Wort dich nennen, mein letzter Gedanke dir gehören, wenn du auch dann dieses nicht mehr willst –

      O hätt ich tausend Seelen,

      Ich gäb’ sie alle dir.

      Nur eine hab’ ich, ich gebe sie

      Dir tausendmal dafür.

      Mir scheint, daß mehr dich liebt

      Als tausend Seelen – eine,

      Die tausendmal sich giebt.

      Verzeih mir, daß ich ein solches Liedchen dir geschrieben habe. Es ist gar nicht schön, doch aber war. – Ich danke dich für deine Lieder sehr.44 Sie waren voll Zartheit u. Gefühle. Darunter ist eines, was ich nicht reicht fassen kann. –

      Das Leben hier ist langweilich genug, denn so unangenehm mir auch dies ist, noch immer hier zu sein, kann ich dafür doch nichts thun, sei es dann, wenn ich meine Pläne verändern will, und jetzigen Leben adieu! sage. Kommt etwas vor, so wirst du sogleich erfahren.

      In 14ten war ich in P[antifer].45 Ach wie süß war mir dortigen Umgebung zu sehen. Alle, Felder u. Wälder sagten mir „Willkommen!“ und mir war’ ob dort mein Vaterhaus sei. – Ich weilte dort einige Stunden denn Mamā wollten mich nicht wieder gleich gehen lassen. Sie sagten, sie wollen dir Prügel geben, denn du hättest mir geschrieben, daß sie nicht über mich geärgert haben – haha!

      Das wollte ich sehen! Die Sache war kurz so: Mamā sagten: „Wenn Sie jetzt gleich gehen, so werde ich sehr ärgern.“ Ich sagte: „Ja, aber was nützt Ihnen das, denn [Sie] werden [sich] gleich wieder aussöhnen“ u. s. w.

      Mehr kann ich nicht schreiben denn dickhäutige Briefe werden oft von Neugierigen geachtet. Wenn du mir schreiben „kannst“ oder noch willst, so bitte ich: Lassen wir das Estnisch wieder gelten, denn du siehst ja, wie erbärmlich ich deutsch verstehe. Sei glücklich – ja, sei reicht glücklich! Ob wir uns sobald wieder sehen, glaube ich nicht, darum – sei glücklich!

      [Tõlge]

      Kulla laps! Ma ei tea küll, mida Sa mõtled kauaigatsetud kirja avades, sest vähemalt kaks kuud on möödas, ilma et ma oleksin sulle kirjutanud.46 Anna mulle andeks! Tahan siiski loota, et Sa ei ole seepärast vähemalt minu truuduses kahelnud, sest – Sa tunned mind paremini! Et Sa oled minu kirja nii kaua asjatult oodanud, polnud minu poolt takistuseks mitte mingid põhjused, vaid lausa võimatus. Ka Sinu tuntud hoiatuse47 tahan ma teadmiseks võtta. Andesta! – Sa andsid mulle õrnalt mõista, et ma olevat viimasel ajal olnud tormiline ja paljunõudev – mu Jumal, kas see on siis tõsi? Mu vaene süda! Sina oled tegelikult selles süüdi, sest Sina oled mulle nii õndsaid asju ette sosistanud, et ma ütlesin Talle tõepoolest midagi kohatut, aga pean nüüd suu ja ootan kannatlikult, sest – Tema ei ole Sinust küll lahti öelnud, vaid ainult kergelt noominud, kuigi – pisut karmilt! Sa nimetad end lapseks. Oh, muidugi oled Sa laps, ent armas – täiskasvanud laps, mida ka kaunitar ise küllalt hästi teab ja seepärast nimetab end nii.

      Pean Sulle siiski midagi tunnistama, mis polnud minust kõige parem. Kui Sa minu soovitud isiklikku hüvastijättu Pandiveres heaks ei arvanud ja tahtsid sellest kõrvale hoida – nii uskusin ma tookord – , siis mõtlesin ma, et Sa tahtsid nii korraldust anda ja nõnda juhtuski, et ma Pandiverre ei tulnud, ehk küll vend mulle Sinu arvamise ühes tõi. See on minu süü! Aga kuidas ma seda kahetsesin, kui ma kõnesoleva kirja sain. Selles polnud muud kui süütus, rahu ja armastus. Kuidas võiksin ma nüüd Sulle silma vaadata, kus peegelduvad üksnes siirus, armastus ja taevalikult puhtad tunded, – kui magus oleks seda kõike Sulle pihtida!

      Kuid, kulla laps (luba mul nii öelda) – Sa ei hakka mind ometi sellepärast põlgama. Sa ju tead, et suurim armastus on kiivaim, Sa ju tead, et õnn ja armastus käivad ainult ühes valuga, – Sa tead seda kõike, kui Sa – armastad! Inimese rind – niikaua kuni ta veel puhas on – on sügav ja mõistetamatu, kus mässavad kõrvuti taevas ja põrgu! – Õnnelik on see, kes leiab südame, mis oskab sinna vaadata. Seda, mida meie, inimesed, nimetame „surematuseks“, leidub üksnes armastuses ja kõikidest juveelidest suurim, mis armastuses troonib, on meeleheide.

      Ära unusta oma sõpra! Kui ka saatuse löögid meid lahutama peaksid, nimetab minu viimane sõna Sind, minu viimane mõte kuulub Sulle, ka siis, kui Sa seda enam ei taha –

      Oh kui mul oleks tuhat hinge,

      Kõik nad sulle annaks.

      Mul on vaid üks, ma annan selle

      Sulle see-eest tuhatkordselt.

      Mulle näib, et rohkem kui tuhat hinge

      Armastab sind üks,

      End tuhatkordselt andes.

      Anna mulle andeks, et kirjutasin Sulle sellise laulukese. See pole üldsegi ilus, kuid on siiski tõsi. – Suur tänu Sinu laulude eest.48 Need olid tulvil õrnust ja tundeid. Nende seas on üks, millest ma hästi aru ei saa.

      Elu on siin küllaltki igav, aga nii ebameeldiv kui mul ka poleks ikka veel siin olla, ei saa ma ometi sinna midagi parata, ehk olgu siis, kui ma oma plaane täiesti muudan, ja siinsele elule adjöö! ütlen. Kui midagi ette tuleb, saad Sa kohe teada. –

      14-ndal olin ma Pandiveres.49 Ah, kui meeldiv oli näha sealset ümbruskonda. Kõik, põllud ja metsad ütlesid mulle „Tere tulemast!“ ja mul oli tunne, nagu oleks seal mu isamaja. – Viibisin seal mõned tunnid, sest mamā ei tahtnud mind kohe minna lasta. Nad ütlesid, et tahavad Sulle tuupi anda, sest Sa kirjutasid mulle, et nad ei olevat minu peale pahandanud – haha!

      Seda tahaksin ma näha! Asi oli lühidalt nii: mamā ütlesid: „Kui te nüüd kohe ära lähete, siis olen ma väga pahane.“ Mina ütlesin: „Jah, aga mis kasu Teil sellest on, kui kohe jälle ära lepite“ jne.

      Rohkem ei või ma kirjutada,

Скачать книгу


<p>44</p>

Lähemaid andmeid L. Goldingu luuleloomingu kohta pole.

<p>45</p>

Liiv külastas Liisa vanemaid tõenäoliselt 14. märtsil.

<p>46</p>

Liiv oli viimati kirjutanud ilmselt 7. jaanuaril (eelmine kiri).

<p>47</p>

Arvatavasti oli Liisa vihjanud nende vahekorra konfidentsiaalsusele.

<p>48</p>

Lähemaid andmeid L. Goldingu luuleloomingu kohta pole.

<p>49</p>

Liiv külastas Liisa vanemaid tõenäoliselt 14. märtsil.