läbikäimisele küpsenud inimene. Jah, mina leian, kallis Liisi, et Sina tõeste oled edasi jõudnud, kui sa juba nüid nõnda ilusaste otsustata mõistad ja peale seda tunned, et ka teised meesterahvad, peale ühe – ka teised meesterahvad ühelt noorelt neiult enestega läbikäimist tohivad nõuda, et ka nendele tähelepanemist piab kinkima, nii palju kui seda tundmus ja haridus lubavad! Niisugust tooni aiman ma Sinu kirjast ja see on hea. Mis aga kõigide teada-tohtimisesse puutub, siis ei oleks mina mitte selles nõus. Mina tunneksin selles küll ennegi [ainult, aina] magusat õnne, kui ka ilm meie olekust teada võiks, kui ta kade tahab olla, aga – kes teab elujuhtumisi ette ära? Püha on mulle Sinu mälestus, püha, jah otsata kallis see koht, see tuttav põesas heinamaal, kus ma Sind esimest korda rinnale vautasin. – Kas hoolib saatus sellest? Mina usun kaunis kindlaste, et mind kaua ei lubata elada. Sinu tundmused saaksivad pea vast kustuma ja – hiline kahetsus! Mina pian praegu vaesuse karikast just kõige kibedamaid tilkasi jooma, pian suveülikonnaga praegu ühes ja teises kohas rändama – kõik see ähvardab minu elulõnga rutem kui arvatud katki lõigata. Võib olla, ei kirjuta teised armastajad mitte sarnastest asjadest, aga mina tahan õiglane olla, kui ma selle läbi ka kõik kautaksin, kõik enesele vastasteks teeksin. Mina olen loomu poolest veel tige ja kiusakas pealegi, pahandan ka ilma põhjuseta enese vanemadki23 ära – kes on siin suurem süidlane, kas vaene elukord või mina ise, seda teadku Jumal! Ka eluviisidega olen ma nukeline ja okkaline, olgu küll, et mõnigi „Umgang mit Menschen“ [Inimestega suhtlemine] hoolega pähe on õpitud. On Sinul julgust kõik nende paha omaduste vastu võidelda? Kas ma ei kautanud mineval aastal just äkilise uhke meele pärast oma kohta käest,24 kus ennegi [ainult] natukene moka järele rääkimist oleks tarvis olnud, et teda kinni pidada. Mina ahnitsen auu ja kuulsust, aga ei mõista ometi seda kunsti kätte saada, et teinekord ka enese arvamiste vastu rääkida, mis ometi sellel, kes inimeste seas tõusta tahab, nagu esimene käsk pähe olgu õpitud. Luuletajad ja unistajad piavad ilma narriks, aga ei saa ometi aru, et narride seas ka piab narr olema, sest muidu jäeb niisugune taevast mahasadanud liig ilmasüita vooruste apostel ja vaga emapojukene varsti nagu kala kuivale. – Minul ei ole tõeste enam see kallis kingitus, juuksesalk, alles, aga ma ei palu midagi andeks, sest süidlane ei ole ma mitte. Mina hoidsin teda ikka enese taskuraamatu kaane vahel, aga nimetud raamat oli suvel minu isa aeda ühe laube [lehtla, aiamajake] sees oleva pingi alla maha kukkunud, kust ma teda paari kuu pärast rohu seest leidsin. Et Sinu paar kirja, õnnesoovituse kaart ja nimetud mälestus vihma käes hukka olivad läinud, on iseenesest mõista. Ma ütlen veel kord: mina olen süita, sest ta ei ole mitte hooletuse ega halvakspidamise pärast hukka saanud. Aga ma usun ka kindlaste, et Sa mind rohkem tunned, kui sarnase kahklusele maad annaksid. Mis Sa Maarja basaarist25 räägid, selle kohta olen ma isigi palju kordasi järele mõelnud, miks see nõnda oli. Mina arvan, kui siin kellelgil süidi piaks olema, siis oleksid just Sina, väike kelm, selle auu osaline! Teatud päeval püidsin ma asjata üht pilku Sinu laugelt enesele omandada, aga – ei. Muidugi ei tohtinud Sa seltskonna pärast ennast unustada, aga juba esimene teretamine kirikuteel oli imeline külm – muidugi vaatasin ma Sind kõige teravamine just sel silmapilgul – aga Liisi oli nii ilmsüita ja rahuline, nagu ei oleks ta kurja undki näinud. Aga võib-olla ei tunnud ma ka isigi siis midagi. Minuga oli lugu nõnda. Kui ma õhtu enne näitemüiki senna jõudsin, siis olin ma rahutu ja õnneline kõik korraga, et nüid ennast nii Sinu lähedal teadsin olevat. Ma oleks otse senna lennanud, kui aeg mitte väga hiline ei oleks olnud. Rahutumalt ootasin ma teist päeva, luuletasin hommikul tuttava soneti,26 kus mul juba kahkluse toon abiks oli – ootasin tuttavat silmapilku ja see – imeline – oli nii külm! Ma ütlen, ka külm minu enese poolt. Näitemüigi ajal tormas mu sees kahklus ja armastus enam kui iialgi enne. Pärast, kui kodu läksime, ootasin, kas asi muutub – ei ühtegi! Nüid tahtsin mina aga ka kätte maksta ja – ei rääkinud tee peal ka enam sarnast sõnagi, mis midagi oleks meele tuletanud. Sain ma kodu, siis kahetsesin küll muidugi, aga mis siis enam teha! – Nagu näed, sündis see ainult tundmuste vahelduse kordadel, aga kas Sinul ka nõnda oli, ei tea ma mitte. Pärast leidsin ma K.27 poolt ühe Sinust ja minust väga tähtsaks peetud laulu, mis Sa temale olid kirjutanud ja tähtsad kohad ära joonetanud – minule oli see liig! Võib-olla mõtlesidki Sa sel korral, kui ma sügisel siit kaua ei kirjutanud, enam tema kui minu peale.
See asi läks pikale.
Sa ütled, et Sina pidada arvama, nagu ei tahakski ma heaste kirjutata, sest ikka vabandavat ma ajapuudusega. Ei, mu veike kelm, mis ta mulle nüid kõik süiks ei anna! Oleks ma lähidamal, siis tahaksin ma kõik need pahandused Sinu huuledelt ära musutata, nüid piavad aga need trotsivad huuled ja ilus veikene käekene, mis mulle sarnast surmasüidi ette kirjutab, nuhtlemata jäema. Tea aga ometi, et siit kirjutamine sugugi nii kerge ei ole kui sealt. Iga kiri tuleb kolmekordse hinna maksma, sest üks palgatud erakirjavedaja toob neid kodu ja viija postimees tahab jootraha, aga mina olen vaene nagu hall kass.
Peale selle tunnistab ta ikka, tema kirjutus olla paljas kritseldus, keda mina lugeda ei võivat – ei, mis see tähendab? Silmad on mul ju teravad nagu kaarnal ja Sinu kirjutus ei ole sugugi kritseldus. Või ehk on selle üteluse sees ivakene neiulikku edevust varjul? Ei, siin piaksin ma oma käsikirja [käekirja] küll häbenema. Mina aga mõtlen: uhkustagu õrnem sugu – nõnda nüid ikka üteldakse – uhkustagu ja suurustagu nad pealegi, et nad nii imeilusaste ja peeneste kirjutata mõistavad – meile meestejänderikudele on see ükspuhas, missugune kellegi kiri on. Peaasi, kui ta aga loetav on. Minu oma ei ole ka sedagi mitte, aga see on veel parem, sagedaste arvatakse sellega just midagi maksvat, kui keegi kellegi käekirjast õieti aru ei saa. Kui minu nüidne kiri ka veel määritud on, siis on see küll juba liig, aga – paremat paberit mul praegu ei ole. Peaaegu ei usalda ma teda ära saata.
Kes on aga see „kaugelt tulnud herra“, kes minu vennale midagi olla „kahetsusega“ rääkinud? Siin ei saanud ma Sinu mõttest „kahetsusega“ mitte aru, mis see tähendama piab. Sina näitad minule ikka midagi nagu varjavat – oh ütle julgeste kõik, mis Su süda sunnib, sest neid kirjasi ei näe peäle minu enam ühegi sureliku silm! Ka on see juba ütlemata õnneline tundmus, kui selle süda, kellest nii palju lugu peetakse, kõik teisele avaldab – isegi enese vead! Oh kui palju oleks mul Sinule rääkida – miks on see nõnda võimatu?
Et Sa „Das Buch für Alle“ [Raamat kõigile] loed, on lõbus, see on ka üks parematest saksa jutulehtedest. Mina ei loe praegu midagi, sest et midagi ei ole. E. Kookil olivad mõned head raamatud, aga see läheb nüid ära Tallinnamaa venna28 juure.
Ma käisin Tartus Hermanni juures kohta kuulmas. Ütles ehk siis vast mind tarvitata võivat, kui luba antakse ajalehte nädalas kolm korda ilmuda lasta. – Töö, mida kirjutusmaterjali vaesuse pärast halvaste tegin ja prooviks sisse andsin, sai halb, et Issand halasta! – Saab näha, mis saab.
Sinu saadetud salmide sisu tunnistab ikka, et Sa imeliselt minust mõtled, nõnda on minul veel enam asja ütleda:
Wenn Alles sinkt, des Lebens Träume fallen,
Und alles stirbt, dann auch im matten Schein
Gedenke mein, lass eine Thräne fallen.
Ich bleibe treu, gedenke mein.
[Kui kõik kaob, unelmad purunevad,
Ja kõik sureb, siis ka tuhmis paistes
Mind meeles pea, las pisar langeb.
Jään truuks, mind meeles pea.]
Sinu
Johannes.
9. KIRI
Rupsis 3. Decemb. 86.
Armas
Liivi vanemad olid Benjamin ja Marianna Liiv.
Liiv mõtleb ilmselt Virulase toimetusest lahkumist.
Liiv meenutab siin näitemüüki Väike Maarja kiriku juures 1886. a. oktoobris.
Tuttava soneti all mõtleb Liiv ilmselt 6. oktoobril Goldingule kirjutatud luuletust „Minu armsa sõbranale sündimise päevaks“ (vt. eelmine kiri). Seega jõudis Liiv Avispeale alles 5. oktoobril, vastupidi F. Tuglase väitele (Tuglas 1927:88), nagu oleks ta juba 1886. a. suvel pikemalt Väike Maarjas viibinud ja L. Goldinguga kokku saanud.
Mõeldud arvatavasti Kaarel Krimmi.
Mõeldud on Johannes Kooki.
