Jaan Bergmann
J. BERGMANN´I LAULUD
Keisri Aleksandri II.25-aastaseks juubeliks
Auukartust täis nüüd hõisakem hulgani,
Kõik Eesti rahwas, juubelilauluga
Auupäewal täna riigiisal',
Kõrgele keisrile auu ning tänu.
Kes Wene piirid kinnitand tugewaks
Ja wärisema sundinud waenlased
Ning wõidukroonil waenu ajal
Rõõmsale riigile rahu loonud;
Kes orjawaile kinkinud priiuse
Ja waba põlwe kõigiti kergitand
Ning edendanud waimuwalgust
Kooli ja kirikut armul kaitstes:
Ta üle Jumal armuga walwaku
Ning tehku tühjaks hõeluse püüdmised!
Jah kaua, kaua õnneks meile
Elagu isamaa isa, keiser!
Keisri Aleksandri II. surmapäewaks
Ei suuda suu, ei iiale seda sulg,
Mis süda tunneb sügawas, ütelda,'
Kus kõige Wene riigi kaasas
Eestlane kallimat nutab keisrit.
Kes riiki warjas wahwamalt waenlastest,
Kes priiust tõi ja kaswatas paremust,
Kes isaks oli isamaale:
Teda on kurjuse käsi löönud!
Meilt wõetud ta, kes wägewalt kaitses meid
Ja Eesti elu õigusil ehitas
Ning kinkis wabaduse wilja:
Palawam pisar meil silmist woolab!
Meil armastusel igawest elad auus,
Mis ükski wõim ei rikkuda iial wõi,
Kui kaua tuksub Eesti süda,
Eestlase meeles, Hää Aleksander!
Õndsa keisri Aleksandri II. mälestuseks
Kuldsest ajast köitis rüütlikäsi
Eesti rahwa orjakütkesse:
Waewas walgus walus silmawesi
Tuimaks jäänud tumma palgele:
Polnud pöörmist seitsmel aastasajal,
Polnud päästjat rüütli, Rootsi ajal!
Sääl lendas Wene kotkas wõidutiiwul
Ja Peeter keelis sõda põlemast.
Weel aastasada weeres hädawiiwul,
Sääl hüüdis Aleksander wägewast:
„Prii olgu rahwas wabal Eesti pinnal!”
Ja rõõmu wärin heljus Eesti rinnal.
Priiuse nime
Kiitis ju keel,
Orjuse pime
Walitses weel!
Sääl päris wanemate trooni
Ja pani pähä keisrikrooni
Aleksander Teine.
Hääl hüüdis kõrge isa huulis
Ja rahwas keisri käsku kuulis:
Uus seadus Eestimaale anti
Ja orja-ahel hauda kanti!
Ja kiriklik keeld
Ning nurjuse neeld
Jäi kõrwale meilt
Iga tegewuse teilt.
Ja kaswis kirjandus
Ja kosus korjandus
Ning seltsielu sigis.
Ja palehigis
Wõis omastada oma maad,
Mis riisund temalt aastasaad,
Prii Eestlane,
Truu keisrile:
Wõis haridust nõuda
Ja edasi sõuda
Ja paremust püüda
Ja õnnelist hüüda:
Elagu isamaa isa, keiser!
Nii mööda lendas weerand aastasada
Ja algas õnnistusel teine rada.
Sääl pääsis põrgu põhjast salamahti
Üks tige metsaline lõjast lahti.
Ja waiksel sammul,
Weel mehe rammul,
Käis keiser teed.
Sääl pahwatas põlema põrgu püüs —
Ja kallima kiskus kurjade küüs!
Oh! Miljonid woolanud silmaweed!
Hinga rahus, kõrge isa,
Wiimses woodis waikseste!
Silmapisar palaw, wisa,
Weereb palgelt sinule.
Parem weel kui hõbepärg,
Magusam kui mesikärg,
Tänumeel, mis igawest
Ei läe Eesti südamest.
Mis õnnis isa meile heldest annud
Ja Eesti rahwas armu meeles kannud,
Mis isa algand, poeg saab seda täitma
Ja isasüdant Eestimaale näitma.
Kui tihe tamme salk
Ja kiir kui wäle walk
On Eesti rahwas sääl,
Kui hüüab Aleksandri hääl.
Et hüüdku aga keisri hääl,
Siis Eesti rahwas hõiskab sääl:
Issand, oh kaitse ja
Kinnita keisrit!
Tugewaks teda ja kuuljaks tee!
Issand oh hoia ja
Õnnista keisrit!
Wägewaks teda ja heldeks tee!
Walitse warjuks meil',
Wägewam keiser,
Õnneks ja auuks otsani!
Truuiks jääme sull',
Isalik keiser,
Wiimse weretilgani!
Hinga rahus, kõrge isa,
Wiimses woodis waikseste!
Silmapisar palaw, wisa,
Weereb palgelt sinule.
Parem weel kui hõbepärg,
Magusam kui mesikärg,
Tänumeel, mis igawest
Ei läe Eesti südamest.
Mis õnnis isa meile heldest annud
Ja Eesti rahwas armu meeles kannud,
Mis isa algand, poeg saab seda täitma
Ja isasüdant Eestimaale näitma.
Kui tihe tamme salk
Ja kiir kui wäle walk
On Eesti rahwas sääl,
Kui hüüab Aleksandri hääl.
Et
