taotlema litsentsi, nii et kohtumiselt Paulaga sean sammud otsejoones linnavalitsusse pabereid võtma. Pärast seda luban endale ümber nurga pagaripoes ühe cappuccino (Šotimaa kohta üllatavalt korraliku) ja kaeraküpsise. Uurin linnavalitsuse pabereid ja asun neid täitma, mõeldes oma Hackney kööktoast. Leith on tõusuteel. Sinna jõuab metroo enne kui Hackneysse.
Pärastpoole suundun vanemate majja South Side’is. Emal on hea meel mind näha, ta haarab mind nii tugevasse embusse, et roided raksuvad, ja pistab nuuksuma. – Näe, Davie, ütleb ta vanamehele, kes vaevu pilgu telekast lahti saab, – mu poiss on tagasi! Oh, kallis pojake!
– Oh, ole nüüd, emm… ütlen ma kergelt piinlikkust tundes.
– Oota, et Carlotta sind näeks! Ja Louisa!
– Tegelikult on asi nii, et ma pean varsti tagasi minema…
– Oi, poja, poja, poja… ei…
– Jah, aga asi on sedasi, ema, et ma tulen kohe varsti jälle. Ja jäängi siia!
Ema puhkeb nutma. – Davie! Kuulsid sa? Mu poiss tuleb tagasi!
– Jah, Paula ütles, et ma võiksin Port Sunshine’i üle võtta.
Vanamees pöörab ennast toolil ringi ja tõstab kahtlustava pilgu.
– Mis siis viga! ütleb ema.
– Port Sunshine’i? Sinna ei tõstaks elusilmaski jalga. Litside ja tolade koht, lausub isa põlastavalt. Vana tõbras näeb väsinud välja, istudes seal oma tuulest parkunud päevitusega. Paistab, nagu oleks ta endale tunnistanud, et enam ta emale sitta keerata ei saa, sest see annaks talle jalaga persse ja vanatoi on juba liiga põdur, et leida kedagi teist lolli lehma, kes tema järele jooksma hakkaks ja veel sama hästi pastat teha oskaks.
Nõustudes ema sooviga perekonda kokku kutsuda, otsustan jääda veel üheks ööks. Tuleb väike õde Carlotta ja kiljub innustunult, vajutab kummalegi põsele tüseda musi ja helistab Louisa mobiilile. Istun seal kahe õe vahel, kes minuga vahetpidamata vadistavad, vanamees aga ühmab midagi ja kergitab kibestunult pilku. Iga natukese aja tagant veab ema Carlotta või Louisa diivanilt üles ja hüüatab: – Eest ära. Ma tahan oma armast poissi korralikult kallistada. Ma ei suuda uskuda, et mu väike poiss on siin tagasi! Päriseks ka veel!
Asjade käiguga rahul olles sammun allamäge Sun Citysse. Kekslen mööda Walki, hingates sisse mereõhku, kui rääbakas Edinburgh mu ilusa kodusadama ees taandub. Siis lähen baari, kus Paula leti taga tegutseb, ja sealsamas lajatab reaalsus mulle meeletu hoobi. Baar ise on niikuinii üks paras korralagedus: vanad punased põrandakivid, vakstutega lauad, suitsust kolkunud seinad ja lagi, aga kõige hullem on klientuur. Nagu zombikari George A. Romero filmist kõduneb siin külmade päevavalguslampide paistel, mis võimendab nende niigi pikka paturegistrit. Ma olen näinud Hackney ja Islingtoni narkourkaid, mis näevad selle kuradi peldiku kõrval välja nagu paleed.
Leith? Kui palju aastaid olen töötanud selle nimel, et siit minema saada. Kuidas ma nüüd jälle oma jala siia tõstan? Nüüd, kus memm on ka South Side’i kolinud, poleks enam vähimatki vajadust. Istun baarileti ääres ja rüüpan viskit, vaadates Paulat ja ta sõpra Moragi, ehtsat Paula klooni, kes kannab neile vinguvatele hambututele vanadele tõbrastele toitu ette, nagu oleks siin supiköök. Baari teises otsas üürgab jukebox’ist kohatult vali tantsumuusika ning mitu kõhetut noormest nuusivad, tõmblevad ja vahivad. Juba on mul tekkinud tõsine tahtmine siit baarist, Paula juurest ja üldse Leithist jalga lasta. Londoni rong kutsub.
Vabandan ja kõnnin edasi uude Leithi: Britannia kuninglik purjekas, Šotimaa volikogu, renoveeritud laevatehased, veinibaarid, restoranid, yuppie’de korterid. See on tulevik ja asub ainult kahe kvartali kaugusel. Järgmisel või ehk ülejärgmisel aastal juba ainult ühe kvartali kaugusel. Ja siis – bingo!
Mul pole vaja muud teha, kui uhkus alla neelata ja mõnda aega ilusti istuda. Vahepeal saab tipptasemel skämmida. Põlisasukad on liiga maalt ja hobusega, et pidada sammu sellise suurlinnakangelasega nagu Simon David Willamson.
8
„…üksainus objektiiv…“
Rab tundub närvis. Ta nokib sõrmede vahelt nahka. Kui ma temalt aru pärin, vastab ta midagi suitsetamisest loobumise kohta, pomiseb, et laps on sündimas. See on tema esimene vihje, kui too mõistatuslik Terry välja arvata, elust väljaspool tudengimaailma. Imelik mõelda, et mõnel tõesti selline elu võib olla. Terviklikud, iseseisvad areenid jagatud väikesteks lahtriteks. Nagu mina. Ja nüüd me läheme otsejoones vähemalt osaliselt ühte tema peidetud maailmadest.
Takso jõnksutab ühe foori tagant teise taha, taksomeeter tiksub lootusetult mööda nagu Šotimaa suvi. Auto peatub ühe väikese pubi ees, aga olgugi et hallikassinisele sillutisele voolab ukse vahelt kollast valgust ja kuulda on suitsustest kõridest mürisevat naeru, ei lähe me sisse. Ei, me astume mööda kusest ja kruusast kõnniteed mustaks värvitud tagaukseni, mille pihta Rab märguandeks koputab. Tamm-tamm, tam-tam-tamm, tam-tam-tam-tamm, tam-tamm.
Kuulda on, et keegi kolistab trepist alla. Edasi – vaikus.
– S’n Rab, puterdab ta segaselt ja koputab taas jalgpallitaktis.
Riiv avaneb, kett lõgiseb ja kellegi kahupea hüppab ukse vahelt välja nagu kepsnukk. Paar näljast pilusilma mõõdab põgusalt Rabi, seejärel takseerib mu keha sellise sundimatu intensiivsusega, et mul tekib juba tahtmine politseid kutsuda. Siis sulab igasugune oht ja ebamugavus säravvalge naeratuse kuumuses, mis tundub küünitavat mu näo järele nagu skulptori sõrm ja voolivat seda oma näo järgi. See muie on hämmastav, muudab ta pale sõjakast ja vaenulikust tolvanist mingiks metsikuks geeniuseks, kelle käsutuses on maailma saladused. Pea pöörab ühte ja siis teise suunda uurimaks, kas põiktänavas veel mingit tegevust võib täheldada.
– See on Nikki, selgitab Rab.
– Tulge sisse, tulge sisse, noogutab tüüp.
Rab viskab mu poole kiire „oled sa kindel“ – pilgu ja selgitab: – See on Terry, mina aga vastan talle sammuga üle lävepaku.
– Juice Terry, see suur lokkis peaga kutt naeratab ja astub kõrvale, et ma saaksin esimesena kitsast trepist üles minna. Ta järgneb vaikides, et minu tagumenti vaadata, ma eeldan. Ma ei kiirusta, vaid näitan talle, et mind see verest välja ei löö. Olgu ta ise verest välja löödud.
– Ilus pepu sul, Nikki. Niisama ütlen, lausub ta lõbusa õhinaga. Ta hakkab mulle juba täitsa meeldima. See on mu nõrkus: liiga kergesti olen valet tüüpi inimestest sisse võetud. Seda on nad alati öelnud – vanemad, õpetajad, treenerid ja isegi sõbrad.
– Aitäh, Terry, ütlen rahulikult ja pööran trepist üles jõudes ringi. Ta silmad hõõguvad ja ma vaatan talle otse silma, pööramata pilku ära. Muie venib laiemaks, ta noogutab ukse suunas, ma avan selle ja astun sisse.
Vahel lööb mõni muutus sind joonelt pahviks. Kui suvi lõpeb ja semester algab ja kõik on sinine, hall ja lilla. Puhastav õhk su kopsudes, mis läheb järsku külmaks, kuni poed nürist ja kõikjaleulatuvast Witherspoon/Falconand Firkin/All Bar One/O’Neill’s-landist, mis on iga UK kesklinna seltskonnaelu korporatiivne, koloniseeritud tulipunkt, teistega koos eemale mõnda sooja hämaralt valgustatud baari. Natuke maad minna ja sa leiad need tõelised kohad. Tavaliselt ainult üks värskendav jalutuskäik, võib-olla paar peatust bussiga, igatahes mitte liiga kaugel. See on üks neist kohtadest, nii ehtne üleminek teise ajastusse, et kogu see armetus võtab keeletuks. Siirdun tualetti, et ennast koguda. Naiste vets on nagu
