graafikus.
Igal võimalusel tuleb investeerida, raisk. Seda ma püüdsin Berniele hiljuti selgeks teha, kuigi olin liiga üles kruvitud, et oma mõtet korralikult edasi anda. See on võti. See lahutab võitjad kaotajatest, eristab tõelised ärimehed suuresõnalistest sinikraedest, kes on korraks nodi otsa sattunud ja tüütavad sind ajalehes ja telekas oma jutuga, kuidas nad on kogu aeg seda ja teist sehkendanud ja muud seesugust jura. Niinimetatud edulugusid pasundatakse meedias pidevalt, aga tegelikus elus me ju teame, et need on vaid jäämäe tipp, sest me näeme ka läbikukkumisi. Istume baaris kõrvuti mõne tolgusega, kes lõksutab laialt lõugu selle kohta, kuidas ta oleks praegu või sees, kui poleks olnud neid tõpraid ja toda lurjust ja noid sitavikateid, sest kogu aeg on kõik teised süüdi, mitte nemad ise, kes nad usuvad lihtsameelselt seda valet, et võid tühipalja jutuga kuhugi tippu jõuda. Berniel oleks targem ette vaadata, sest tema suust kostab ka juba täpselt sama jama. Sest seda sitta jätkub ainult teatud ajaks ja siis pead oma hunnikut vaatama ja investeerima (kui oli õnne mingi hunnik kokku saada), enne kui kõik läbi põletad. Muidu pole muud, kui istu kõrtsis ja kiunu, mis kõik oleks võinud olla, või veel hullem, tõmba kimu ja rüüpa kärakat.
Mul on vaja midagi investeerimiseks ja ma pean nüüd minema Amandat vaatama, seda külma eite, kellel on lademetes, mida investeerida, ja kes mind ikka endiselt kuivale imeb, raisk.
Tädi Paula ettepanek, mille peale ma telefonis peaaegu naerma oleks pahvatanud – peaaegu oleks vaesele vanamemmele otse kõrva hirnunud –, kõlab nüüd järjest mõistlikumalt.
Kuid kohustused ei anna oodata ja ma suundun piinarikkale bussi-rongiteekonnale Mandy-mina-tulin-ja-sina-võtsid-kõik-endale poole Highgate’i, kust ma käin poissi kogu aeg peale võtmas ja maksan talle nelikümmend kulli nädalas, mis lihtsalt poisi näost sisse kaob. Sest ärge arvakegi, see poiss on tõesti paks. Eelmine kord, kui ma ta Šotimaale minu ema vaatama viisin, ütles see oma itaalia-šoti aktsendiga: „Ta on täpselt nagu sina selles vanuses.“ Täpselt nagu mina selles vanuses. Paksuke, kes korjab kergesti sinikaid ja on rammus saak mänguväljakute ja tänavate kõhnadele peenikestele madudele. Kuradi õnn, et tuli puberteet ja hormoonid lõid möllama ja päästsid mind sellest rasvapõrgust. Võib-olla on minu kahetine hoiak temasse tingitudki sellest, et see väike vaene tolgus meenutab mulle mind ennast sellest ajast, kui ma olin noorem ja polnud nii lahe. Aga ma ei usu, et ma iial päris samasugune võisin olla. Tõenäoliselt on siin mängus vanaisa, emapoolne muidugi, see paks juudiroju.
Nüüd me kõmbime mööda West Endi, et minna Hamleysse tema jõulukinki välja valima. Üritus ise on muidugi ammu selja taga, praegu käivad jaanuarikuu hullud päevad. Andsin talle kinkekaardi sellel põhimõttel, et valikuvabadus tuleb omandada maast madalast. Amanda hoidis kätt ees ja nõudis, et ma läheksin temaga koos valikut tegema. Me pole veel teab mis palju maad Oxford Circuse jaamast kõndida jõudnud ja kuigi on külm, hakkab väike tõbras hädaldama, jääb jonnakalt seisma ja hõõrub jalgu. Videomängude tolgus, istuks parem kodus soojas ja toksiks PlayStationit. Isegi sel pidulikul aastaajal olen mina talle samasugune koorem nagu tema mulle. Me astume sisse ja ma jätkan oma hädiseid katseid juttu teha, lootes samal ajal, et kuskilt poodide vahelt ilmub vaatevälja mõni näkk, keda jõllata.
Talvel on see häda, et tüdrukud on kõik liiga sisse pakitud. Sa ei tea, mida saad, enne kui kodus oled ja pakendi avad, aga siis on juba liiga hilja hakata seda tagasi viima. Jõulud. Tsekkan esmalt valge telefoni sõnumeid. Selle numbri annan alati naistele, keda ma pole põrutanud. Siis punase telefoni omi, mille kaudu liigub kasutatud kaup, ja siis rohelise, millega aetakse äriasju. Ei midagi.
Poed ja rahvamassid ja rämpsuhunnikute tassimine hakkavad mind varsti ära tüütama. Mis poissi puutub… temaga sidet pole. Üritan küll. Mitte nüüd väga hullusti, aga niipalju, kui mul jaksu on. See on vahetus, mis tuleb ära teha, meie mõlema huvides, ma oletan. Lõpuks on mul rämpstoidust puhitused ja kõrvetised, näpud täiesti põhjas ja mille nimel? Vanemlikud kohustused? Sotsiaalne läbikäimine?
On sellest kõigest kellelegi mingit kasu?
Vaatan üht näkki ja meenutan kibedusega paari nädala tagust aega, kui viisin Beni (see nimi oli Mandy idee) Madame Tussaud’ vahakujude muuseumisse. Ma ei saanud muud teha, kui mõelda Mandyst, kes oli nüüd ühekorraga nii ennast täis, sest teda hakkas põrutama mingi tema unistuste yuppieülbik, kes ütles, et neile oleks hea, kui ma Beniga oleksin ja nad saaksid natuke koooosolemist nautida. Maksa nelikend kulli nädalas ja vii teda välja, et see eit saaks rahus keppi teha, raisk. Peaks endale otsaette tätoveerima: PANE MULLE NÄKKU.
Kui ma poisi koju viin, pean tunnistama, et Mand näeb palju parem välja. See viimane aasta on ta esimest korda pärast Beni sündi jälle vormis olnud. Ma arvasin, et ta paisub täistuuril jõledaks rasvarulliks nagu kõik teised tema kuradi suguvõsas, aga ei, ta paistab igati trimmis. Oleks ta siis ka trenni teinud ja dieeti pidanud, kui meie veel teema olime, siis võib-olla poleks ma tundnud vajadust teda alandada. Ma olen ambitsioonidega inimene ja ükski endast lugupidav kutt ei taha, et teda nähtaks mingi paksmaoga käevangus.
Aga paksmagudest võib kasu ka olla: tädidena näiteks. Heasüdamlike tüsedate tädikestena. Tädi Paula oli alati minu lemmik. Tõsi, ega konkurentsi palju polnudki. Vaena vana Paula sai päranduseks pubi, aga omast lollusest abiellus sellise laia lehega, kes jõudis ta peaaegu majast välja juua, enne kui tädi ta platsilt minema saatis. Peaaegu julgustav on teada, et isegi sellistel tugevatel ja tahtejõulistel eitedel nagu Paula võivad olla omad nõrgad küljed. See hoiab minusuguseid tegevuses. Nüüd pakkus ta oma kõrtsi kahekümne tuhhi eest mulle.
Esimene suur probleem on see, et mul pole niisugust raha. Teine see, et kõrts asub Leithis.
6
„…siivutud saladused…“
Näed välgatust Rabi silmades, mis vihjab millelegi muule. Ta mõõdab iga sõna nagu vanapoisid mõõdavad nois kohalikes kõrtsipugerikes nibusid. Rab käib vaimselt Laureni ümber ringi, sest tüdruk on pinges nagu tänavakass, valmis küünistama ja sisisema, nii et kutt on ettevaatlik. Lauren tahab õigustada seda ärevust, mida Rabi siinolemine temas tekitab, kui ta samas leiab, et siin peaksid olema vaid tüdrukud omavahel või siis äkki et nemad omavahel. Aga mina elan Laureniga koos, mistõttu ma tean, et Rab saab tema menstruatsioonieelse sündroomi põhiraskuse enda kaela. Nagu tõelised õed oleme sünkroniseerinud oma kuutsüklid ja Lauren ootab ainult põhjust, et oma ärevus antipaatiaks pöörata.
Vaene Rab, tal on nüüd kaks hullu lehma sabas. Ma tunnen peavalu raskelt peale tulemas ja lõuale on tekkimas vistrik. Oleme Laureniga pisut pinges sellepärast ka, et homme pidi korterisse uus tüdruk sisse kolima. Psühholoogia magistrant nimega Dianne, kes tundus täitsa okei. Kuniks ta meid analüüsima ei kuku. Olime pooleldi kokku leppinud, et läheme koju ja teeme korteri tema tulekuks korda, aga kaks jooki ütlevad juba seda, et nii ei juhtu. Klubisse tuleb rahvast juurde, aga suuremaks joomiseks pole veel läinud, kõik libistavad vaikselt oma kannutäisi. Roger teeb baarileti taga sundimatu moega suitsu. Kaks kutti vaatavad piljardilaua tagant minu poole, üks müksab teist ja teine naeratab mulle. Tavalised tropid, aga ma mõtlen tõsiselt nendega flirtimisele, lihtsalt kuna mulle ei meeldi see, kuhu suunda meie vestlus areneb.
– Ma arvan, et kui mina oleksin tüdruk, siis oleksin täiega feminist, möönab Rab, pareerides Laureni kimeda närvutava rünnaku. Täna õhtul on klubis päris palju lesbisid ja nende kohalolu näib Laurenis kõike halvimat esile toovat, õhutades teda täie rauaga andma. Tõsi ta on, et enamik neist ei tule isegi kapist välja, kui nad koolivaheajaks oma kodulinna sõidavad. Kõik see vastu rindu tagumine käib siinsamas, turvalises keskkonnas, selles tegeliku elu laboris.
Kurtes, et atmosfäär on vilets, otsustame Cowgate’i pubisse edasi minna. Väljas on sume õhtu, kuigi me suundume linna pimedamasse sisikonda ja päikest siia peaaegu ei paista, ainult kitsas sinine taevariba annab tunnistust,
