– Minu arust Inglismaa peaks šotlase peatreeneriks palkama, hõikan kohvikupidajale Ivan Türklasele. – Kuradi Ronnie Corbetti või sellise.
– Ronnie Corbetti, kordab Ivan muiates.
– Mingi Heartsi tõpra, ütlen talle, tõstes kuuma magusa tee huultele.
Kui ma uuesti trepist üles lähen, tunnen, et Rachel on jätnud sellesse rõvedasse punkrisse natuke oma lõhna, mis on igati teretulnud, ja ühe kirja, mis eriti teretulnud ei ole.
Simon
Vabandust, et hommiku maha magasin. Võiks jälle näha. Helista.
Rachel. X
Oo. Nii tore on kellestki lahkuda, kui öeldakse, et võiks jälle näha, sest paratamatult jõuab kätte aeg, kui sa lahkud neist sellepärast, et nad sind enam näha ei taha. Kõigile palju meeldivam. Kägardan kirja kokku ja pistan prügikasti.
Ma ei oska Rachelit oma maatriksis kuhugi täpselt paigutada. Kui ma Londonisse tulin ja ühes Forest Gate’i punkris elama hakkasin, olin kindlalt nõuks võtnud ennast lääne poole üles töötada: Essexi tüdrukute asemele Põhja-Londoni juuditarid ja lõpuks juba Sloane Rangerid. Aga nood muidugi teavad, mis värk on. Kui esimesed on nõus pakkuma seksi tühja-tähja elumõnude vastu ja keskmised lunastavad ennast neuroosidest, siis viimane sats kepib sind koidikuni, aga sõrmus nende sõrmes ei ole sinu jagu, vaid see on tõotus juhmile kõrgklassi Chuckiele. Need kuradi rikkad feodaalajastu intsestijäänused sõlmivad oma sundabielusid aina edasi. Nii et loobusin Debretti aadlimatriklis näpuga järge ajamast ja võtsin taas sihikule Hampsteadi.
Aga Tanya, kes minu klassifikatsioonis isegi esimese lahtrini ei küüni, helistab mu punasele mobiilile, et teatada oma tulekust. Mõtlen sellele koolnukahvatule näole, mis on viimastel aastatel näinud sama palju päikest kui Nosferatu, huuled paistes ja villis, nagu oleks plastiline kirurgia tuksi läinud, mõtlen tema luidrale raamile ja punnsilmadele. Kokaiinihoorad. Kuhu kurat neid veel paigutada?
Pistan Great Eastern Railway rongide sõiduplaani peatsi vahele ja selleks ajaks, kui ta pärale jõuab, on kõik omal kohal. Ta tunnistab, et see sitavikat Matt Colville viskas ta üks õhtu baarist välja. Ta suured silmad janunevad smäki, mitte munni järele. Ütlen talle, et ta on üks tänamatu libu, mina korraldan tema heaks kõik ära ja ta on valmis hoopis laskma mingitel tolgustel kuskil King’s Crossi näruses urkas hero või koka eest oma perset rammida, selle asemel et teha korralikku kaupa Soho kenas meelelahutusasutuses. – Mina pingutan sinu pärast, aga kasu ei midagi, sülitan ma, mõeldes, et ei tea, mitu korda ta seda varem vanemate, sotsiaaltöötajate ja hoolekandjate suust on kuulnud. Ta kuulab mu sõnamulinat, varisedes kanapeele, hoides kätega enda ümbert kinni ja vahtides mind, justkui oleks lõualuu kolju küljest lahti tulnud ja ripuks niisama naha küljes.
– Aga ta viskas mu välja, haliseb ta. – See Colville viskas mu välja, kurat.
– Mõni ime, vaata ennast. Sa näed välja nagu kuradi Glasgow’st tulnud. See siin on London, siin on vaja natuke taset hoida. Kas ma olen ainus inimene, kes usub, et on vaja taset hoida…?
– Vabanda, Simon…
– Pole midagi, musi, kudrutan ma, tõstan ta sohvalt üles ja võtan oma käte vahele, pannes imeks, kui kerge ta on. – Ma olen täna natuke tõre, sest selline imelik nädal on olnud. Tule, heida minu kõrvale… Tõmban ta voodisse ja vaatan kapi peal kella: 12.15. Puudutan teda ja jälgin, kuidas tal huuled krampi tõmbuvad, siis kaovad riided seljast ja ma olen tema peal ja tema sees. Ta nägu on ebamugavusest sittakanti krimpsus ja ma mõtlen, et kus kurat see rong nüüd on?
12.21.
See kuradi rong, kuradi Anglian Railways või mis iganes selle erastatud sitanikerdise nimi on… 12.22, kuradi tõprad… peaks juba ammu kohal olema… – Ilus oled, beibi, oh, raisk, vägev, valetan julgustavalt.
– Uiiii… ägiseb ta.
Persse, kui ta rohkem pingutada ei suuda, siis mingu burkse kokku laduma, sest siinsel alal tal küll tulevikku pole.
Kiristan hambaid ja pean vastu veel viis armetut minutit, kuni kell 12.27 lõikab raibe lõpuks jaamast läbi ja raputab maja segamini ning Tanya pistab igavesest armastusest kiljuma.
– Tugev lõpuspurt, seletan talle. Üritan jäljendada Terry Venablesi treenerikätt: jää lihtsate asjade juurde, tuleta neile meelde, milles nad head on. Positiivne innustus, mitte vihastamine ja karjumine. – Aga tõsisemalt on vaja pühenduda. See on sinu enese huvides.
– Aitäh, Simon, lausub ta naeratades ja paljastab oma pooliku kroonita hamba.
– Nüüd pean sind ära ajama, sest mul on vaja asju õiendada.
Ta nägu vajub jälle natuke pikaks, aga ta viskab riided selga, peaaegu üheainsa armetu liigutusega. Ulatan talle sõidu ja suitsude jaoks kümneka, ta ütleb head aega ja marsib välja.
Kui ta läinud on, korjan eile Sohost soetatud geiporno hunnikusse. Topin selle kõik mulliümbrikusse ja kirjutan aadressi:
Viin oma vanale sõbrale alati natuke stokki ja panen iga kord Šotimaal käies posti, et ta näeks ümbriku peal kohalikku marki. Mõtlen, keda kuradit ta selles asjas võiks kahtlustada, tõenäoliselt kõiki terves Lothiani regioonis. See on osa minu sõjast vana kodulinna vastu.
Panen ohtralt Gibbsi pastat, nühin Tanya setted suust välja ja hüppan duši alla, küürides oma elunditelt maha kõik jäänukid sellest tõbisest pajast, mida ma sonkisin. Ja etskae, telefon heliseb ja minu nõrkus on see, et eluilmaski ei saa jätta vastamata, ja automaatvastaja pole ka sisse lülitatud. Seon rätiku ümber ja võtan toru.
– No tere, Simon-poiss…
Kulub mõni hetk, enne kui ma hääle ära tunnen. See on mu tädi Paula Edinburghist.
4
„…käega ja kehvalt…“
Iga kord kursust vahetades tunnen, et olen järjest rohkem läbi põrunud. Aga ülikooli kursustega on nagu meestegagi: isegi kõige huvitavamad pakuvad pinget ainult teatud ajaks. Nüüd on jõulud möödas ja mina jälle vaba ja vallaline. Aga eriala vahetamine ei tekita nii halba tunnet kui ülikooli vahetamine või teise linna kolimine. Ja ma tunnen rahuldust selle üle, et olen nüüd juba terve aasta Edinburghi ülikoolis olnud või noh, peaaegu aasta. Lauren veenis mind, et ma kirjanduselt filmi ja meedia peale üle läheksin. Film on uue aja kirjandus, ütles ta, tsiteerides mingit lollakat ajakirja. Muidugi ma vastasin, et inimesed ei tee narratiividega enam raamatu kaudu tutvust, aga mitte ka filmi, vaid hoopis videomängu kaudu. Lõhestatud narratiiv. Kui me tahame tõesti trendikad, radikaalsed ja esirinnas olla, siis seaksime sammud Johnny’s Amusementsi Souths Side’is ja tungleksime kehvvereliste popitegijatega mängumasinate taga.
Pean siiski kirjandusest ühe mooduli alles jätma ja otsustasin, et jäägu Šoti kirjandus, sest ma ise olen Inglismaalt ja vastandumine on alati piisav ajend, et mida tahes ette võtta.
McClymont loeb käputäiele patriootidele ja isehakanud šotlastele (issand, ma ise olin möödunud aastal ka üks neist, õigustades seda mingi vanavanaemaga, keda ma kunagi polnud näinud, aga kes käis ükskord puhkuse ajal Kilmarnockis või Dumbartonis… Läheme edasi, loodetavasti kiiresti…). Peaaegu on kuulda torupillide taustamuusikat, kui ta oma
