teenisin kakssada naela, tehes käega ja kehvalt. Lõin meestele käteräti all pihku. Rasvased punetavad näod vahivad sulle pingsalt otsa, aga sina lased pilgu neist läbi ja manad näole ilmeid, mida nad su arvates ootavad: külm ja õel bitš, hirvesilmne ammuli suuga plikake, mida iganes. See kõik on nii kauge, nii eemal, et meenutab mulle seda aega, kuidas me vennaga meie koeral Montyl kubet sügasime ja vaatasime, kuidas ta ennast vastu diivanit rahuldada püüdis.
Mõtlen, kui ebaloomulik asi oleks hea käteosavus, mõtlen meeste munnidest ja varsti McClymont lõpetabki. Laurenil on mitu lehekülge konspekti Šoti diasporaa kohta. Rossil, sellel Ameerika lojusel, kes meie ees istub, on ilmselt levistes kivikõva, kui ta kribab seal lehekülgede kaupa lugusid inglaste julmusest ja ebaõiglusest. Lööme oma kladed harmoonilise klõpsuga kokku ja tõuseme. Lahkudes ristub mu pilk McClymonti omaga. See öökullinägu. Nõme. Ma ei tea, mida ornitoloogid ütlevad, aga tõsised röövlinnuasjatundjad – pistrikukasvatajad, haukakütid – nemad ütlevad kõik nagu ühest suust, et öökull pole sugugi tark, vastupidi, ta on kulliliste seas kõige lollim.
– Miss Fuller-Smith, kas ma tohin teid hetkeks paluda? ütleb ta kangelt.
Pöördun tema poole ja lükkan juuksed näo eest kõrva taha. Paljud mehed reageerivad sellele tahtmatult: neitsi ohverdamine. See pruudiloori kõrvalelükkamine, avanemine. McClymont on küüniline ja krimpsus alkohoolik, seepärast reageerib täiesti programmeeritult. Seisatan talle natuke liiga lähedal. Alati on kasulik sisimas ujedate, kuid murdjaloomuga meeste puhul nii teha. Toimis Coliniga nii kui kompu. Toimis liigagi kuradima hästi.
Need permanentselt jahmunud tumedad silmad prillide taga süttivad veel rohkem põlema. Hõrenevad juuksed kerkivad justkui elektrilöögi all pool tolli üles. Totakas patšokkidega pintsak täitub, kui ta tahtmatult puhkima kukub. – Teie teise semestri essee pole veel minuni jõudnud, ütleb ta, hääles kerge irve.
– Sest ma pole seda teinud. Pean öösiti tööl käima, vastan naeratades.
McClymont, kes on kas liiga kogenud (nagu ta sind igatahes püüab uskuma panna) või kelle hormoonid on liiga ammendunud, et meelerahu pikemaks ajaks kaotada, noogutab süngelt. – Esmaspäevaks, miss Fuller-Smith.
– Öelge Nikki, muigan ma ja nõksutan pead küljele.
– Esmaspäevaks, ümahtab McClymont ja hakkab lauda koristama: tema kondised pahklikud käed sätivad kangelt pabereid ja topivad neid portfelli.
Mis tahes asjas viib sihile ikka ainult visadus. Mina olen visa. – Loeng oli tõesti-tõesti väga huvitav, lausun talle näkku särades.
Ta tõstab pead ja muigab kavalalt. – Tore, kostab ta lühidalt.
Sellest väikesest võidust õhetades lähme Laureniga sööklasse. – See filmiuuringute seminarirühm… mis rahvas seal käib?
Lauren kortsutab süngelt kulmu, mõeldes eelseisvale tülinale ja kõikvõimalikele öistele külalistele, osa võib-olla kasimata, osa võib-olla sutekad, potentsiaalselt kontrollimatud. – Paar tüüpi on päris okeid. Mina istun tavaliselt ühe kuti kõrval, kelle nimi on Rab. Ta on veits vanem, võib-olla kolmkümmend, aga muidu pole viga.
– Kepitav? küsin ma.
– Nikki, sa oled õudne, ütleb ta pead vangutades.
– Ma olen vaba inimene! protesteerin, kui me kohvitassid tühjaks joome ja auditooriumisse suundume.
Õppejõud on pingsa oleku ja pikkade käsivartega tüüp. Tema kõhetu kuju ja längus õlad krutivad ta niisugusesse asendisse, kust on hea tema naba vahtida. Ta kõneleb pehme ja vaikse Lõuna-Iiri aktsendiga. Loeng on alanud ja me vaatame videolt üht hääldamatu pealkirjaga Vene lühifilmi. See on jama. Poole pealt siseneb üks sinises Itaalia marki pintsakus tüüp ja noogutab põgusalt õppejõule vabanduseks. Ta naeratab Laurenile, kergitab kulme ja vajub tema kõrvale istuma.
Vaatan talle otsa ja ta vaatab korraks vastu.
Pärast loengut tutvustab Lauren teda kui Rabi. Kutt on sõbralik, aga mitte ülevoolav, mis mulle täitsa meeldib. Umbes viis jalga ja kümme tolli, mitte ülekaalus, helepruunid juuksed, pruunid silmad. Läheme ülikooli klubisse keelt kastma ja kursusest vestlema. See Rab ei ole sedasorti tüüp, kes rahva seast kohe silma jääks, mis on imelik, sest ta on tegelikult päris ilus. Aga selline tavapäraselt ilus, seda tüüpi kutt, kellega sa kepid tõsiste poiss-sõprade vahepeal. Pärast ühte õlut läheb ta tualetti. – Ilusad kannikad, ütlen Laurenile. – Ta meeldib sulle?
Lauren raputab huuli torutades kategooriliselt pead. – Tal on oma tüdruk ja nad ootavad last.
– Ega ma tema elulookirjeldust ei küsinud, lausun ma. – Ma ainult küsisin, kas ta meeldib sulle.
Lauren müksab mind küünarnukiga üsna järsult ja ütleb, et ma olen rumal. Ta on mitmeski mõttes puritaanlik tüdruk ja natuke ajast ja arust, tähendab vanamoeline. Mulle meeldib tema peaaegu läbikumav nahk, üle pea kammitud juuksed ja prillid, mis on hullult seksikad, nagu ka tema täpsed ja nõtked käeliigutused. Ta on sale, graatsiline ja iseseisev üheksateistkümnene ja mõnikord ma mõtlen, et kas tal üldse on õiget poiss-sõpra olnud. Selle all ma pean vististi silmas, et ei tea, kas ta üldse on keppi saanud. Mõistagi olen aga temasse sedavõrd kiindunud, et ei hakka talle välja ütlema, mida ma mõistan: ta on feminismi omaks võtnud lihtsalt sellepärast, et ta on üks väikelinna kuivik, kellel oleks vaja korralikku polti.
Ta tavatseb selle kuti Rabiga kohvikus käia, filmidest rääkida ja kursuse üle haliseda. Nonii, nüüd on meil ménage à trois. Rabil on selline elunäinud hoiak stiilis kõik-see-on-juba-läbitud-etapp. Ma arvan, et talle meeldib Laureni küpsus ja intelligentsus. Ma ei tea, kas ta tahab Laurenit, igatahes Laurenile ta küll meeldib, seda võib juba kaugelt öelda. No aga kui kutile meeldib küpsus, siis mina olen juba peaaegu kakskümmend viis.
Rab tuleb tagasi ja teeb uued joogid välja. Ta räägib, et töötab venna baaris, et lisaraha teenida. Mina ütlen, et käin vahel pärastlõunati ja õhtuti saunas tööl. Tema kikitab seepeale kõrvu nagu suurem osa inimesi. Pead ühele küljele kallutades mõõdab ta mind hoolikalt ja teeb hoopis teise näo pähe. – Kas sa… tähendab nagu, tead küll…
Lauren ajab oma kitsa suukese vastikusest prunti.
– Magan oma klientidega? Ei, ainult peksan neid vihaga, seletan ma, tehes käega äkilise liigutuse. – Mõni muidugi teeb ettepanekuid, aga see jääb väljapoole agentuuri tingimusi, valetan ma tuimalt ametlikku joont korrates. – Ükskord tõesti… Ma vaikin hetkeks. Mõlemal on suud ootusärevuses nii ammuli, et ma tunnen ennast nagu vanaema, kes kahele süütule orvukesele unejuttu loeb ja on jõudnud juba peaaegu sinnamaale, kus kuri hunt välja ilmub. … – Ükskord tõesti tegin ühele kenale vanapapile käega, kui ta hakkas rääkima, kuidas ta oma kadunud naist taga igatseb. Ei tahtnud mina temalt kahtesadat naela vastu võtta, aga ta käis peale. Siis ta ütles, et ma olen viisakas tüdruk, nagu näha, ja vabandas ette ja taha, et oli mind sellisesse olukorda pannud. Väga armas vanake oli.
– Kuidas sa küll võisid, Nikki? prääksub Lauren.
– Sul on lihtne, kullake, sa oled Šotimaalt, sinu eest tasutakse õppemaks ära, ütlen ma. Lauren teab, et selle vastu pole tal suurt midagi panna, ja mulle sobib see hästi. On karm tõde, et tegelikult pakun ma massiliselt õnnelikke lõppe, aga see pole midagi sellist, mida teeks millegi muu kui raha pärast.
5
Skeem nr 18734
Ma olin Colville’i
