pigistanud ja näksinud. Miks siis üks juhuslik pilk poolpimeduses niiväga privaatsust riivab? Ilmselt kuna sisimas miski mulle ütleb, et meie vahel, Colini ja minu vahel on kõik läbi. Jah, see aeg on käes.
– Mida?
– Ma ütlesin, ära näe vaeva. Mulle hiljem helistada. Kurat noh, ära helista ja kõik, ütlen talle ja tahaksin praegu suitsu teha. Mõtlen küsida talt ühe sigareti, aga see tundub kuidagi kohatu.
Ta pöörab näo minu poole ja ma näen neid tobedaid vuntse, mida ma olen kogu aeg palunud tal maha ajada, ning suud allpool taas läbi kardina hõbedases valguses helklemas, aga silmad on kõrgemal pimeduse varjus. Suu ütleb mulle: – Selge, mine siis persse! Loll plika oled, Nikki, kuradi ennasttäis lehm. Arvad, plikake, et oled praegu tegija, aga sul saab elus kuradi suuri probleeme olema, kui sa suureks ei kasva nagu ülejäänud inimkond.
Mu hinges võitlevad nüüd raev ja naer, ilma et kumbki oleks võimeline oma paremust maksma panema. Selles ebakõlas suudan ainult köhatada: – Nagu sina või? Ära aja naerma…
Aga Colin on läinud ja magamistoa uks paugatab kinni, seejärel samuti välisuks. Mu keha hakkab kergendustundes lahti rulluma, kuni mulle meenub tüütu asjaolu, et uks tuleb kaks korda lukku keerata. Lauren on turvalisuse suhtes väga nõudlik ja niikuinii pole ta kaugeltki lõbusas tujus, kuna meie sõnelus ajas ta arvatavasti üles. Esiku lakitud põrandalauad on mu paljaste jalataldade all külmad ning mul on hea meel, et saan lukku pöörata ja magamistuppa tagasi minna. Mõtlen, et läheks vaataks aknast, kas Colin ilmub trepikoja uksest välja tühjale tänavale, aga samas leian, et me oleme mõlemad oma seisukohad selgeks teinud ja igasugune side on sellega läbi lõigatud. See sõna pakub erilist mõnu. Mõtlen, muidugi naljapärast, kuidas tema peenis võiks olla samas seisundis ja saadetakse postiga Mirandale. Miranda aga ei tunne seda ära. Tegelikult on need ju üsna ühesugused, muidugi kui sa ei ole mingi vana suur lõdvalt lotendav lehm. Kui seintes vähegi võimu on, saad keppida mida iganes või noh, peaaegu kõike. Küsimus ei ole peenistes, vaid manustes. Vaat neid manuseid on erinevas suuruses. Erinevas suuruses ja erineva tüütuse astmega.
Lauren tuleb oma taevasinises hommikumantlis minu tuppa, pilgutab uniselt silmi, juuksed sassis, nühib prille ja torkab need ette. – On kõik hästi? Ma kuulsin karjumist…
– Ainult ühe impotentse menopausiealise mehe haledad kaebed öös. Arvasin, et need võiks olla mahe muusika su feministikõrvadele, muigan lõbusalt.
Aeglaselt mulle lähenedes sirutab ta käed välja ja põimib need mu ümber. Milline läbi ja lõhki armas naine, alati valmis minusse suhtuma suurema osavõtlikkusega, kui ma väärt olen. Ta usub, et ma teen nalja ainult varjamaks valu, olen sarkastiline, et peita oma haavatavust, ning ta vaatab mind kogu aeg otsivalt ja tõsiselt, et näha fassaadi taga tegelikku Nikkit. Lauren arvab, et ma olen nagu tema, aga kogu ta teeskluse juures olen mina siiski külmem eit, kui tema iial olla suudaks. Vaatamata kompromissitule poliitikale, mida ta järgib, on ta ikkagi armas neiu, lõhnab oivaliselt lavendliseebi järele, nii värske. – Mul on kahju… Ma tean, ma ütlesin sulle, et sa oled hull, kui hakkad õppejõuga suhet pidama, aga ainult kuna ma teadsin, et sa saad haiget…
Ma vabisen, vabisen tema käte vahel üle kere ja ta jätkab: – Kuss, kuss… pole midagi… kõik on hästi… aga ta ei saa aru, et ma vabisen naerust tema oletuse peale, et see kõik mulle korda läheb. Ma kergitan pead ja naeran, aga kahetsen seda otsekohe, sest ta on armas tüdruk ja nüüd ma olen teda pisut lolliks teinud. Mõnikord tuleb õelus instinktiivselt. Ei saa uhkust tunda, aga saab tõsta teadlikkust.
Paitan lepitavalt ta õblukest kukalt, aga naeru pidada ei suuda ikka. – Haahaa-haa-haa… sa eksid, kullake. Tema on see, kes maha jäeti, tema sai haiget. „Õppejõuga suhet pidama…“ haa-haa-haa… sa räägid täpselt nagu tema.
– Kuidas muudmoodi sa siis seda sõnastaksid? Ta on abielus. Teil on suhe…
Raputan aeglaselt pead. – Mul ei ole suhet. Ma kepin temaga. Õigemini keppisin. Enam mitte. See komet, mida sa kuulsid, oli tema reaktsioon sellele, et ta enam mind ei kepi.
Lauren naeratab suunurgast rõõmsalt, kuigi veidi süüdlaslikult. See tüdruk on liiga korralik, liiga kombekas, et teiste ebaõnnes varjamatult mõnuleda, isegi kui need teised on talle vastumeelt. Ja üks Colini mittearmsamaid omadusi oli see, et talle Lauren ka ei meeldinud ja ta nägigi ainult seda pealispinda, mida Lauren talle välja näitas. Aga selline ta oli, mitte eriti taibukas.
Lükkan teki kõrvale. – Tule õige siia ja kallista mind korralikult, ütlen ma.
Lauren vaatab mulle otsa, vältides pilguheitu mu paljale kehale. – Jäta, Nikki, ütleb ta häbelikult.
– Tahan ainult kallistust, lausun huuli torutades ja astun talle lähemale. Ta tajub, et meie alasti ihude vahel on tema paks hommikumantel ja et teda ei kavatseta vägistada, niisiis soostub ta mulle väikese puikleva ja kangevõitu kallistuse tegema, aga ma ei lase temast lahti ja tõmban meile teki peale.
– Näh, Nikki, ütleb ta, aga varsti tunnen, kuidas ta rahuneb, ning sõõrmetes lavendlilõhn, vajun ma ilusasse unne.
Hommikul ärgates leian voodist tühja koha ja kuulen köögist askeldamist. Lauren. Igal naisel peaks üks armas noor naisuke olema. Tõusen üles, tõmban hommikumantli ümber ja lähen kööki. Kohv susiseb ja tilgub filtrist kannu. Kuulen nüüd, et ta on duši all. Eestoas ütleb automaatvastaja vilkuv punane tuluke, et ma sõnumeid kuulaksin.
Ma kas ülehindasin või alahindasin Colinit. Ta on vastajasse päris mitu sõnumit jätnud.
Piip.
– Nikki, helista mulle. See on rumal.
– No tere-tere, rumal, ütlen ma telefoni suunas. – See on Nikki.
Ta on telefonis päris mesine, see Colin, aga ainult koomilises mõttes.
Piip.
– Nikki, palun vabandust. Ma kaotasin pea. Ma hoolin sinust tõesti, ausõna hoolin. Seda ma tegelikult ju öelda tahtsingi. Tule homme mu töö juurest läbi. Eks ole, Nik.
Piip.
– Nikki, ärme seda niimoodi küll lõpeta. Tule minuga õpetajate klubisse lõunale. Sulle meeldis ju seal. Eks ole. Helista mulle töö juurde.
Aeg muudab enamiku tüdrukuid naisteks, aga mehed jäävad tegelikult igavesti poisteks. Seda ma nende juures kadestan, seda, kuidas nad oskavad oma lollustest ja ebaküpsusest mõnu tunda – ma ise püüan alati seda jäljendada. Samas võib see üsna väsitav olla, kui oled pidevalt vastuvõtja osas.
3
Skeem nr 18733
See on Soho viimane sopaauk, kitsas ja nõretab odavast parfüümist, praetud toidust, alkoholist ja prügist, mis lõhkistest mustadest kilekottidest tänavaserva laiali laotunud. Ragisevad neoontuled ärkavad läbi uduvihmase videviku ridamisi, otsekui trotslikult jõetule elule, jagades oma iidseid ja viljatuid tõotusi.
Ja ainult aeg-ajalt heitsid sa pilgu nende ülevate naudingute vahemeeste, nende ülikonnas ja mantlis kandilise lõua ja pöetud peaga kappide poole ukseavadel või siis äraaetud kokaiinihooradele, kes trepil kõõluvad, palja elektripirni värvi haiglaselt kollakad näod roidunud kundedele, kimbatuses turistidele ja joobnud lõõpivatele noorukitele silmi tegemas.
Mulle on see aga kõige kodusem kant, kuhu ma elu sees sattunud olen. Lõnkudes joomaklubi uksel mööda ühest tuttavast
