ja asjaolu, et roomlased võtsid vaid kolmkümmend naist (kui see arv selline oli), demonstreerib, et nende mõtetes oli esikohal sõda, mitte abielu. Sellele seisukohale vihjab ka Sallustius. Oma „Rooma ajaloos” (mis on üldisem käsitlus kui „Catilina sõda” ja millest on säilinud vaid laialipillatud tsitaate teiste autorite teostes) kujutleb ta kirja – ja see on üksnes kujutletav kiri –, mille on justkui kirjutanud üks Rooma kõige vihasemaid vaenlasi. Selles kurdetakse roomlaste kiskjaliku käitumise üle ajaloos: „Päris algusest peale ei ole nad omanud midagi muud kui vaid seda, mis nad on röövinud: nende kodu, nende naised, nende maad, nende impeerium.” Ehk oli ainus väljapääs panna kõik jumalate süüks? Mida muud võiski oodata, leidis üks teine Rooma autor, kui Romuluse isa oli sõjajumal Mars ise?
Luuletaja Ovidius – Publius Ovidius Naso, nagu oli tema täielik nimi – arvas aga teisiti. Ta oli enam-vähem Liviuse kaasaegne, aga sama õõnestav, nagu Livius oli konventsionaalne, ja lõpuks saadeti ta 8. aastal m.a.j pagendusse, mille põhjuseks oli osalt tema vaimukas poeem „Armastuse kunst” – sellest, kuidas valida endale partnerit. Selles pöörab ta Liviuse naisteröövi loo pea peale ning esitab seda vahejuhtumit algelise flirtimisena: erootilise, mitte hädapäraselt vajalikuna. Ovidiuse järgi „… iga mees oma jaoks valis vaikselt nüüd mõne neiu…” ja läheb püüdma teda „ahnesti”12, kui märguanne antakse. Peagi sosistavad nad magusaid tühisusi oma saagi kõrvadesse ning nonde ilmne kohkumus vaid suurendab nende sugulist veetlust. Pidustused ja meelelahutused, arutleb poeet nurjatult, on alati, Rooma algusaegadest peale olnud head kohad tüdruku leidmiseks. Või teisiti öeldes, milline suurepärane mõte oli Romulusel oma lojaalsete sõjameeste autasustamiseks. „Jäänuks mullegi neid, teeniksin sind sedamaid,”13 naljatab Ovidius. Tüdrukute vanemate meelest, nagu see lugu tavaliselt räägib, ei olnud see pruudirööv sugugi naljakas ega flirtiv. Nad läksid roomlaste vastu sõtta, et oma tütred tagasi saada. Roomlased alistasid kergesti latiinid, aga mitte sabiinid, ja konflikt venis pikale. Lõpuks tabas Romuluse mehi nende uues linnas tõsine rünnak ja nende juht oli sunnitud kutsuma appi Jupiter Statorit, et ta peataks roomlased lihtsalt elu eest plehku panemast, nagu Cicero oma kuulajatele meelde tuletas – meenutamata, et kogu sõda oli puhkenud röövitud naiste pärast. Lõpuks peatus vaenutegevus tänu naistele endale, kes olid nüüd rahul oma kui roomlaste naiste ja emade saatusega. Nad astusid vapralt lahinguväljale ja anusid ühelt poolt oma abikaasasid ja teiselt poolt oma isasid, et nad lakkaksid võitlemast. „Parem hukkume,” hüüdsid nad, „kui elame leskede või orbudena ilma üheta teist.”14
See sekkumine aitas. Ei sündinud mitte ainult rahu, vaid Roomast olevat saanud rooma-sabiini ühislinn, ühtne kogukond Romuluse ja sabiinide kuninga Titus Tatiuse ühise valitsuse all. Ühine oli see valitsus niikaua, kui Tatius mõned aastad hiljem suri vägivaldset surma, millest hiljem sai Rooma võimupoliitika üks tunnusjooni. Tatius mõrvati lähedal asuvas linnas mässu ajal, mille ta osalt oli ise esile kutsunud. Romulusest sai jälle ainuvalitseja, Rooma esimene kuningas, kes istus troonil rohkem kui kolmkümmend aastat.
Mitte liiga sügaval nende lugude pealispinna all peituvad mõned hilisema Rooma ajaloo kõige olulisemad teemad ja mõned roomlaste kõige tõsisemad kultuurimured. Nad räägivad meile palju roomlaste väärtustest ja püsihuvidest või vähemalt nende roomlaste püsihuvidest, kellel aega, raha ja vabadust üle jäi; kultuurimured on sageli rikaste privileeg. Üks teema, nagu oleme näinud, oli Rooma abielu loomus. Kui brutaalne oli see määratud olema, arvestades selle algupära? Teine teema, nagu juba saime aimu oma sõdivaid mehi ja isasid lepitada püüdvate sabiini naiste sõnadest, oli kodusõda.
Üks Rooma asutamislegendi suuri mõistatusi on väide, et linna rajamises osalesid kaks venda, Romulus ja Remus. Tänapäeva ajaloolased on välja tulnud kõikvõimalike lahendustega selgitamaks ilmselt üleliigse kaksiku olemasolu. Võib-olla osutab see mingisugusele Rooma kultuuri olemuslikule kahetisusele – erinevate kodanike klasside või erinevate etniliste rühmituste vahel. Või ehk peegeldub selles asjaolu, et hiljem oli Roomas alati kaks konsulit. Või ehk on tegemist sügavamate müütiliste struktuuridega ning Romulus ja Remus on üks versioon jumalike kaksikute müüdist, mis on levinud maailma erinevates mütoloogiates Saksamaast veedade Indiani, samuti piibliloos Kainist ja Aabelist. Aga millise lahenduse me ka ei valiks (ja enamasti pole tänapäevased oletused olnud kuigi veenvad), on veelgi suuremaks mõistatuseks tõsiasi, et üks asutajakaksikutest on tegelikult üleliigne – kuna Romulus või üks tema käsilastest, nagu räägib loo teine versioon, tapab Remuse juba linna asutamise kõige esimesel päeval.
Paljudele roomlastele, kes ei lahterdanud seda lugu „müüdi” või „legendi” sildi alla, oli see linna asutamise kõige ebameeldivam aspekt. Näib, et Cicero tundis selle pärast nii suurt ebamugavust, et teoses „Riigist” Rooma algusest rääkides ta seda üldse ei mainigi: Remus esineb loo alguses ja jäetakse koos Romulusega saatuse hooleks, aga siis ta lihtsalt kaob vaikselt loost. Teine autor, 1. sajandil e.m.a Roomas elanud ajaloolane Dionysios, keda tavaliselt tuntakse tema kodulinna Halikarnassose järgi, mis asus tänapäevase Türgi rannikul, otsustas kujutada Romulust Remuse surma tõttu lohutamatult kurvana („ta kaotas elutahte”). Üks teine ajaloolane, kes on meile tuntud ainult kui Egnatius, sai probleemist veelgi söakamalt üle. Ainus tema kohta teadaolev fakt ongi see, et ta kummutas mõrvaloo täiesti ja väitis, et Remus elas kõrge eani, isegi kauem kui tema kaksikvend.
See oli meeleheitlik ja kahtlemata ebaveenev katse pääseda selle loo kõledast sõnumist: et vennatapp oli Rooma poliitikas algusest peale juurdunud ning et hirmsad kodusõjapuhangud, mis Rooma ajalugu alates 6. sajandist e.m.a korduvalt painasid (Julius Caesari tapmine 44. aastal e.m.a oli vaid selle üks näide), olid kuidagimoodi ette määratud. Sest milline linn, mis on rajatud ühe venna mõrvamisele teise poolt, võiks pääseda ühe kodaniku mõrvamisest teise poolt. Luuletaja Quintus Horatius Flaccus (tavaliselt lihtsalt Horatius) oli vaid üks autor paljudest, kes vastas sellele küsimusele ilmsel viisil. Kirjutades umbes 30. aastal e.m.a, kümmekond aastat pärast Caesari surmale järgnenud võitlusi, kurtis ta:
„Jah, nõnda: saatus karm jälitab roomlasi
ning vennatapud, mõrvateod,
sest kord vooland maasse Remuse süütu verd,
ta üllaimate järglaste.”15
Kodusõda, võiksime öelda, oli roomlastel geenides.
Muidugi võis Romulust ka uhkelt sangarlikuks linnarajajaks kiita, nagu sageli tehtigi. Cicero piinlikkus Remuse saatuse pärast ei takistanud teda kokkupõrkes Catilinaga Romuluse mantlipärijaks pretendeerimast. Ja hoolimata mõrva varjust leidus igal pool antiikaja Rooma maailmas hundirinda imevate kaksikute kujutisi alates pealinnast endast, kus neid oli omal ajal terve kujude grupp foorumil ja teine Kapitooliumi künkal, kuni impeeriumi kaugel asetsevate paikadeni. Õigupoolest, kui Kreeka saare Chíose elanikud soovisid 2. sajandil e.m.a demonstreerida oma truudust Roomale, siis üks asi, mida nad otsustasid teha, oli püstitada monument, mis kujutaks, nagu nad ütlesid, „Rooma asutaja Romuluse ja tema venna Remuse sündi”. See monument pole säilinud. Aga me teame sellest seetõttu, et chioslased jäädvustasid oma otsuse marmortahvlile, mis on säilinud. Sellegipoolest jäi Romuluse iseloom ikkagi kõlbeliselt ja poliitiliselt ärritavaks.
Teistmoodi ärritav oli pelgulinna idee ja see, kuidas Romulus võttis lahkesti vastu kõiki, kes tahtsid tulla – võõramaalasi, kurjategijaid ja jooksikuid –, et leida oma uuele linnale kodanikke. Sel olid oma positiivsed aspektid. Konkreetselt peegeldus selles Rooma poliitilise kultuuri erakordne avatus ja võõraste lõimimise valmidus, mis eristas teda kõigist teistest meile teadaolevatest antiikaja lääne ühiskondadest. Ükski antiikaja Kreeka linn polnud kaugeltki nii lõimiv; näiteks Ateena piiras oma kodanikuõiguste andmist jäigalt. See pole siiski tunnustus roomlaste „vabameelsele” temperamendile mingis selle sõna tänapäevases
Ovidius. Armastuse kunst (katkendeid). Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats. – Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Varrak, 2009, lk 331. –
Samas, lk 332. –
Titus Livius. Linna asutamisest alates. Esimene raamat. Tõlkinud Kristi Viiding, Mart Noorkõiv ja Tuuli Triin Truusalu. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2016, lk 46. –
Horatius. Epood 7. Tõlkinud Mari Murdvee. – Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Varrak, 2009, lk 279. –
