teatavad või annavad mõista, et Catilina toetus hajus, kui kuuldi tema kavatsusest linn maha põletada. Kui see tõele vastab, siis ei olnud tegemist heidikute ja täielikult lootuse kaotanutega, kellel polnud suurest tulekahjust enam midagi kaotada, vaid pigem isegi võita. Palju tõenäosemalt olid tema toetajate hulgas alandlikud kannatavad vaesed, kellele linna allesjäämine oli siiski kasulik.
Cicerol muidugi oli huvi esitada Catilina ohtu võimalikult suurena. Kui suur ka polnud Cicero poliitiline edu, ei olnud tema positsioon Rooma ühiskonna tipus, patriitslike perekondade seas, kes nagu Catilinagi väitsid end olevat vahetult linna asutajate või lausa jumalate järeltulijad, sugugi kindel. Näiteks Julius Caesari perekond arvestas uhkusega oma päritolu jumalanna Venusest; ühe teise perekonna päritolu oli eriskummalisem, nimelt väitsid selle esindajad, et nende esiemaks oli samamoodi müütiline Pasiphae, Minose kuninga naine, kelle ebaharilikust paaritumisest härjaga sündis koletislik Minotauros. Et oma positsiooni neis ringkondades kindlustada, otsis Cicero kindlasti midagi erakordset, millega oma konsuliaastal hakkama saada. Muljet avaldav sõjaline võit barbarite üle oleks olnud ideaalne, miski, millest unistas enamik roomlasi. Rooma oli alati sõdalasriik ning võit sõjas oli kindlaim tee kuulsusele ja aule. Ent Cicero polnud sõjamees: ta oli paistnud silma kohtutes, mitte sõjaväge ohtlike või õnnetute võõramaalaste vastu lahingusse viies. Tal oli vaja „päästa riik” mingil muul moel.
5. See 4. sajandist e.m.a pärit Rooma hauakivi illustreerib üht lihtsat mündi vermimise viisi. Münditoorik asetatakse alasil kahe matriitsi vahele. Vasakul seisev mees annab sellele „võileivale” haamriga tugeva löögi, et kujutis tooriku peale pressida. Nagu võib arvata paremal seisva abilise käes olevates tangidest, aeti toorik tuliseks, et vermimist hõlbustada.
Mõned Rooma asjatundjad märkisid, et see kriis andis Cicerole trumbid kätte. Ühes anonüümses, kogu Cicero karjääri ründavas pamfletis, mis on säilinud seetõttu, et seda peeti ekslikult Sallustiuse sulest pärinevaks, öeldakse otsesõnu, et Cicero „pööras riigi mured iseenda auks”, väites isegi, et tema konsuliks olemine oli „vandenõu põhjus”, mitte selle lahendus. Otse öeldes ei peaks üks põhiline küsimus meie jaoks olema see, kas Cicero selle vandenõu ohtudega liialdas, vaid kui palju ta liialdas.
Kõige veendunumad tänapäevased skeptikud on arvanud, et kogu vandenõu polnud midagi enamat kui Cicero fantaasia vili. Sellisel juhul oligi mees just see, kelleks ta ennast nimetas – „relvaentusiast”, süüdimõistvad kirjad olid võltsingud, gallide delegatsioonile oli konsul ise kärbseid pähe ajanud ning kuulujuttude atentaadikatsed polnud midagi muud kui paranoilised väljamõeldised. Säärane radikaalne vaade ei tundu usutavana. Lõppude lõpuks toimus ju Catilina meeste ja Rooma leegionide vahel käsivõitlus, mida saaks vaevalt fantaasia viljaks pidada. Palju tõenäolisem on, et olid siis Catilina motiivid algselt millised tahes – kas tegemist oli kaugepilgulise radikaali või põhimõttelageda terroristiga –, sundis teda osalt äärmuslike meetmete kasutuselevõtmisele konsul, kes kibeles võitluse järele ja ihkas ise kuulsust saavutada. Cicero võis isegi veenda ennast – oli siis tõendeid selleks palju oli –, et Catilina kujutas Rooma julgeolekule tõsist ohtu. Nagu me teame paljudest hilisema aja näidetest, siis just nõnda poliitiline paranoia ja omakasu sageli toimibki. Päris kindlad ei saa me kunagi olla. „Vandenõu” jääb alati klassikalise tõlgendusdilemma parimaks näiteks: olid nad tõepoolest „südames punased” või oli see kriis vähemalt osaliselt konservatiivide väljamõeldis? Samuti peaks see olema meile meeldetuletuseks, et Rooma ajaloos nagu mujalgi peame alati silmas pidama ka loo teist poolt, mis ongi osalt selle raamatu mõte.
Cicero ja Catilina vaheline kokkupõrge on sestpeale olnud poliitilise konflikti mustriks. Vaevalt võib olla kokkusattumus, et Maccari maal 8. novembri sündmustest ja teistest Rooma ajaloo stseenidest oli tellitud ühe ruumi jaoks Palazzo Madamas, millest oli äsja saanud tänapäeva Itaalia senati kodu; arvatavasti oli see mõeldud õppetunniks Maccari kaasaegsetele senaatoritele. Ning sajandite jooksul on selle „vandenõu” ajal õigesti ja valesti tehtud tegude, Catilina ja Cicero vigade ja vooruste ning sisemaise julgeoleku ja kodanikuvabaduste vaheliste konfliktide üle ägedasti vaieldud ja mitte ainult ajaloolaste seas.
Vahetevahel on seda lugu oluliselt ümber kirjutatud. Ühe Toscana keskaegse pärimuse kohaselt jäi Catilina lahingus Rooma leegionide vastu ellu ja hiljem oli tal kui kohalikul kangelasel keerukas romantiline vahekord Belisea-nimelise naisega. Teise versiooni järgi sünnib talle poeg Uberto ja temast saab Firenze Uberti dünastia esiisa. Prosper de Crébilloni näidend „Catilina”, mida esimest korda esitati 18. sajandi keskel, läheneb teemale veelgi fantastilisemalt ja kujutleb Catilina ja Cicero tütre Tullia vahelist armulugu, kus on ka mõned tulised kohtamised ühes Rooma templis.
Kui seda vandenõu on ilukirjanduses ja laval taasloodud, siis on seda kohandatud vastavalt autori poliitilistele vaadetele ja ajastu poliitilisele kliimale. Meie ajaarvamise eelse 63. aasta sündmusi on käsitlenud Henrik Ibsen oma esimeses näidendis, mille ta kirjutas pärast 1840. aastate Euroopa revolutsioone. Selles vastandatakse revolutsionäär Catilina selle maailma korruptsioonile, mille keskel ta elas, aga Cicero, kes poleks saanud midagi hullemat ette kujutada, on sündmustest täiesti kõrvale jäetud, ei ilmu kordagi lavale ja teda vaevalt mainitakse. Seevastu Ben Jonsonile, kes kirjutas pärast Püssirohuvandenõu sündmusi, oli Catilina sadistlik antikangelane, kelle ohvreid oli nii palju, et Jonsoni elava kujutlusvõime järgi läks tarvis tervet laevastikku, et nad üle Styxi jõe allilma viia. Ka tema Cicero pole just üleliia sümpaatne tegelane; ta on lausa nii igav, et kui näidendit 1611. aastal esimest korda ette kanti, läksid paljud publiku seast minema, sel ajal kui Cicero lõputult Catilinat süüdistas.
Jonson oli Cicero kui kõnemehe veenmisoskuse suhtes ebaõiglane, vähemasti, kui lähtuda tema sõnade jätkuvast kasutamisest – tsiteerimisest ja strateegiliselt kohandamisest. Sest tema esimene kõne Catilina vastu ja eriti selle kuulus esimene rida („Kui kaua ometi, Catilina, kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust?”) redutab ikka veel 21. sajandi poliitilises retoorikas, on kleebitud tänapäeva poliitilistele loosungitele ja mahutatakse mugavalt ühe Twitteri säutsu 140 tähemärgi sisse. Vahele pista pole vaja muud kui oma tänapäevase sihtmärgi nimi. Tõepoolest, säutsude ja teiste pealkirjade voolus, mis postitati selle aja jooksul, kui ma seda raamatut kirjutasin, pandi Catilina nime asemele muuhulgas näiteks Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Süüria presidentide, Milano linnapea ja Iisraeli riigi nimed: „Quo usque tandem abutere, François Hollande, patientia nostra?” Võimatu on teada, kui paljud neist, kes selle loosungi omaks võtavad, suudaksid täpselt selgitada, kust see pärit on või milles seisnes Cicero ja Catilina vastuolu. Mõned neist võivad olla poliitiliste eesmärkidega klassikalise kirjanduse tundjad, aga tõenäoliselt ei ole see nii kõigi nende meeleavaldajate ja protestijate puhul. Selle fraasi kasutamine osutab millelegi hoopis erinevale kui erialasele antiigitundmisele, tõenäoliselt millelegi palju olulisemale. Tugevaks vihjeks on see, et lääne poliitika pealispinna all on Cicero ja Catilina ähmaselt mäletatav konflikt ikka veel meie aja poliitiliste võitluste ja vaidluste šablooniks. Cicero kõneosavus, isegi kui sellest vaid pooleldi aru saadakse, on ikka veel tänapäeva poliitika keele taustaks.
6. Ungarlased 2012. aastal protestimas Fideszi partei katsete vastu konstitutsiooni ümber kirjutada, plakatil Cicero kuulus ladinakeelne fraas. Aga seda pole taaskasutatud mitte ainult poliitilises kontekstis. Ühes kuulsas intellektuaalide nääkluses pani Camille Paglia Catilina nime asemele prantsuse filosoofi Michel Foucault’ nime: „Kui kaua veel, oo Foucault …?”
Cicero kindlasti rõõmustaks selle üle. Kui ta oma sõbrale, ajaloolasele Lucceiusele kirjutas, paludes tal oma konsuliaasta saavutusi jäädvustada, siis lootis ta igavest kuulsust: „Mind ei tõmba ju mitte ainult lootus saada järelpõlvede mälestuses mingil määral surematuks …”8 kirjutas ta veidikese hästi läbimõeldud ujedusega. Lucceius,
Marcus Tullius Cicero. Lucius Lucceiusele. Tõlkinud Ilmar Vene. – Akadeemia 1991, nr 8, lk 1670. –
