ei põlanud. Mõned tema võistlejad nimetasid teda lihtsalt „väljaspool Roomat sündinud kodanikuks”, „osaliseks kodanikuks”, aga valimishääletusel sai ta parima tulemuse. Teisel kohal oli ja teiseks konsuliks valiti Gaius Antonius Hybrida, temast kuulsama Antoniuse (Marcus Antoniuse) onu, kelle maine ei olnud lõpuks palju parem kui Catilinal.
63. aasta suvel näib Cicero olevat saanud haisu ninna, et teda ohustab Catilina, kes üritab taas kandidaadiks saada. Oma konsulivõimu kasutades lükkas Cicero järgmise valimisvooru edasi ja kui ta lõpuks lubas sel edasi minna, ilmus ta valimistahvlite juurde relvastatud valvurite ja sõjaväelise rinnaturvisega, mida oli tema tooga alt selgesti näha. See oli teatraalne etendus ning tsiviil- ja sõjaväevarustuse kokkupanemine mõjus ehmatavalt kokkusobimatult, umbes nagu siis, kui mõni tänapäeva poliitik siseneks seadusandlikku kogusse ülikonnas, aga kuulipilduja õlal. Siiski see toimis. Hirmutamistaktika koos Catilina lärmakalt populistliku programmiga tagasid tema järjekordse lüüasaamise. Väide, et ta on ühiskonna heidik, kes seisab teiste heidikute eest, ei teinud teda eliidi hulka kuuluvate valijate seas ka just populaarsemaks.
Varsti pärast valimisi, varakevadel, hakkas Cicero saama palju selgemaid luureandmeid vägivaldsest vandenõust. Pikka aega olid temani jõudnud väikesed infonired Catilina ühe „kaasosalise” sõbratari, Fulvianimelise naise kaudu, kellest oli praktiliselt saanud topeltagent. Tänu veel ühele teise poole reetmisele ja jõuka Marcus Crassuse vahendusele oli Cicero käes kirjapakk, mis otseselt Catilina süüd näitas ja rääkis kavandatavast hirmsast verevalamisest – info, mida peagi täiendasid kindlad teated linnast põhja pool kogunevatest mässumeelsetest relvastatud jõududest. Lõpuks, olles tänu Fulvialt saadud vihjele hoidunud 7. novembriks kavandatud atentaadikatsest, kutsus Cicero järgmiseks päevaks kokku senati, et ta saaks Catilina ametlikult hukka mõista ja hirmutada ta Roomast lahkuma.
Senaatorid olid juba oktoobris langetanud otsuse, mis õhutas (või lubas) Cicerot konsulina „hoolitsema selle eest, et vabariik mingit kahju ei kannataks”2; laias laastus oli see antiikaja vaste tänapäeva „erakorralistele volitustele” või „terrorismi ennetamise seadusele” ja mitte sugugi vähem vaieldav. Nüüd, 8. novembril kuulasid nad, kuidas Cicero esitas hävitava ja hästi informeeritud rünnakuna kogu oma süüasja Catilina vastu. See oli imetabane segu raevust, nördimusest, enesekriitikast ja nähtavasti toekatest faktidest. Ühel hetkel meenutas ta kokkutulnutele Catilina kurikuulsat minevikku, järgmisel hetkel kahetses ta ebasiiralt, et polnud ise ohule küllalt kiiresti reageerinud; siis valas ta kuulajate ette juba vandenõu täpsed detailid – kelle majas olid vandenõulased kogunenud, millistel kuupäevadel, kes olid asjasse segatud ja millised täpselt olid nende plaanid. Catilina oli kohale tulnud, et süüdistustele isiklikult vastata. Ta palus senaatoritel mitte uskuda kõike, mida neile räägiti, ja tegi mõned nööked Cicero tagasihoidliku päritolu aadressil võrreldes tema enda väljapaistvate esivanemate ja nende hiilgavate saavutustega. Aga küllap sai ta aru, et tema seisukord oli lootusetu. Ta lahkus öösel linnast.
See Cicero ja Catilina kohtumine senati ees on kogu meie loo määrav hetk: kaks vastast kohtuvad näost näkku institutsioonis, mis asus Rooma poliitika keskmes. Aga kuidas me peaksime seda kujutama? Kõige kuulsam uusaegne katse tuua meie silme ette seda, mis tol 8. novembril juhtus, on 19. sajandi Itaalia kunstniku Cesare Maccari maal (detail sellest allpool ja 1. tahvlil). See on kujutis, mis sobib hästi kokku meie paljude varasemate ettekujutustega antiiksest Roomast ja selle avalikust elust – suurejoonelisest, avarast, formaalsest ja elegantsest.
Ühtlasi on see kujutis, mille üle olnuks ka Cicerol endal kindlasti hea meel. Catilina istub eraldi, langetatud peaga, otsekui ei söandaks keegi riskida tema lähedale istumisega või siis temaga rääkimisega. Cicero aga on selle stseeni täht, kes seisab nähtavasti altari ees oleva suitsutuspanni kõrval ja pöördub toogadesse riietatud tähelepanelikult kuulavate senaatorite poole. Roomlaste igapäevane riietus – tuunikad, mantlid ja vahel isegi püksid – oli mitmekesine ja värvikas. Tooga oli nende ametlik rahvuslik rõivas: roomlased võisid kasutada enda kohta nimetust gens togata ehk „toogat kandev sugu”, ehkki mõned võõramaalased vahel naersid selle kummalise, tülika rüü üle. Ja toogad olid valged, purpurse äärisega igaühel, kes oli riigiametis. Meie tänapäevane sõna „kandidaat” tuleb tegelikult ladina sõnast candidatus, mis tähendab „valgesse riietatud” ja viitab eriliselt pleegitatud toogadele, mida roomlased valimiskampaaniate ajal kandsid, selleks et valijatele muljet avaldada. Maailmas, kus staatust oli vaja välja näidata, läksid rõivastuse peensused veelgi kaugemale: lai purpurpunane triip oli ka senaatorite tuunikal, mida kanti tooga all, ja veidi kitsam triip, kui olid Rooma ühiskonnas ühe seisuse võrra madalamal – „ratsanik” (ld equites) – ja mõlemal seisusel olid ka erilised jalanõud.
3. Maccari maalil senatis toimunust on Cicero täies hoos, kõneldes nähtavasti ilma märkmeteta. See pilt võtab kenasti kokku Rooma eliidi püüdlused: olla „kõnes osav tubli mees” (vir bonus dicendi peritus).
Maccari on andnud edasi senaatorite elegantsed toogad, ehkki ta näib olevat unustanud need tähendusrikkad äärised. Aga peaaegu igas muus suhtes ei ole see maal enamat kui võluv fantaasia nii selle sündmuse enda kui ka tausta poolest. Esiteks, Cicerot on esitatud valgete juustega vanema riigimehena, Catilinat aga tujuka noore võllaroana, kuigi tegelikult olid nad mõlemad neljakümnendates eluaastates ja Catilina Cicerost isegi paar aastat vanem. Lisaks sellele on koosolekul kaugelt liiga hõredalt osavõtjaid; kui me just ei arva, et neid kusagil kaadri taga veel on: kaalukat kõnet kuulab vaid ligikaudu viiskümmend senaatorit.
Meie ajaarvamise eelse 1. sajandi keskpaiku oli senat umbes 600 liikmest koosnev kogu; nad kõik olid varem poliitilistesse ametitesse valitud olnud mehed (just nimelt mehed, sest Vana-Roomas ei olnud ükski naine iial ühelgi poliitilisel ametikohal). Igaüks, kes pidas madalama rahandusametniku kvestori ametit – igal aastal valiti neid kakskümmend – kuulus automaatselt ka senatisse ja säilitas selle positsiooni kogu eluks. Senati liikmed kogunesid regulaarselt, väitlesid, andsid nõu konsulitele ja võtsid vastu otsuseid, mida praktikas tavaliselt täideti – ehkki neil polnud seaduse jõudu ja alati jäi üles piinlik küsimus sellest, mis juhtuks, kui senati otsust lihtsalt eirataks või toimitaks sellele vastupidi. Istungitest osavõtjate arv kahtlemata varieerus, aga sellel konkreetsel koosolekul oli rahvast kindlasti nagu murdu.
Mis puutub taustakujundusse, siis see näeb välja üsna roomalik, aga selle tohutu suure pildilt välja kõrguva sambaga ja seinte erksavärvilise marmorkattega on see tegelikult liiga suurejooneline selle kohta, mida Roomas tol perioodil tegelikult võis leida. Meie kaasaegne ettekujutus sellest antiiksest linnast kui tohututes mõõtmetes kiiskava marmori ekstravagantsest küllusest ei ole läbinisti vale, aga see on Rooma ajaloo hilisem areng, mis sai alguse keisrite ühemehevalitsusega ning Põhja-Itaalias Carraras asuvate marmorimaardlate süstemaatilise kasutuselevõtmisega rohkem kui kolmkümmend aastat pärast Catilina kriisi.
Cicero-aegne Rooma, kus elas ligikaudu miljon elanikku, oli ikka veel suuresti tellistest või kohalikest kividest ehitatud looklevate tänavate ja pimedate alleede rägastik. Külastajale Ateenast või Egiptusest Aleksandriast, kus oli palju Maccari maali stiilis hooneid, oleks linn tundunud mittevaatamisväärne või lausa räpane. Rooma oli selline haiguste taimelava, et ühe hilisema Rooma arsti sõnutsi ei olnud malaaria uurimiseks vaja õpperaamatuid lugeda – seda võis linnas igal pool näha. Vaeste linnaosade üüriturg pakkus armetut peavarju, kuid korralikku tulu südametunnistuseta majaperemeestele. Cicerol oli ka endal tagasihoidlikku kinnisvarasse palju raha investeeritud ja kord heitis ta nalja – pigem üleolekutunde kui piinlikkusega –, et isegi rotid olid oma asjad kokku pakkinud ja ühest tema varisemisohtlikust üürimajast lahkunud.
Mõned kõige rikkamad roomlased olid hakanud äratama kõrvaltvaatajates imestust oma luksuslike eramajadega, mis olid sisustatud detailsete maalide, elegantsete Kreeka kujude, uhke mööbli (ühe jalaga lauad olid
Gaius Sallustius Crispus. Catilina vandenõu. Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 54. –
